Värvilisi hetki sügiseselt viludast Stockholmist

Üheskoos

 On imelik mõelda, et alles mõned kuud tagasi laulsid 100 000 eestimaalast koos "puuduta mind" ja "kuksil peab alguskokkukõla olema" ja ma olen 100% kindel, et nende hulgas olid mitmed kristlased ja mitmed homoseksuaalsed inimesed võib olla samal ajal isegi õlg õla kõrval. Liigutuspisar silmas. Pärast laulupidusid on eestlaste kokkukuuluvustunne vist alati haripunktis ja  hakkab siis jälle langema kuni järgmise laulupeoni. Küll mõeldakse laulupidudele ilusaid heldimapanevaid lööklauseid nagu Üheshingamine ja Puudutuse aeg ja Maa ja Ilm, aga kui laulupidu läbi siis hingab igaüks ikka omamoodi ega kannata seda mismoodi teine hingab.
Ühed nüüd hingeldavad vihast, teised hoiavad hinge kinni, kolmandad tegelevad vabastava hingamisega ja  neljandad ei hingagi.
Ma kujutan ette et laulupeo kunstitoimkonnal on päris suur vastutus leida igaks laulupeoks mingi eestimaalasi kõnetav ja ühteliitev moto. Jõudu ja fantaasiat neile, sest vastutus on suur.

Võimuvõitlus

Seisusliku vahe ja vaesus vs rikkus konflikti peale on üles ehitatud enamus tuntud armastusromaane. Nii ka Strindbergi näidend, millest on tehtud film " Preili Julie" (Norra, Iiri, UK 2014).

Küll see  vaesus on ikka üks kole asi, tavatseb mu kolleeg öelda. On küll kui järele mõelda. Suur vaesus ja alandused lapsepõlves panevad täiskasvanueas inimest tihti vägivaldselt käituma. Eriti vaimselt vägivaldselt. Võimumängud kodusõja tasemel. Kui sellisele kombinatsioonile lisandub veel kõrge positsioon ühiskonnas, siis ka maailmasõja tasemel. Näite leidmiseks pole vaja pikalt mõelda.
Tundub nagu inimese loomuses oleks hakata teist alandama kohe kui on selge, et võim on enda poolel. Kas see ikka alati on nii? Mis tingib sellise käitumise? Kaldun arvama ikkagi, et midagi peab olema lapsepõlves totaalselt nihu läinud.
Kammerteener John on kogenud lapsepõlves suurt vaesust ja nälga. Suuremat haridust ta saanud pole, aga on lugenud raamatuid ja kuulanud, mis härrasrahvas räägib. Loll ta pole, kõik on kõrva taha talletatud. Olemuselt kibestunud. Siit tema suur kiusatus rikast preilit alandada.
Julie häda on üksildustunne ja armastuse puudumine. Varakaotatud ema. Tundes oma võimu teenri üle (kahel moel - seksuaalsel ja seisuslikul) hakkab tema peal oma võimu välja elama. 
Lõpuks tuleb teenri pruut köögitüdruk ja lajatab kõigile piiblisõnaga. Tema poolel on usujõud. Korraga tunneb tema, et on kõigist selle võrra üle ja kasutab omakorda jõudu nagu hüpnotisöör. "Ennem läheb kaamel läbi nõelasilma kui rikas taeva saab". Sähh teile rikkad! Elage nüüd edasi selle teadmisega või tapke ennast ära. Mõlemad teenijarahva esindajad on selles osas üksmeelel, et sellise alandusega (kaotada süütus alamast soost mehele) on Juliel võimatu edasi elada.
Kõik kolm mängivad üksteisega mingit võimu ja allutamise mängu. Nõrgim lüli murdub.
Film on täis sümboleid ja pingestatud näoilmeid. Kunstiliselt väga ilusaid kaadreid ka. Väga head osatäitmised. Üle aegade tõeline filmielamus.

Tikri - suvikõrvitsa moos

Kui korraga on palju suvikõrvitsaid ja samal ajal ka tikreid, siis soovitan kindlasti keeta neist kokku üks moos.
Retsepti "põhi" on võetud Nami-Namist

Õunad ma jätaks täiesti mängust välja. See on teine teema.

Minu kohendatud retsept sai selline:

Tikreid ja suvikõrvitsat suhtes 1:1 või siis tikreid veidi rohkem.
Sidrunit (kui 3 kg marju siis 2 sidrunit)
1dl vett
800g moosisuhkrut (kui on 3 kg marju ja 3 kg suvikõrvitsat)

kardemon (soovi korral)

piparmünt (siis ilma sidrunita)

Kogu asja võlu on selles, et koos suvikõrvitsaga saab esiteks moosi rohkem ja teiseks suhkrut kulub jälle palju vähem, kuna kõrvits teeb tikrimoosi mahedaks. 

Kui inimesed on elust tüdinud ega leia õnne ei linnast ega raamatutest, siis tormavad nad mereranda ja vaatavad, mida supluskabiinid nende heaks teha saaksid.

                                                                              Lewis Carroll

Vaene Peep Ilmet

 Disskusioon Taandujate teemal läheb juba piinlikuks.

Asi pole ju üldse selles, et lauljad ei saaks aru, millest nad laulavad. Asi on selles, et sellistest asjadest ei laulda. See ületab minu taluvuse piiri, kui ma pean laulma "meie tapmisest". Sõnad tapma, sõda ja piinamine on halva energiaga sõnad ja kui kümned tuhanded seda koos üle huulte ütlevad, siis on see nagu manamine, mitte positiivne loits.

Siin on read luuletusest millele E.S.Tüür tegi viisi.

meid on siit kyll viidud ja tapetud taigas / kuid lahti ei öelnud me Eestist ka siis / meid on siit kyll mõõgaga minema aetud / et häviks me laialipillatult paos / meid pikalt on tasase tule peal praetud / kuid idanev iva siit mullast ei kao

Siin aga luuletaja selgitused.

 

Selles osas jõuab luuletus kaasajale aina lähemale ja igaüks peaks aru saama, mis sündmusi ma silmas pean. Peaks aru saama ka sellest, et vaatamata kõigele oleme me rahvana täiel määral elus. Minu meelest ei ole sugugi tegemist ennast haletseva halaga, vaid juhtunu jõhkravõitu kirjeldusega. Ja värsirida «meid pikalt on tasase tule peal praetud» võib võtta nii ülekantud tähenduses kui ka kõige otsesemas tähenduses, sest tulega piinamist on kasutatud läbi ajaloo. Ei põlanud seda ka natside ja kommunistide timukad, kellele ohvrite ägamine ja karjed ajasid naeru peale ja panid heitma gastronoomilisi nalju.

Selliseid jõhkravõitu sõnumeid ainult sosistatakse, aga mitte ei laulda. Kas juutide tuleriidal põletamisest Kalevi-Liival oleks ka mõistlik laul teha ja holokausti päeval ette kanda? Ei ole ju.

Kui ma seda laulu õppima hakkasin, siis mul oli füüsiliselt paha öelda "meid on tapetud taigas". Täpselt nagu keegi palunuks sõnada mingeid roppe sõnu, mida mul pole kombeks öelda. Kuid ma harjusin ära aga meeldima ei hakanud.

Vanad eestlased ei nimetanud hunti ka kõva häälega ja mõtlesid välja igasugu ümberütlemise võimalusi. Ei tea millepärast.

Nüüd on tulnud aeg mõned asjad üles kirjutada.

Need mõtted on raketina kirjandustaevasse tõusnud V.Mikita sulest, aga need on justkui minu ajust välja imetud. Esimene imestus oli: Ta tõesti tunneb eestlase hinge nii hästi ja teine imestus oli, et kas tõesti kõik eestlased on samasugused kui mina.

"Kui eestlaselt küsida, kas ta usub jumalat, siis ta üldiselt vastab, et ei usu. Kui küsida, kas ta on usklik, siis pigem vastab, et jah, on. Aga kui nüüd küsida kolmaski küsimus, et mida sa siis usud, siis on vastus nii segane, et mitte keegi ei saa sellest mõhkugi aru."

 "Eestlase ja eesti kultuuri kestmise maagia on selles, et me parema käega ehitame Skype'i 

  ja geenivaramut ja pahema käega korjame mustikaid ja pohli. Siis me jääme ellu ja oleme elus ka 300 aasta pärast."

2 aastat hiljem

Sel aastal olen tõsiselt mõelnud sellele lausele: miks süüa välismaa umbrohtusid (nt. rukola), kui võiks süüa enda oma. Olen juba korduvalt naadist salatit teinud. Võilille panen omleti sisse ja nõgest võib kasutada spinati asemel. Leidsin just nõgese pannkoogi retsepti. Eriti punk oleks kõik sünnipäeva toidud umbrohust teha. Kasu saaksid kõik. See on ju kohutavalt tervislik.

Need laugud on siiski liiga ilusad, et patta panna. Söömiseks on karulauk. Hundile see meeldib.

Murakal

See juhtus juba juuli keskpaigas, kui me murakal käisime. Üks murakavärvi liblikas tuli marju üle lugema. See võis ka olla muidugi murakahaldjas.

Folgilt ostetud liblikamäärajast aga selgus, et ta on TÄPIK. Täpsemaks määramiseks oleks pidanud juba tiiva alla vaatama.

Murakasaak jäi aga eelmise aastaga võrreldes kesisemaks.

Europeade Tartus 21-24.juuli

Käisime Europeade lõppkontsrdil. Väga armas oli. palju toredaid rahvariideid. Rahvariided on mind lapses saati köitnud. Mitte ainult Eesti omad. Neid ju on nähtud küll. Lapsena tantsupidudel käies ma ootasin ikka kannatamatult, milla vennasrahvad esinema hakkavad ja minu edetabelit juhtisid alati aserbaidzaani naised. Nad ju meenutasid printsesse oma kleitidega.
Ega seekord ka pettuma pidanud. Oli maid ja rahvaid, keda kunagi varem näinud polnud. Juuresoleval pildil on Taani memmed ja taadid. Vot jah... just. Üks tähelepanek tekkis küll. Nimelt põhjamaade rahvatantsijate seas ikka naljalt alla 65 aastast ei leidnud. Tundub, et Rootsis, Norras, Taanis ja Soomes on rahvatants vanavanemate hobi. Sellest ka tantsude tempovalik, selline eakohane. Noh et süda väga puperdama ei hakkaks. Tore ikka.
Teine võluv seltskond oli minu arust Shoti "keskealiste tantsuklubi". Milline pöiasirutus! Naistel nagunii, aga just keskealistel õllekõhuga meestel. Jalas sellised paremat sorti võimlemissussikesed.
Samal ajal kõigil tantsijatel võluv-kelmikas naeratus näol (võimalik, et wisky joomisest) ja saateks mängis muidugi ehtne Shoti torupill.

Kuigi ma teistele Europeade üritustele ei jõundud, jäi mul lõppkontserdi põhjal üritusest väga hea mulje. Järgmine on Itaalias Padovas. Miks mitte ise osa võtta?

Kindlustusseltskonna laul

Kindlustusseltskond võib nüüd rõemsaste laulda:

Karistagem Eesti rahvast kolmekordse maksuga,
sest et Eesti rahvas vahest paneb ikka matsu ka
ühine meil olgu püüe ühisraha karmaga
kostku võimsalt meie hüüe
"Eesti, Eesti, äga sa!"

Sel aastal on ilmataat olnud armuline ja meie kilpleht on saanud rahus õitseda, külma ilma võtmata.

Taevaisa hoolitseb selle eest, et ümbrus puhas ja valge välja näeks, valgendades vahepeal hallitama kippuvaid lumehangi järjekindlalt.
No näis, kui kaua ta jaksab. Varsti on ikka läbu majas. Haaaa!

Tead sa - toomingate aeg läks liiga ruttu
tead- ma tahan seda aega tagasi...

Niimoodi laulab Jää-äär 2009. Ma ikka imestan kui häid plaate on müügil, millest midagi ei räägita. Plaadi nimi on öö on öö.
Mõtisklesin nende I.Hirve sõnade üle. Kas on võimalik, et kui toomingate ja sirelite õitsemise aeg kestab 5 kuud, kas siis peaks tüütuks minema? Vaevalt küll.
Aga kuidas kõlaks selline luuletus:

Tead sa - talveaeg läks liiga ruttu
tead - ma tahan seda aega tagasi.

Kõlab õudsalt või isegi provokatiivselt. Ebaloomulikult.

Küll mind tüütab ära üks ja seesama vaade aknast 5 kuud järjest. Kohe saab 4 kuud täis ja ega aprillis ka kohe veel kõik haljendama löö. Ainult see lumi, mis detsembris oli kohev ja valge on nüüd "old and gray" või on hoopis jää. Eriline vaheldus küll.

Vanarahvas ütleb, et palju head paha on.
Kas iluga saab liiale minna? Sõltlaseks hakata? No ja siis. Ma ei saa sellest vanarahva moraalist aru.

Jaapan on kaugel

jaapan on kaugel
jamade jaoks pole ju
jaapanit vaja

Teekond Kihnu

Jäätee Kihnu

See Kihnu projekt oli meil küll "tehtud mõeldud". Tavaliselt me ikka planeerime asju ontlikult. Reedel, kui jäätee Kihnu avati, ütles Neeme, et teoreetilislet oleks võimalik ka Kihnus ära käia, kuna me olime just Pärnusse teel. Mina ühmasin selle peale mhm, aga ma ei mõelnud seda eriti tõsiselt.
Eesti asustatud saartest kollektsioonist oli mul puudu Osmussaare, Abruka, Kihnu ja Ruhnu. Eks ma põdesin ammu, et Kihnus pole käinud. Plaanisime ikka minna suvel. Isegi paadiga, kui õnne on. Nüüd tuli kõik nii äkki.
Ma arvan, et Kihnlased pole kunagi oma saarel nii palju autosid näinud. Eks liiklemine läkski raskeks, sest kitsad teed olid lume tõttu ju veel kistamad ja liikuda sai ühes suunas. Kui keegi vastu tuli, siis pidi natuke manööverdama.




Kihnu koer ei usu oma silmi.


Jäämäed Kihnu tuletorni juures.

Meie vaist juhtis meid õiges suunas. Ega seal muidugi variante palju pole. Saare keskel on kirik, rahvamaja ja vallamaja koos muusuemiga. Saare tipus on tuletorn. Mulle meeldis see, et kihnalsed suhtusid olukorda loominguliselt ja hoolimata puhkepäevast, oli muuseum avatud. Rahvast vooris saarele ikka meeletult. See on MAKSIMAALNE, ütleks Alef Strömm. Tuletornile lähenedes meenutas see juba mingit palverännakut.
Kui me kell 15 ankru hõivasime ja mandri poole startisime, ütles saarevaht, et täna on juba 120 autot saarelt lahkunud, aga keegi ei tea kui palju neid saarele tulnud on. Seda öeldes tähendas ta ka meie autonumbri oma kladesse.
Üle lume lagendiku kimades (60km/h) tundus, et see on mingi loodusfilm Antarktikast või Arktikast. See ei ole Eesti. Varsti jalutab mööda kari pingviine. Mõni hüljes oleks võinud ka olla või polaarhunt. Siis oleks veel eriti ebareaalne tunne olnud. Niigi oli väga reaalsuse ja ebareaalsuse piiripealne olemine: pilvitu taevas, soe päike, otsatu lumine väli ja jäämäed.

Uus tulgu parem!

püha ERSO kiusamine

Mis mind lahvatanud orkestriskandaali puhul kõige enam imestama paneb, ei ole mitte Järvi ahnus ega Siitani mõõdutundetus (loe südametunnitsuse puudumine), vaid hoopis see, et ERSO ja kultuuriministeeriumi vaheline tüli hoiab uudistes esikohta juba nädal aega. See on uskumatu, arvestades seda, kui palju inimesi Eestis tegelikult üldse ERSO kontserte külastab. Minu arust see ei ole praegu Eesti kõige põletavam küsimus. Samal ajal kutsub õiguskantsler üles minema inimesi aktsiaseltsi Tallinna Vesi vastu kohtusse ja majandusministeeriumis on kuriteokahtlused. Riigikogu ei saa kokku 2011 aasta eelarvet.
Rahvast aga huvitab hoopis miski muu. Teda huvitab ilmselt, kes oli Laine Jänes eelmises elus (parafraseerides Kreisraadiot, mis tegelikult ongi elu ise).

Kui vaadata kommide arvu, siis niipea kui tuleb uus ERSO teemaline lugulaul, ilmub selle taha varsti 100 kommi. Samas vesi, mis puudutab igat tallinlast, kogub sama ajaga 20 kommi.
Ma pean enast üsna kultuurilembeseks inimeseks. Teen igal nädalal vähemalt korra midagi kultuurset. ERSO ei ole ainus kultuuri edasikandja Eestis. Meil on nii elujõuline rahvakultuur, tohutult isetegvuslikke kollektiive ja poolprofesionaalseid kollektiive, kelle tegevus on väga kõrgel tasemel, aga nad ei saa sellee eest palka. Mina leian omale pidevalt hingetoitu, aga vat jah, ERSO kontserdil käisin vist viimati 31.12.1999.
Ütlen ausalt, et mulle pole küll oluline, et just Järvi siin dirigeeriks. Kui ikka võimalusi pole, siis saab ka muudmoodi. Eestis on palju andekaid dirigente.
Ma ei saa aru miks rahvas nii leilis on selle ERSO küsimusega? Kas sellepärast, et saaks ühte poliitikut, sindrinahka, tampida? Materdada nagu karuputke.
Selle mõtteni viis Kivirähk 20.11:

Õieti tundub, et paljude inimeste meelest poliitika ainult põrgulistest koosnebki. Nemad pole majesteetlikud, vaid meenutavad pigem naksikesi, kellest on oma Võrumaa lugudes kirjutanud Juhan Jaik: tillukesi paharette, kes elasid põrandapragudes ja tegid sirisevat häält nagu rohutirtsud. Nad polnud just lausa ohtlikud, aga tüütud igal juhul. On päris selge, et ükski endast lugupidav inimene ei soovi selliste jeekimitega tegemist teha.

Ükskõik, et päevavalgele tulnud puudujäägid peaksid Siitani poolset kaalukaussi alla vajutama, on rahvas valdavalt tema poolt. Kõik on loomulikult kinni makstud ja reformarite käsilased. Poliitik on apriori halb ja valelik. Edasikaebamisele ei kuulu.

Mina arvan, et selle teema võiks uudiste esikümnest nüüd välja võtta ja lahendada meediaväliselt, sest meedia ise näitab ka asju parasjagu selles valguses, mis kõmurikkam on.

Huvitab veel, et kas ilmub välja ka see kodanik, kes on Neeme Järvi suuvoodriks Eestis. Kes hoiab teda pidevalt kursis kõigi Eesti uudistega (a la Läänemaa muuseumi direktori vallandamine jne), kes kirjutab tema eest kirju?

Ka Siitani kapist on veel luukeresid pudenemas. Nagu ütles Mustonen, et seal on miljon detaili, millest me enamusi ei tea.

Väga kasulik oleks järgida inglaste ütlemist:
"Keep your mouth shut when the shit hits the fan"

Puhtam ja muretum.

Lissabon ja Sintra

Kommertsplats










Rahvuste park, mis rajatud Expo 98 puhul

Pena palee Sintras, eemal paistab Atlandi ookean

Pealetükkivalt kaunis Pena palee ja hurmavad vaated.