2014-03-25

Vaene Peep Ilmet


 Disskusioon Taandujate teemal läheb juba piinlikuks.

Asi pole ju üldse selles, et lauljad ei saaks aru, millest nad laulavad. Asi on selles, et sellistest asjadest ei laulda. See ületab minu taluvuse piiri, kui ma pean laulma "meie tapmisest". Sõnad tapma, sõda ja piinamine on halva energiaga sõnad ja kui kümned tuhanded seda koos üle huulte ütlevad, siis on see nagu manamine, mitte positiivne loits.

Siin on read luuletusest millele E.S.Tüür tegi viisi.

meid on siit kyll viidud ja tapetud taigas / kuid lahti ei öelnud me Eestist ka siis / meid on siit kyll mõõgaga minema aetud / et häviks me laialipillatult paos / meid pikalt on tasase tule peal praetud / kuid idanev iva siit mullast ei kao

Siin aga luuletaja selgitused.
 
Selles osas jõuab luuletus kaasajale aina lähemale ja igaüks peaks aru saama, mis sündmusi ma silmas pean. Peaks aru saama ka sellest, et vaatamata kõigele oleme me rahvana täiel määral elus. Minu meelest ei ole sugugi tegemist ennast haletseva halaga, vaid juhtunu jõhkravõitu kirjeldusega. Ja värsirida «meid pikalt on tasase tule peal praetud» võib võtta nii ülekantud tähenduses kui ka kõige otsesemas tähenduses, sest tulega piinamist on kasutatud läbi ajaloo. Ei põlanud seda ka natside ja kommunistide timukad, kellele ohvrite ägamine ja karjed ajasid naeru peale ja panid heitma gastronoomilisi nalju.

Selliseid jõhkravõitu sõnumeid ainult sosistatakse, aga mitte ei laulda. Kas juutide tuleriidal põletamisest Kalevi-Liival oleks ka mõistlik laul teha ja holokausti päeval ette kanda? Ei ole ju.

Kui ma seda laulu õppima hakkasin, siis mul oli füüsiliselt paha öelda "meid on tapetud taigas". Täpselt nagu keegi palunuks sõnada mingeid roppe sõnu, mida mul pole kombeks öelda. Kuid ma harjusin ära aga meeldima ei hakanud.
Vanad eestlased ei nimetanud hunti ka kõva häälega ja mõtlesid välja igasugu ümberütlemise võimalusi. Ei tea millepärast.







Kommentaare ei ole: