Soomlaste vägitükk - tõesti camp muusikavideo.
Meie oleme seda Kiisikuga juba kümme korda naernud. Nüüd naerge teie!
Kes mäletab, kas see võis kunagi olla eurolaul?
No täielik Ministry of Silly Walks
2007-02-22
2007-02-21
Kirjanduse kasu
Kirjandusest on kasu. Ma ei mäleta täpselt, kes see oli ja keda ta arvustas; Ma pakun, et Mutt ja Unti, kuid meelde jäänud on see, et raamatus oli praktilisi näiteid selle kohta, kuidas suppi keeta: mida esimesena sisse panna, mis keeb kiiremini ja mis kauem.
Lugedes viimase aja uudiseid selle kohta, kuidas noored mehed meelt on lahutanud - kohati fataalselt - meenub lastekirjanduse klassikasse kuuluvast Vaikiva hundi vennast (Klára Jarunková - Vaikiva Hundi vend, Tallinn: Eesti Raamat 1972) lugu sellest, kuidas minategelane koos vanema sõbraga bussi taga suuskadega lõbusõitu teevad (lk. 138-140).
See pole mingi soovitus ega õigustus taoliseks avantüüriks, vaid karm nõudmine kasutada seda ümmargust elundit, mis asub õlgade kohal, sihtotstarb eliselt, mitte ainult mütsinagina.
Niisiis: laiendatud lugemiskontroll - palun vastake järgmistele küsimustele:
Lugedes viimase aja uudiseid selle kohta, kuidas noored mehed meelt on lahutanud - kohati fataalselt - meenub lastekirjanduse klassikasse kuuluvast Vaikiva hundi vennast (Klára Jarunková - Vaikiva Hundi vend, Tallinn: Eesti Raamat 1972) lugu sellest, kuidas minategelane koos vanema sõbraga bussi taga suuskadega lõbusõitu teevad (lk. 138-140).
See pole mingi soovitus ega õigustus taoliseks avantüüriks, vaid karm nõudmine kasutada seda ümmargust elundit, mis asub õlgade kohal, sihtotstarb eliselt, mitte ainult mütsinagina.
Niisiis: laiendatud lugemiskontroll - palun vastake järgmistele küsimustele:
- Missugune oli tegelaste ühendus neid vedava transpordivahendiga? Miks?
- Mida tegi bussijuht enne iga kurvi? Miks?
- Kirjelda võimalikult detailselt sündmuste käiku kui poisid slepist pääsesid.
- *Mis on kelgu ja suuskade erinevus? Vastuseks ei piisa sellest, kui öelda, et ühed on paar, sarnaseid laudu ja teine ühes tükis - missugused on nende omadused, mis teatavas situatsioonis võivad osutuda väga oluliseks?
- *Missugune võis olla liiklustihedus sellel ajal ja selles kohas, kus raamatu tegevus toimub?
- *Mida oleks saanud teha Martin teisiti, kui ta oleks lugenud kõigepealt "Vaikiva Hundi venda"?
2007-02-20
Nilbe lugu
Leidsin selle loo, õieti paistab see intervjuu olevat, vanade paberite hulgast, sahtlit koristades. Mitte ei oska ütelda, kes selle teinud on või mis asjaoludel ta minu sahtlisse sattus. Lugu paistab olevat vastlapäevane, sestap ehk on paslik ta täna siinkohal tervenisti ära tuua.
Täna ma tahan teieni tuua loo ühest tütarlapsest. Nilbe on selle loo peategeane: tütarlaps, kes on tegelikult väga armas, kuid keda on nii mõnigi kord valesti mõistetud nime tõttu.
HV: Esimene asi, mida inimesed sinu juures märkavad, on sinu juuksed. Kust sa nii ilusad juuksed oled saanud?
Nilbe (naerab): Aitäh! Ma arvasin, et sa hakkad kohe mulle nime nina peale viskama. Aga juuksed - nagu nimegi - olen ma saanud emalt.
HV: Kui sa juba seda mainisid - mis värk selle nimega siis on. Sinu perekonnanimi on Häbe? Ja sa said selle ema käest?
Nilbe: Jah. Isa võttis ema perekonnanime, sest see tundus talle nii ilus.
HV: Sinu ema eesnimi on Eba?
Nilbe: Tegelikult Ebe. Aga kui ta passi sai, siis passiametnik oli valesti kirjutanud ja pärast ei saanud parandada, nii jäigi passi Eba.
HV: Kas sa tead, kust sinu perekonnanimi pärit on?
Nilbe: Väga kindel ei ole, aga legend räägib, et Iirimaalt. Ühe ärakaranud munga järgi, tema nimi oli olnud Abbot või Abby või midagi sellist. Tal oli kloostrielust villand saanud ja oli hakanud ida poole rändama, kuni sattus Eestisse ja jäigi siia.
HV: Ja sina oled Nilbe Häbe. Kas sul on selle nimega probleeme kah olnud?
Nilbe: Jah. Inimesed kipuvad seda valesti kuulma ja valesti hääldama. Tavaliselt kirjutavad nad minu perekonnanimeks Hõbe. Sellega on palju probleeme olnud. Või siis hääldavad eesnime teises, mõned isegi kolmandas vältes (kirtsutab nina). See mulle eriti ei meeldi. Eesti keeles tekitab see imelikke assotsiatsioone.
HV: Õige on siis Nilbe - esimeses vältes?
Nilbe: Jah. Nagu Ilme või Pilvi.
HV: Sinu käest on kindlasti palju küsitud, et millest see nimi, või et kas imelik ei ole.
Nilbe: Jajah. Et "Imelik. Misasi on imelik? Nimi on Imelik." On ikka. Ja ma pean koguaeg seletama, et sel ajal, kui mina sündisin, oli numeroloogia kangesti populaarne ja minu vanemad valisid eesnime selle järgi, et tähed võimalikult hea käekäigu annaks.
HV: Kas nad seda ei kartnud, et sind hakatakse koolis narrima või...
Nilbe: Sellega on vist poistel rohkem probleeme. Aga mu mõlemad vanemad on pärit Lõuna-Eestist, ja nagu sa tead, pole isegi sõnal 'nilbe' (kolmandas vältes) võru keeles sellist tähendust nagu eesti keeles. Aga ei, ei ole olnud. Kui ma väike olin, siis kõik rääkisid ümberringi võru keelt ja kellelgi ei tulnud mõttessegi mind nime pärast narrida. Keskkoolis mõni ütles vahest, siis ma sain teada, et see võib eesti keeles imelikult kõlada. Aga võru keeles tähendab nilbe libe, ja libe häbe kõlab ju hästi.
HV: Jah, meestele ikka ju soovitakse vahest, et 'hoia kõva!'
Nilbe: ... miks ei võiks siis naistele soovida 'hoia libe!'
HV: Nende heade soovidega me tänasel vastlapäeval lõpetamegi.
2007-02-18
Karjumise kunst
Huutajat, muidugi Huutajat, kesse muu. Viimane kontsert Tartus, aga hääled ei olnudki väga ära.
Aga hinne? No kuidas oleks nende hinne? Ainulaadsuse skaalal saaksid nad kindlasti maksimumpunktid. Meloodilisusega on raskem, sest sel skaalal nad ei kvalifitseeru. Kuid siiski - need laulud ja lood, mis põhinesid regiviisil, olid hämmastaval kombel meloodilised. Taas meenub Tõnn Sarve "regilauluõpik" Kõik on ju ime. Regiviis on niivõrd loomulik ja kõnest lähtuv, et sõnade ütlemise viis ongi meloodia...
Siiski, nende põhižanriks ja leivanumbriks on hümnid. Ja hämmastaval kombel tuli neil kõige paremini välja kaks hümni: Deutchland, deutchland über alles (pardon minu bääd doitš) ja Гимн СССР.
Ära märkimist väärivad ka Siberian lyllaby "Пусть всегда будет солнце" ja muidugi Tonttujen jouluyö.
Ja üldmulje? Muusikalisel skaalal on neid raske hinnata. Nad häälitsevad üherealisel noodijoonestikul, mulle tundub, et mustvalgel. Visuaalne assotsiatsioon, mis neid kuulates tekkis, oli mustvalgetest piltidest ja ajaleheväljalõigetest koostatud kollaaž. Vot ei tea, kas see on neil taotluslik?
Lupetta: Ma ütleks omalt poolt, et elamuse sain aga mitte emotsionaalset naudingut. Tegelikult mul oli kodutöö tehtud, sest ma olin PÖFF-l nende dok.filmi "Screaming men"näinud. Selles mõttes jäi üllatusmoment ka ära, aga ma tahtsin neid oma silmaga näha ja lives kuulda. Teist korda võib olla veel kuulaks, aga kolmandat enam mitte. Kes kontserdile ei jõudnud, võivad kaeda siia(USA hümn) ja teha kodus huutajate karaoket.
Millegipärast oli saalis eriti palju vanu inimesi, ma kahtlustan, et kuskil pensionäride päevakodus tehti ühiskülastus ja neil oli küll kodutöö tegemata. Schuberti laulu väljakuulutamise järel kostus ahastav poolsosinal Ohh issand küll (jätke Schubert rahule). Üks näispensionär isegi lahkus poole kontserdi pealt. Kahju kohe. Vanamemmed tulid omast arust mahedat meeste laulu kuulama ja nüüd sihuke lärm.
Kuigi Juhan Liivi "Üks suu" karjumise asemele soovitaks mina neil "Me oleme mehed kui metsapullid". Enam pullimaid mehi seda esitamas mina küll ette ei kujuta. Eesti mehed pole pooltki nii karmid.
Aga hinne? No kuidas oleks nende hinne? Ainulaadsuse skaalal saaksid nad kindlasti maksimumpunktid. Meloodilisusega on raskem, sest sel skaalal nad ei kvalifitseeru. Kuid siiski - need laulud ja lood, mis põhinesid regiviisil, olid hämmastaval kombel meloodilised. Taas meenub Tõnn Sarve "regilauluõpik" Kõik on ju ime. Regiviis on niivõrd loomulik ja kõnest lähtuv, et sõnade ütlemise viis ongi meloodia...
Siiski, nende põhižanriks ja leivanumbriks on hümnid. Ja hämmastaval kombel tuli neil kõige paremini välja kaks hümni: Deutchland, deutchland über alles (pardon minu bääd doitš) ja Гимн СССР.
Ära märkimist väärivad ka Siberian lyllaby "Пусть всегда будет солнце" ja muidugi Tonttujen jouluyö.
Ja üldmulje? Muusikalisel skaalal on neid raske hinnata. Nad häälitsevad üherealisel noodijoonestikul, mulle tundub, et mustvalgel. Visuaalne assotsiatsioon, mis neid kuulates tekkis, oli mustvalgetest piltidest ja ajaleheväljalõigetest koostatud kollaaž. Vot ei tea, kas see on neil taotluslik?
Lupetta: Ma ütleks omalt poolt, et elamuse sain aga mitte emotsionaalset naudingut. Tegelikult mul oli kodutöö tehtud, sest ma olin PÖFF-l nende dok.filmi "Screaming men"näinud. Selles mõttes jäi üllatusmoment ka ära, aga ma tahtsin neid oma silmaga näha ja lives kuulda. Teist korda võib olla veel kuulaks, aga kolmandat enam mitte. Kes kontserdile ei jõudnud, võivad kaeda siia(USA hümn) ja teha kodus huutajate karaoket.
Millegipärast oli saalis eriti palju vanu inimesi, ma kahtlustan, et kuskil pensionäride päevakodus tehti ühiskülastus ja neil oli küll kodutöö tegemata. Schuberti laulu väljakuulutamise järel kostus ahastav poolsosinal Ohh issand küll (jätke Schubert rahule). Üks näispensionär isegi lahkus poole kontserdi pealt. Kahju kohe. Vanamemmed tulid omast arust mahedat meeste laulu kuulama ja nüüd sihuke lärm.
Kuigi Juhan Liivi "Üks suu" karjumise asemele soovitaks mina neil "Me oleme mehed kui metsapullid". Enam pullimaid mehi seda esitamas mina küll ette ei kujuta. Eesti mehed pole pooltki nii karmid.
2007-02-16
Loe diagonaalis
Diagonaalis lugemine aitab aega kokku hoida. Saad kiiresti ülevaate olulisest, hoiad aega kokku. Paraku kipuvad nii tekkima uudised, nagu "Tammsaare tee ja Nõmme tee ristmikul põrkasid kokku Ford, Toyota ja politseiprefektuuri pressiesindaja" või "Gigantide heitlus: Edgar Savisaar ja Lordi.
2007-02-14
Kuidas vastate, kui meeldiv meeskolleeg teile telefonis Head Sõbrapäeva soovib?
No ja mida tegin mina?
Kõige pealt büroojuhataja hüüab minu nime. Ma ei tee välja, sest arvan, et ta eksib. Siis mööduv töökaaslane ütleb, et ikkagi mind hüütakse. No lähen ja büroojuhataja hädaldab, et ei saa mulle suunata. Võtan toru ja ütlen kõigi sisekorrareeglite vastaselt lihtsalt mittemidagiütlevalt jaaaa. Sealtpoolt kostab: Head Sõbrapäeva!
Ja mina vastan : KUIDAS? MISASJA?
Ja tema uuesti : Head sõbraäeva, teile, Kaidi! ( hakkab ennast tutvustama)
Mina : ahjjaaa aitähh jah!
Issand nii piinlik, nii piinlik. Ma tean ju küll teda ja ma tean ju ka, et tal on väike kõnedefekt. Küll ma olen ikka juhm kuju.
No ja mida tegin mina?
Kõige pealt büroojuhataja hüüab minu nime. Ma ei tee välja, sest arvan, et ta eksib. Siis mööduv töökaaslane ütleb, et ikkagi mind hüütakse. No lähen ja büroojuhataja hädaldab, et ei saa mulle suunata. Võtan toru ja ütlen kõigi sisekorrareeglite vastaselt lihtsalt mittemidagiütlevalt jaaaa. Sealtpoolt kostab: Head Sõbrapäeva!
Ja mina vastan : KUIDAS? MISASJA?
Ja tema uuesti : Head sõbraäeva, teile, Kaidi! ( hakkab ennast tutvustama)
Mina : ahjjaaa aitähh jah!
Issand nii piinlik, nii piinlik. Ma tean ju küll teda ja ma tean ju ka, et tal on väike kõnedefekt. Küll ma olen ikka juhm kuju.
Kuidas ma üle Soome lahe sõites hoobilt salenen
Asi on tegelt tragi ja koomiline korraga. Nimelt ma ei leia omale Eestist teksapükse, mis mul põlvest kõrgemale läheks ehk noh jalga läheks. See probleem on juba mitu aastat - sama kaua kui need kitsa reie ja laia säärega püksid moes on olnud. Tegelikult mulle see mood meeldib ja asi pole üldse selles, et ma endale vägisi kolm numbrit väiksemaid pükse jalga pressiks, nagu Pony sketsis. Mulle lihtsalt tundub, et Eestis tahetakse naistes vägisi alaväärsuskompleksi juurutada. Vahest tahaks poes röögatada, et MIS TOIMUB, naistele pükse õmmelda ei oska vä!! Kuid müüjad pole ju süüdi. Olukord on absurdne, sest kõige selle juures ma ei ole omast arust (teiste arust vist ka) mitte kuigi kaalukas kuju. Miks nad teevad nii? Miks nad järjekindlalt ei arvesta, et naiselikum keha on sale piht ja laiemad puusad ja tagumik. Teisel pool Soome lahte seda muret ei ole. Kui on oma number, siis istub selga nagu valatud. Ma ei taha olla ülbe, aga mina Eestist omale uusi teksapükse enam ei leia. Käin oma vanad Sangarid ribadeks ja siis on kööga, mõtlesin alles hiljuti. Kuid õnneks on teisel poole lahte firma KappAhl. Nüüd mul on uued mustad teksapüskid. Ärge jumala eest normaalseid casual-riideid valmistavaid firmasid Eestisse tooge. Las ikka eestlased käivad koguaeg kostüümides ringi. Urr!
Vaatasin hinnalipikult, et KappAhl on esindatud Soomes, Rootsis, Norras ja Poolas, ning taipasin, et asi on o tähes? Et kui Eesti oleks Oosti, siis tuleks KappAhl ka siia?
Andunud KappAhli vänn
Vaatasin hinnalipikult, et KappAhl on esindatud Soomes, Rootsis, Norras ja Poolas, ning taipasin, et asi on o tähes? Et kui Eesti oleks Oosti, siis tuleks KappAhl ka siia?
Andunud KappAhli vänn
2007-02-11
Kuidas Lupetta Kansallisoopperas käis
Mõte minna Soome Rahvusooperisse oli mul juba ammu (lähemal kui Helsingi, ei ole lihtsalt ooperielamust võimalik saada), aga ma ei osanud välja mõelda, mil viisil hankida piletid ja ju see tahtmine polnud veel piisavalt küps ka. Nüüd, kui töö asjus jälle veebruaris (nagu alati) Helsingisse pidin minema, mõtlesin, et vot nüüd ma teen selle ära. Internetis on ju kõik kirjas - mängukava, saaliplaan ja hinnad (skaala väga lai). Ainult kuidas see pilet kätte saada? Ei tahaks nagu kohaliku piletilevi kaudu eurodes ülekannet teha ja siis mõelda, et jumal teab kuhu see raha nüüd läks. Aga kus häda.... seal abi.... Lihtsalt kirjutasin lippupalvelulle hästi naiivse kuid huvilise kirja ja sain kiire vastuse. Tulge ja ostke oma piletid (täpselt sellises hinnaklassis nagu soovisin) tund enne etenduse algust välja! Piletid ootavad teid kassas. Uskomatontta, mutta totta! Nii lihtsalt käiski. Ei mingit nädal aega või kasvõi kolm päeva enne väljaostmist.
Liiga täiuslik ei saa muidugi üksi asi olla. Kahjuks ei olnud sellel õhtul ooperit kavas. Muide miks teatrit, kus tantsitakse ka balletti, nimetatakse rahvusooperiks? Kas baleriinid ei solvu? Niisiis oli sel õhtul Luikede järv oma tuntud headuses. Filigraanne, klassikaline ja ikka lummav. Laval oli 28 luike, lugesin ära, ja kõik liigutasid igat oma liigest sõmrest pöiani täiesti sünkroonis. Lummav oligi see luigemustrite kujunemine, nagu arvutigraafika..ja see väikeste luikede tants. Ma vahtisin suu ammuli nagu laps. Sama teema (suu ammuli) oli nende jänestega, kes hüppasid lume sees ooperimaja taga, et kas see on ikka reaalne. See ei olnud jänestejärv. Nad tõesti elasid seal kuskil.
Mudugi kinnisidee minna ooperisse mujal kui Tartus või Tallinnas, jääb mind edasi vaevama. Balletigurmaan pole ma aga kunagi olnud, sest tantsimisest ei tea ma nii palju kui laulmisest. Aga äkki nüüd hakkan. Kuid siis ma pean pähe õppima need kohad ja piruetid, mida balletigurmaanid juba ette naudivad ja aplodeerima hakkavad enne sooritust ja pärast nagunii. Ja Bravoo!! tuleb ka koguaeg karjuda. Eestis ma ei kujuta seda ikka ette.
Omaette elamus oli ooperimaja, kus oli ruumi nii palju, et kolme rõdu ja parteri rahvas ei pidanud vaheajal külg külje kõrval kügelema, kuna näiteks kohvik on ummistunud. Kussanüüd! Seal olid pikad teendindusletid ja tohutult laudu. Tegelikult oli kogu fuajee nagu üks suur kohvik. Tõsisemad tegijad reserveerisid lauad enne etendust ja tellisid joogidki sinna. See kolm tundi ja kakskümmend minutit oli küll kasulikult elatud.
Liiga täiuslik ei saa muidugi üksi asi olla. Kahjuks ei olnud sellel õhtul ooperit kavas. Muide miks teatrit, kus tantsitakse ka balletti, nimetatakse rahvusooperiks? Kas baleriinid ei solvu? Niisiis oli sel õhtul Luikede järv oma tuntud headuses. Filigraanne, klassikaline ja ikka lummav. Laval oli 28 luike, lugesin ära, ja kõik liigutasid igat oma liigest sõmrest pöiani täiesti sünkroonis. Lummav oligi see luigemustrite kujunemine, nagu arvutigraafika..ja see väikeste luikede tants. Ma vahtisin suu ammuli nagu laps. Sama teema (suu ammuli) oli nende jänestega, kes hüppasid lume sees ooperimaja taga, et kas see on ikka reaalne. See ei olnud jänestejärv. Nad tõesti elasid seal kuskil.
Mudugi kinnisidee minna ooperisse mujal kui Tartus või Tallinnas, jääb mind edasi vaevama. Balletigurmaan pole ma aga kunagi olnud, sest tantsimisest ei tea ma nii palju kui laulmisest. Aga äkki nüüd hakkan. Kuid siis ma pean pähe õppima need kohad ja piruetid, mida balletigurmaanid juba ette naudivad ja aplodeerima hakkavad enne sooritust ja pärast nagunii. Ja Bravoo!! tuleb ka koguaeg karjuda. Eestis ma ei kujuta seda ikka ette.
Omaette elamus oli ooperimaja, kus oli ruumi nii palju, et kolme rõdu ja parteri rahvas ei pidanud vaheajal külg külje kõrval kügelema, kuna näiteks kohvik on ummistunud. Kussanüüd! Seal olid pikad teendindusletid ja tohutult laudu. Tegelikult oli kogu fuajee nagu üks suur kohvik. Tõsisemad tegijad reserveerisid lauad enne etendust ja tellisid joogidki sinna. See kolm tundi ja kakskümmend minutit oli küll kasulikult elatud.
Kuku ämber
Minumeelest kolistab Kuku raadio ämbrit saatega "Minu pere." Ega saatel endal, selle sisul, ei olegi midagi viga, küll aga helikujundusel - kõllil. "Tuvikeste" seriaal assotseerub siiski eelkõige ameerika komöödiasarjaga, alles teises järjekorras perekonnaga.
See võib ju olla postmodern ja puha, kuid siiski tekib kognitiivne dissonants võõrapärase veiderduse ja kodumaise tõsiduse vahel.
5.03.2007 See teade on oma aktuaalsuse kaotanud. Kõll on ära muudetud.
See võib ju olla postmodern ja puha, kuid siiski tekib kognitiivne dissonants võõrapärase veiderduse ja kodumaise tõsiduse vahel.
5.03.2007 See teade on oma aktuaalsuse kaotanud. Kõll on ära muudetud.
2007-02-09
uudisi soomest
Neegriga lagritsa-patukka on endiselt myygil. Ma ostan vist kaks tykki. Tulevaste p6lvede jaoks ka (teine).:-) Nad ei j6ua ära imestada , mis roppusi meie ajal myygil oli.
Rohke Debelak ja libauudised
Eetris on libauudised - stuudios Rohke Debelak. See on hea põhjus kuulata hommikuti Kuku raadiot. Olen kuulnud isegi inimestest, kes armastavad hommikuti kaua magada, aga veavad ennast vägisi libauudiste alates raadio juurde ja panevad maki lindistama.
Ei tea, kas kusagil on olemas ka libauudiste arhiiv, kus nad kirjas oleks? Kõigi oma heade külgede juures on neil omadus kiiresti mälust kaduda, parimal juhul jääb meelde üks või kaks, mis ka edasijutustamisel oma mahlakaid detaile kaotama kipuvad. No võtame näiteks kasvõi tänahommikuse uudise sellest, et
Ei tea, kas kusagil on olemas ka libauudiste arhiiv, kus nad kirjas oleks? Kõigi oma heade külgede juures on neil omadus kiiresti mälust kaduda, parimal juhul jääb meelde üks või kaks, mis ka edasijutustamisel oma mahlakaid detaile kaotama kipuvad. No võtame näiteks kasvõi tänahommikuse uudise sellest, et
...on alustatud poliitikute vaktsineerimist korruptsiooni vastu. Vaktsiini puistatakse sinna, kus on poliitikute kontsentratsioon kõige suurem - suurematesse linnadesse ja Toompeale. Vaktsiin ei ravi poliitikutel juba olemasoelvat korrutsiooni, vaid kaitseb neid edasise nakatumise eest. Tavainimestele on vaktsiin kahjutu, kuid seda soovitatakse siiski mitte ise süüa, vaid toimetada see lähima poliitiku kätte, et nende eest väärtuslikku vaktsiini mitte ära tarvitada.
Vaktsiini levitatakse roheliste graanulite kujul. Peab märkima, et möödunud aastal läks poliitikute vaktsineerimine nurja, sest nad korjasid graanulid üles, pakkisid reklaammaiustuste paberisse ja paiskasid jaevõrku müügile.
2007-02-06
Naised ja huumor
Erakordselt terava taibuga mõtleja PP vahendab viimases Arteris teise erakordselt terava taibuga briti-ameerika mõtleja ja kriitiku Christopher Hitchens'i arvamust. Ma pole midagi nii naljakat ammu lugenud.
Kurb on mehe elu. Kurb! Mina võin vist pidada ennast nüri taibuga mõtlematuks naiseks, aga huumorit olen ma elus ikka esikohale seadnud. Ja võtkem näiteks kasvõi "Smack the Pony". Naised ruulivad täiega. Iseasi on see, et kui hakata huumorit defineerima, siis tekib küsimus, millal on huumor ja millal ei ole. Kui naine ei naera mehe labase nalja peale, siis võib teda loomulikult süüdistada huumorimeelepuuduses. Eks ta nii olegi. Naised ju tegelikult teavad, et mehed teevad nalja selleks, et neid naerma ajada ja väike teesklus mehe enesehinnagu tõstmiseks, ei võta tükki küljest.
Nimetatud Edasi kalendrid peaksid mul siiamaani alles olema, sest need olid minuarust nii naljakad. Samuti Meelejahutaja ja Kreisiraadio naljad lindis ja osalt ka peas. Monty Phytonist me ei räägigi. Smack the Pony on VHS-l. Mida veel??? Ahjaaa, millal hakatakse näitama ETV-st BBC komöödiasarja "Green Wing"? Käin neid ikka Youtube'st piilumas aga sealt vahi nagu lukuaugust naabreid.
Meestele on tragöödia, et kaks asja, mida nad enim hindavad – naised ja huumor – on teineteisele nii vastandlikud. Aga tragöödiata poleks komöödiat.
Kurb on mehe elu. Kurb! Mina võin vist pidada ennast nüri taibuga mõtlematuks naiseks, aga huumorit olen ma elus ikka esikohale seadnud. Ja võtkem näiteks kasvõi "Smack the Pony". Naised ruulivad täiega. Iseasi on see, et kui hakata huumorit defineerima, siis tekib küsimus, millal on huumor ja millal ei ole. Kui naine ei naera mehe labase nalja peale, siis võib teda loomulikult süüdistada huumorimeelepuuduses. Eks ta nii olegi. Naised ju tegelikult teavad, et mehed teevad nalja selleks, et neid naerma ajada ja väike teesklus mehe enesehinnagu tõstmiseks, ei võta tükki küljest.
Nimetatud Edasi kalendrid peaksid mul siiamaani alles olema, sest need olid minuarust nii naljakad. Samuti Meelejahutaja ja Kreisiraadio naljad lindis ja osalt ka peas. Monty Phytonist me ei räägigi. Smack the Pony on VHS-l. Mida veel??? Ahjaaa, millal hakatakse näitama ETV-st BBC komöödiasarja "Green Wing"? Käin neid ikka Youtube'st piilumas aga sealt vahi nagu lukuaugust naabreid.
Valimised lähenevad
Valimised lähenevad, seda on igalt poolt kuulda ja näha. Nüüd siis ka unenägudes. Täna esines näiteks Edgar Savisaar. Ta vastas kellegi küsimustele, kas see oli keegi ajakirjanik või mingi teine poliitik, mitte ei näinud. Teemaks oli Savisaare parteivahetus. Ta põhjendas, mis ta jättis maha Keskerakonna ja ühines Reformierakonnaga. Jutt oli umbes selline, et kuna Keskerakond on oma maine jäädavalt kahjustanud, ei pea ta enam võimalikuks selle liige olla. Viimaseks piisaks karikas oli olnud hiljuti avalikuks tulnud skandaal korterite erastamisega. Reformierakond, vastupidi, on ennast näidanud igati edumeelse ja tubli erakonnana, ja nii ta kandideeribki seekord juba nende esinumbrina Ida-Virumaal.
2007-02-02
'ääldusest
Mõtisklust hääldusest ajendas kirjutama hiljuti loetud lugu Triibikult.
...kirjutab Triibik. Eks ole endalgi aegajalt tahtmine karjatada, kas suuliselt või kirjalikult, kuidas on õige. Ometi võiks nii mõngigi kord vaadata asju keelekorrektori asemel sotsiolingvisti seisukohalt. Miks keegi ütleb või kirjutab nii, aga mitte teisiti, ja mida ta sellega öelda tahab, kui see peaks olema taotluslik? Või kasvõi nii, kust see või teine hääldus on pärit?
Minu meelest on hea näide selle kohta sõna 'tee', ikka joogi ja taime tähenduses. Eesti keeles, täpsemalt suur-eesti keeles, ei ole sellega muret. Katsutagu ainult seletada seda lõunaeestlastele - paremal juhul võib saada vastuseks midagi taolist:
Me võime teada küll, et tšai tuleb vene keelest ja tee inglise keelest, aga see on ainult pool tõde. Ei ole ei venelased ega inglased ise selle peale tulnud, vaid mõlemad on selle aromaatse joogi kohta käiva sõna hiinlastelt saanud. Inglased mereteede kaudu Lõuna-Hiinast ja venelased maad mööda Põhja-Hiinast. Tähemärk on üks, aga hääldused erinevad. Üsna sarnane lugu on ka sõnadega tsaar ja keiser (kui see hiinajutt välja jätta, muidugi).
Mida aga teha võidujumalanna Nike nimega? Millegipärast on suuremal osal eesti inimestest kiusatus hääldada seda nii, et see riimuks sõnaga 'vaik'.
Lõpuks üks harjutusülesanne: kuidas hääldada nime 'Ischia'?
Kuidas käituda, kui end gurmeespetsiks pidav vestluskaaslane räägib järjekindlalt brušetadest? Räägib nii palju, et kuhugi ei mahu susata, et vat mina sain kõige paremat BRUSKETAT vat seal ja seal. Ega siis ei tule muidugi pähegi, et kus. Ja parandama ju ei hakka. Aga siis ikka mõtleb korrektor minus, et nii kurb, kui valesti räägitakse. Ehkki see on nii tavaline viga. Aga oleks ju nii kaunis, kui kõik ütleksid kosmopoliitselt brusketa ja marraskiino ja moskiino ja.
...kirjutab Triibik. Eks ole endalgi aegajalt tahtmine karjatada, kas suuliselt või kirjalikult, kuidas on õige. Ometi võiks nii mõngigi kord vaadata asju keelekorrektori asemel sotsiolingvisti seisukohalt. Miks keegi ütleb või kirjutab nii, aga mitte teisiti, ja mida ta sellega öelda tahab, kui see peaks olema taotluslik? Või kasvõi nii, kust see või teine hääldus on pärit?
Minu meelest on hea näide selle kohta sõna 'tee', ikka joogi ja taime tähenduses. Eesti keeles, täpsemalt suur-eesti keeles, ei ole sellega muret. Katsutagu ainult seletada seda lõunaeestlastele - paremal juhul võib saada vastuseks midagi taolist:
Tii om sjoo, mida müüdä kävvü saat. Olõõi joht juumise asi tä tii, juuas õks tšaivett
Me võime teada küll, et tšai tuleb vene keelest ja tee inglise keelest, aga see on ainult pool tõde. Ei ole ei venelased ega inglased ise selle peale tulnud, vaid mõlemad on selle aromaatse joogi kohta käiva sõna hiinlastelt saanud. Inglased mereteede kaudu Lõuna-Hiinast ja venelased maad mööda Põhja-Hiinast. Tähemärk on üks, aga hääldused erinevad. Üsna sarnane lugu on ka sõnadega tsaar ja keiser (kui see hiinajutt välja jätta, muidugi).
Mida aga teha võidujumalanna Nike nimega? Millegipärast on suuremal osal eesti inimestest kiusatus hääldada seda nii, et see riimuks sõnaga 'vaik'.
Lõpuks üks harjutusülesanne: kuidas hääldada nime 'Ischia'?
Empires of the Word
Tõesti hea raamat Nicholas Ostlerilt. Mitte et ma seda veel väga palju lugeda oleks jõudnud ;). Igatahes tänud Aabramile tutvustuse, Kateriviterile vihje ja Lupettale kättetoimetamise eest. "Rahva raamatust" on see nüüd otsas :-S.
Tellimine:
Postitused (Atom)