Kasvata tundrataimi, ütleb isa igal aastal, kui mind jälle aias ahastamas näeb.

Leidsin blogile praktilise rakenduse: hakkan siia üles kirjutama lilli,
mille kevadine öökülm aias ära võtab. Siis ei ole iga aasta
( või noh igal aastal pole kah)
ohh seda üllatust küll, et näe külm (-4 kraadi) võttis ära ja
ei taibanuid seda ja toda kinni katta.

Et mis mul siis sel aastal kahjumisse kanda tuleb:
1. Sieboldi Hosta.
Kusjuures teised Hosta sordid mitte.
See on aga täiesti löga.


2. Kollase-punasetriibulise õiega Kuningliilia.
Täitsa sodi. Ilmselt sel aastal õisi ei näe,
hea kui uued lehed kuskilt välja ajab. Mis saab sibulast?

Kusjuures mingi madal kollaste õitega liilia
ja tiigerliiliad on täiesti hea tervise juures.


3. Astilbe lehed lähevad juba kerge nullise öökülmaga krõbinaks nagu kuivad kaselehed, aga see ei too veel hävingut.
Astilbe hakkab lihtsalt hiljem õitsema.
Seda lille ma taipasin ka kinni katta.




4. Roos ( Superstar).
Jah isegi roos, kes tegelikult kannatab üsna hästi
kerget külma, sai külma käest näksida.
Siiski suurt kahju see talle vaevalt teeb.
Ta on sihuke sitke tüüp. Tartu turult ehtsa lillemuti käest ostetud. Muide Põltsamaa aiandi kõvasti kiidetud kindla aluse peale poogitud roos, ei pidanu ühte talve ka vastu.

5. Himaalaja jalgleht.
Sel aastal oli tal isegi vähemalt üks õis küljes pärast
edukat ümberistutamist . Nüüd on kõik maapealsed osad
hävinud. Ei teagi nüüd, mida oodata.




6. Hoolimata kattelooriga katmisest näpistas külm ka Kastanilehise rodgersia lehti.
No tegelikult ei taha see mujal jube kõrgeks kasvav taim meil üldse hästi kasvada.


Ainult valge inimene astub kaks korda sama reha otsa. Pühapäeval istutasin seemnest kasvatatud udupeened punased kressitaimed välja postamendi otsa. Mulle nagu tundus, et enam hullemaks minna ei saa aga näe, saab küll. Nüüd mul neid taimi enam pole.
Aga isa ütles, et enam öökülma ei tule , nüüh.

Eurovisioonist ei arva mina enam mitte midagi. Kui vast seda, et järgmine aasta võiks üritada neile eurooplastele "Metsatölli " peale saata. Soomlaste ugri-mugri-rocki edu silmas pidades.

Kas on veel kedagi, kellel oleks 200 vinüülplaati (100 neist on vist puhas klassika)? Mul on täiesti vinks vonks plaadimängija ka, aga kujutage ette, et mul pole olnud RUUMI selle mängitamiseks. Ma pole 11 ne Tallinnas elatud aasta jooksul seda kordagi kapist välja võtnud ja ema on korduvalt ähvardanud plaatide kallale minna, mis tarvilikku ruumi pidid kinni hoidma ja ma pidin korduvalt nagu emalõvi oma kutsikaid neid vinüüle kaitsma.
Nüüd saatsin nad uuesti sinna, kust nad tulid ehk siis ik-kaTar-tu ta-ga-si.. Seal ehk on rohkem õnne. Ma ei ole väga kindel, et nad peaks kõik ümber võtma mingile kaasaegsemale helikandjale aga jube kahju on, et nii palju head muusikat, aga kuulamine on nii tüsilik.
Aga no palun mingid Baskini ja Aimla naljaplaadid, loomulikult 70ndatest pärit Kiire-Tootsi duubelplaadid "Ohh sa issand!" ja "Terekest kah!". Mäletate? Teie mäletate, minul on.
Lapsena deklameerisin neid köögis peast isale ja emale. Mulle meeldis see, kui suutsin nad naerma ajada.
No kahju oleks neid minema visata.

Kas nüüd hakkab siis aedniku kottimine? Öökülm nagu Urr, keda kõik kardavad. Õhtuti joostakse tekkidega lolli peaga maha istuatud kabatsokke katma.
Kuramus, terve jaanuarikuu ei langenud öösel temperatuur alla nulli ja nüüd siis mai lõpus on õige aeg jah?!
Taimed on kodus aknalaua peal juba pikad ja kidurad, tahaks valgust juurde. Õue panna ei saa. Tamsalus võttis külm ka katteloori alla ära kõik herned. Räägitakse, et ka tomatitaimed kasvukoonetes, metsviinapuu lehed, mis pidid kaunistama meie võrkaeda ja loomulikult igaastane külmuja härra Kilpjas kilpleht.
Tema õitest oleme nüüd jälle lahti. Ühel aastal kümnest vist ei ole külm ta õisi ära võtnud hoolimata kahekordsest katteloorist.
Nii ei ole ju õitest mittemingit rõõmu.
Ometi, elades Tartus, ma ei teadnudki, mis asi on kevadine öökülm.
Aianduse kaks Eestit, ma ütlen.

Beatrix

Miks mul on tunne, et kuninganna Beatrix jälitab mind?
Okei, okei kui sa oled kolm korda käinud Amsterdamis ja nendest kahel korral kohtunud Beatrixiga silmast silma, siis pole see veel nii kummastav.
Üleeile vaatasin Postimehe esikaanel Betrixu pilti ja mõtlesin, et näe seekord polegi vaja kurvastada, et tööajal ei saa minna kroonitud peaga linna peale kohtuma. Ma lihtsalt olen teda juba näinud. Kuid nagu ütleb araabia vanasõna, kaks ei jää ilma kolmandata. Meie elame ammu selle vanasõna järgi, nagu ütleskid õdevenda Hirve ja Arved Sarved. Nii oligi, et kui mu töökaaslane hüüdis, " parkla on politsinikke täis", tekkis kahtlus. Alles see Leedu president sõitis siin Tehnopolise majade vahel. Ega ometi...mõtlesin ma. Ja nii oligi, mägi tuli muhhamedi juurde. Noh see oleks vast liig olnud, kui ta oleks just meie firmast huvitatud olnud, aga mul on õnn töötada Skypega ühes majas.

Kui mul nüüd hästi läheb, siis panen siia Beatrixi pildi, mis tehtud 2006 aasta mais Amsterdamis.
19.05: siin ta on - Beatrix! Pool nägu küll, aga ikkagi tema.

Aga kultuuriga on meil vedanud

Pilt on leheküljelt http://www.pecs2010.hu. Alles toimus eelmine üritus Nitras, mis saab kultuuripealinnaks aastal 2013. Pecs saab kultuuripealinnaks 2010. Kaugel see 2011 on, ja Tartu jäi ju õige napilt ilma.

Ungaris on kevad kaks nädalat ees. Sirelid õitsevad, lehed on suured. Rong aeglustab silla all käiku, et inimesed saaksid graffitikunsti nautida, see on siin tõesti tasemel.

Lennujaamast on linna saada keeruline. Üks soovitus oli, võtta kohalik marsa. Töö käigus selgus, et ega selle marsa võtmine nii väga lihtne ei olegi. Kõigepealt, muidugi, tuleb osta pilet. Pileti hind sõltub sellest, mitu piletit korraga osta. Mida rohkem, seda odavam üks pilet tuleb. Kohe võib tagasipileti kah ära osta, seda saab kuni poole aasta jooksul kasutada.

Piletid ostetud, tuleb üles otsida koht, kust need minibussid lähevad. Tegelikult pole sellest palju kasu, sest busside juures sebib küll tähtsa näoga mehi, aga nemad suunavad inimesed tagasi lennujaamahoonesse, sest enne tuleb ennast dispetšerile ette näidata ja oma sihtkoht üles anda. Selgub, et kassiir ei küsinudki lihtsalt uudishimu pärast, et kuhu on vaja sõita, vaid pani selle hoolega kirja. Ainult pileti peale, ilmselt, sest dispetšerile, nagu ma juba ütlesin, tuleb ikka uuesti oma sihtkoht teatada.

Siis järgneb ungari keele kuulmisharjutus. Bussijuhid tulevad kusagilt arusaamatust kohast -- umbes nagu kapist -- välja ja loevad oma maršruudi ette. Siis tuleb kohe jaol olla ja piletiga vehkida, et saaks ennast bussijuhile sappa võtta ja õige bussi peale.

Kahjuks ei ole fotokat, siin Peczis oleks palju ilusaid maju pildistada :-S

Nagu kaks tilka vett

Sirje Kingsepp, parteilane	Indrek Galetin, fotograaf

Kui keegi kavatseb allergiateemalise regilaulu teha,
siis mul on refrään välja pakkuda:
Kaske, kasse....

Allergiaturul on nende allergeenide aktsiad praegu laes nagu doundžounsi indeks.
Kassil muidugi aastaringselt aga kasel just nüüd.

EI pimedusele

Paskanmarjat!
Mida ma pean lugema EPL-st?

“Ei” igavale koorilaulule, tulgu kergemuusika laulupidu!

Kuulge kulla inimesed, nii arvustaja kui kommenteerijad, mida te lahmite. Mul tõusis praegu vererõhk.
Käige rohkem koori kontsertidel!
Kui meil oli Onu Unoga dzässisugemetega kontsert, oli ikkagi pool saali tühi. Hoolimata Onu Uno kuulsast nimest ja ammutuntud lauludest.
See, kes arvab, et eesti koorimuusikas on ainult "mu isamaa .." ja veel paar uimast-patriootlikku lugu, on pimeduusega löödud. Aga mis ma ikka siin... Ei ole mõtet ärrituda. Karavan läheb ikka edasi. Kuskil Eestis tehakse vaikselt head ja energiast pakatavat koorimuusikat, aga kuskil mujal elavad inimsede, kes sellest midagi ei tea. Laululahing avas nüüd teise poole silmad. Esimene pool eestist, aga ei lähegi sinna lahingusse, sest pelgalt kahehäälselt mingit laulu maha röökida, ei ole HUVITAV ega esteetiline kuulata.
Uus kvaliteet saabuks siis, kui igagle kergemuusika palale tehtaks neljahäälne seade. Vat siis on, mida kuulata. Nii nagu laulis TTÜ meeskoor eelmisel aastal selles.. mistandoligi saates.
Võrumaal tuleb Uma Pido.
Rakveres tuleb Punklaulupidu.
Mitut laulupidu veel vaja oleks, et kõik eestalsed rahul oleksid? Mitmel nad käiksid. Mitte ühelgi, ma ütlen.
Õllesummeri raames on ka laulupidu, kui ma ei eksi. Seal saab bessamemuchotada nii palju kui kulub.

Ma kahtlustan, et see lugupeetud arvustaja L.Šein ei võtnud osa "llmapuu" peost suvel, kus lauldi Chalici'ga koos minu inimesi.
Muidu ta ei kirjutaks : Kui laulupidudeks valmistuvad tuhanded Eestimaa koorid saaksid lustida sellist lauluvalikut (nagu laululahingu saates), ei peaks näiteks õpilaskoori juhid seisma pärast tundide lõppu käed puusas kooliuksel, et nabida kinni kooriproovist ära hiilivaid juntse.

Ärge ajage sellist jama, siiski ma ütleks.

Kas tuntud kõrva-kurgu- ninahaiguste professori lahkumine südamenädala alguses on mingi iroonia või näitlik õppetund sellest, mis juhtub Eestis mehega, kui ta on jõudnud saada 5o ja natuke peale olles enamuse oma ajast tööl?

Mart Kull on mulle jäänud meelde lausega:" põhjamaades hoolitsevad mandlid selle eest, et inimene liiga kaua ei elaks". Olen seda ikka kõigile oma mandlitega tuttavatele tsiteerinud.
Nagu näha on mandlite eemaldamisest kauaelamiseks siiski vähe.
Isver, see kisub juga väga groteskseks.

Põltsamaa - ehtne ja heaa!

See on juba traditsiooniks saanud, et Kammerkooride konkurss (rahvusvahelise züriiga), mis toimub juba kümnendat korda ja kord kahe aasta tagant, ei leia Eesti meedias äramärkimist. Erandiks oli seekord Kalev.ee. Ma hakkasin sellest infokanalist kohe paremini arvama. Kuigi artikkel informeeris sellest, et üritus tuleb, aga mis sai ja kes võitis, seda enam ei viitsi keegi kirjutada.
Postimees, häbi tal olgu, kirjutas nupukesekese, kus mainis, et Grand Prix läks Tartu (Postimehelinna) Ülikooli kammerkoorile, kes tegutseb JUBA 2001 aastast.
Nii väike uudisruum ja nii suur viga. Meie suuremate ülikoolide kammerkooride asutamisajad jäävad ikka sinna eelmise sajandi teise poolde.

Meie osalesime ka. Seekord olin üle mitme setme aasta publiku hulgas ja täitsa tore oli. Ei mingit kooli internaadis ööbimist ja varavalgest peale harjutamist. Saab pingevabalt kõiki kokkutulnud koore kuulata, mitte kuskil tagaruumides miomiotada samal ajal.
Igatahes sain korraliku koorimuusika laksaka (annuse) kätte (kusjuures peaagu tasuta), millest jagub jälle tükiks ajaks, enne kui käed uue doosi järele värisema hakkavad. Einoh ausalt, kohati jooksid ikka mõnujudinad üle selja ja pärast TÜ Kammerkoori Pieta'd oleks tahtnud lahinal nutta, aga patja ei olnud. Ei saanud nutta.

Ma ei hakka siin üksikult kellegi kohta midagi kirjutama. Ütleme nii, et üllatusi eriti polnud, pääle selle, et esimest korda otsustas kergemuusikakoor Hale Bopp Singers konkursil rinda pista, mis sai vääriliselt tasutud. Muidu ei näe ega kuule neid eriti.
Õhtul kodus jätkus päev "Laululahinguga", mis jätab Eesti koorimuusikast küll suht mannetu mulje, aga lisab kuulsust. Alles veebruaris asutatud koor võib saada kümme korda kuulsamaks kui just Grand Prix võitnud 37 aastane TÜ kammerkoor.
Kurblichkeit! (Selle sõna mõtles kunagi ammu välja mainit koori laulja).

Kui te olete tõesti võtnud nõuks minna Vanemuise (muidugi kaaluge enne mitu korda, kas tõesti kuhugi mujale teatrisse ei ole võimalik minna) teatrielamust saama, siis soovitame etendust "Tähed hommikutaevas". Kuigi teema mind ju ei puuduta, läks ikka väga hinge. Eriline aitäh Külliki Saldrele, kes pidi kogu etenduse aja (2h 45 min) laval purjus olema.
Isver kui kadestamisväärses vormis naine.

Suured tänud Lumile väga hea restoranisoovituse eest. Eks oma osa oli ka Vanalinna lumeinstallatsioonidel (tänud ka lumele). See oli ju see lumepäev-just õige aeg minna Vahemere äärde.
Ega ma ilma soovituskirjadeta naljalt uude söögikohta ei julgegi minna, sest teadagi on neid kehvi kohti ju rohekm kui neid teisi. Söökidest tõstaks eriti esile kõrvitsarisoto. Vähe sellest, et see maitses hea, hakkas see mind kodus nii kummitama, et otsisin netist üles ka retsepti.
Teadagi on ju internetis KÕIK füüsiliselt olemas. Tuleb lihtsalt hästi suur auk internetti puurida.

Hristos voskres!

Kuuest munast kuus ei keenud katki. Edu sajaprotsendiline! Tänu Triibikule olin muidugi ka ekstra ettevaatlik: panin vette äädikat ja hoidsin munadel silma peal.
Ma ei tea kuskohast te neid Läti mune saite? Mul olid küll Ott Kiivikase omad, nagu karbi pealt näha võis.
Banaanipasha maitses ka hea ja ei ole nii kaloririkas kui see aus ja õige pasha.

Ei ole neid erilisi Lihavõttetraditsioone meie peres peale nende munade värvimise, aga seda saab ka alles pühapäeval teha. Tegin omale asjad ükskord selgeks.

Uuema aja tradishuun on see, et minna mõnele kirikukontserdile või vaadata kodus sajandat korda "Lihavõtteparaadi".
Järgnevalt näitlik õppevahend meestele, kuidas ühte ülesvõttejänest koju soetada.



Ma tegin täna Neemele selgeks, et ma võin söömata ja joomata vahtida 40ndate aastate hollivuudi stepptantsu filme nagu mingi stepihunt.
Pasha jääb tema õlule (õuele, õllele jne);-)

Ettevaatust, Ditaur!

Blogspotis tegutseb keegi tegelane nimega Ditaur. Kõik tema kommentaarid ja blog viitavad ainult ühele lehele, mis promob XP-antiviirust. See on puhas pask, peavalu ja pettus: nimelt suudab ta "tuvastada" viiruse ka masinast, kus pole Windowsist halli haisugi. "Antiviirus" mida ta pakub on puhas pettus. Osundan:

XPAntivirus should be actually called XPVirus, as it is an unwanted corrupt anti-spyware application that infiltrates users' system via false and misleading advertising. Once inside, XPAntivirus will try to trick you into buying it by claiming you have been infected with spyware and then showing you falsified error reports. XP Antivirus Protection does not remove any spyware, not does it do anything useful at all. It is designed to milk money from unsuspecting internet surfers. So act accordingly: remove XP Antivirus Protection from your computer immediately!

http://www.2-spyware.com/remove-xpantivirus.html.
Selle Ditauri puhul on tõenäoliselt tegemist anorgaanilise eluvormiga ;-)

Kuku raadio reklaami ohvrid Etioopias

Terve nädal aega käiati, investeeri rauda, mitte kulda. Paistab, et vaesed etiooplased jäid uskuma Saare seppade pajatusi.

Täna sobiks vaadata filme Waterworld või Tulivesi. Ikka ülemaailmse Veepäeva puhul.

Kuidas seda hommikul "Kuku" raadiost öeldigi: ükski veetilk ei tunne süümepiinu üleujutuse pärast.

Paar vana luuletust

Prügimägi, peldik, kuur
sitahunnik üsna suur.
Olgu ümbrus veidi kole,
koht on julge, ohtu pole.
Sestap seisab seinal loosung
sisu ropp ja kõlab koledasti
"Elagu vaba Eesti!"

***
Mägi kõrgub linna kohal
Kirik kõrgub mäe kohal
Rist kõrgub kiriku kohal
Näe, miski kõrgemal kui rist
Piksevarras vist!

***
Mõlemad kirjutatud vast aastal 1988. Täpne aeg ja tekst on kaotsi läinud, taastatud mälu järgi.

Kes või mis on häkker?

Maailm on täis imelisi probleeme, mis ootavad lahendamist
Ühtegi probleemi ei tuleks lahendada kaks korda
Igavus ja nüridus on kurjast
Vabadus on hea
Suhtumine ei asenda kompetentsi

Häkkerid ehitasid Interneti. Häkkerid tegid Unixi operatsioonisüsteemist selle, mis ta on praegu. Häkkerid hoiavad käigus Usenetti. Häkkerid panid tööle veebi. Kui sa oled osa sellest kultuurist, oled sellesse andnud oma panuse ning teised selles olijad tunnevad sind ja nimetavad sind häkkeriks, siis oledki sa häkker.

Häkkeri mõtteviis ei ole piiratud vaid tarkvarahäkkeritega. On inimesi, kes rakendavad häkkerlikku suhtumist muudele asjadele, näiteks elektroonika või muusika - tegelikult võib seda kohata mistahes teaduse või kunsti kõrgeimatel tasemetel.

On olemas ka üks teine rühm inimesi, kes nimetab end valjusti häkkeriteks, kuid pole seda. Need on inimesed (peamiselt noorukid), kes tunnevad lõbu arvutitesse sissemurdmisest ja telefonisüsteemi torkimisest. Pärishäkkerid nimetavad neid inimesi "kräkkeriteks" ja ei taha nendega mingit tegemist teha.

Põhierinevus on selles: häkkerid teevad asju, kräkkerid lõhuvad neid.

Õnnetuseks on paljud ajakirjanikud ja muud kirjutajad pandud uskuma, et "häkker" vastab kräkkeri kirjeldusele; see on asi, mis võib pärishäkkereid lõputult ärritada.

***
Kõik need laused on pärit Eric S. Raymondi kirjutisest "Kuidas saada häkkeriks (Hacker-HOWTO)". Eestikeelne versioon Kaido Kikkase tõlkes on Kakupesas.

Kas jälle on tegemist igapäevase nõiakunstiga?
Ma pean hoiatama, et see tuleb mul viimasel ajal hästi välja. Eile panin selle "Million aalõh ros" video siia üles ja täna lubas üks mees mulle sületäie roose tuua juhul kui....
Aga vat see "juhul kui" ei olegi nii kerge ellu viia. Niiet need roosid jäävad saamata vist. Pole harjunud sellega, et sind külvatakse üle kiituste ja meelitustega ja kõige selle taga siiski kumab omakasu. Vat see on see, mis segab ja tekitab vastupidise efekti.
Ehh tõ! Aalõh ros...nüüüh.

Huntidel naistepäev kestab, nagu Mürakarude kalendrist lugeda võib.
Üks väga kohane video siia.
Mu viimase aja parim leid juutuubist kisub nunnumeetri skaalal osuti kohe põhja.
Või ikka lõunasse hoopis?





PS! Mina küll ilma Lätita läbi ei saa.
Eestil ei ole Renars Kaupersi ja Cosmose vastu mitte midgai panna. Ärge rääkige mulle Rumal Noorkuust..

Naistepäev puhkepäevaks!

No tehke see asi palun ära, Riigikogu.
Otseselt vastu pole nagu keegi (kes see ikka ühest pühast ära ütleks), aga vabandatakse sellega, et on muud tähtsamat. Või nagu Kreitzberg ütles, et kõik riigikogu naised võiks koos selle avalduse teha. See jutt ühest punasest päevast on jama. Vilets vabandus. Naisele oleks just parim kingitus see, et ta ei pea tööle minema, mitte kimp lilli.
Naised vajavad armastust, mitte lilli. Õige! Just sellepärast tuleb see päev vabaks teha, et saaks veeta päeva koos oma mehe ja perega, mitte töökaaslastega. Neid näeb niigi rohkem kui oma pereliikmeid..

Kodune anekdoot

Naine: "Miks need hambaorkidega läbitorgatud kummikommikarud meil siin kapi peal juba pikemat aega vedelevad?"
Sirutab käe kommide järele.
Mees: "Ära puutu! See on DNA mudel! Näe, erinevate värvidega karud tähistavad erinevate lämmastikalustega nukleiinhappeid."

Palun väga, meil on toas karu DNA mudel.
Ma tahaks teada, kui kaua veel?

Kodune anekdoot on täies elujõus zanr.

90

Tegelikult ma pidin ju hoopis rõõmsama noodi siia postitama, aga kõik muutus ühe hommikuga kardinaalselt.
Tahaks kirjutada täiesti teistmoodi vabariigi sünnipäevast, mis peaaegu ühtis mu sõbranna sünnipäevaga. Mõlemad Pärnus. Kui Pärnus, siis ka paraadile, lõi kohe tulukene mu peas põlemad. Oleks ma siis kordagi enne käinud, ise tallinlane. No ei, kui on ikka -20 kraadi siis ma eelistan vaadata seda imet telekast.

Mida ma paraadil nägin?Mida ma kuulsin?
Suurt mitte midagi, aga ma olin seal. Rahvast murdu, hullem kui laulukaare all. Ma olen kindel, et Pärnus pole nii palju elanikke, kui seal tänavate äärde tulnud oli. Pooled olid imporditud nagu meie.

Jumal tänatud, et mul oli taipu lastele lipud Tallinnast kaasa osta. Tänu 4 aastasele Merilile ja 6 aastasele Nelele, oli meil tõsiselt patriootlik üritus. Kodus lauldi mulle tervituseks ära laul " Mu isamaa armas.." ja loeti ette uuemad isamaalised luuletused.
Väljaku ääres skandeeris 4 aastane "Eesti, Eesti!" ilma et keegi oleks utsitanud ja siis sinna otsa sujuvalt "Äike! Päike!", mille teine pool oli ka poliitiliselt täiesti korrektne, sest päike oli enneolematult soe. Edasi tuli "Vaadake Eesti sõdurid!" ja nii ikka 5 korda järjest, et kõik ümberringi muigasid.
Ööseks pandi aga Eesti lipp padja alla. Vohh! Tõelised eestalsed, nagu Ivan Orava kasvandikud.

Peale paraadi üritasime meie Neemega rünnata "Admiral Pitkat, aga viimane ostus kõvemaks meheks kui me arvasime. Poolteist tundi madistasime, aga "kilpi kurat kätte ei saand." Või noh et peale ei saanud. Pärast loobumist ma sedastasin, et see eestlaste hulk ei olnudki nii suur, aga ühele ruutmeetrile pressituna oli ikka tugevat küünarnuki tunnet tunda ja see on ju peamine - tunnetada, et meid on palju.
Edasi viis tee meid Rakvere kirikusse regilaulu laulma.

Mida ma seal nägin?
Suurt mitte midagi, aga ma olin seal. Kirik puupüsti toredaid eestlasi täis ja mina ühe posti taga. Aga ega siis regilaulu ei vaadata ja Tõnis Mäge ma olen ka enne näinud nii, et ma kujutan teda ette küll.
Jälle see tore küünarnuki tunne ja kuklassehingamine.
Küll meid on ikka palju.

Miks nii vara?

Täna ma jätsin hüvasti oma meeskolleegiga. Igaveseks. Vabariigi aastapäev oli just lõppenud ja sõnad presidendi huulilt just jahtuda jõudnud, kui jälle üks EEsti Mees lihtsalt lahkus. Süda vedas alt. Viiekümne nelja aastaselt. Ma olen töötanud 15 aastat oma elust ja jäänud ilma neljast meeskolleegist. Naised on aga endiselt kõik rivis. Isegi need kõige haigemad. Mul ei ole enam lihtsalt sõnu, nagu mingi meeste katk käiks ringi. Ja loomulikult oli ta peaaegu ideaalne inimene. Teadis kõike, oskas kõike, oli hea ja sõbralik kõigi vastu, eriliselt viisakas ja muidugi andekas. Laulis ,luuletas, kandis kikilipsu ja oli jõuluvana. Suurepärane pereisa ja teadlane.
Kui inimene teeb talisuplemist, suusatab maratonidel, siis mida veel tahta. Vikatimeest nagu ei huvitaks üldse: "sina oled eesti mees ja sina pead surema, muidu meie seda eesti mehe eluea keskmist ei suuda nii madalal hoida." Kõik.
Oma hinges ma nutan siiamaani taga Veljot, Rihot, Jaani ja nüüd ka Tiitu.

Poliitanekdoot

Poliitanekdoot pole veel väljasurnud žanr. Täna tuli üks selline:

--Ansipil on ikka kõvad alkoholiprobleemid.
--Miks? Kas sellepärast, et ta ei taha öist viinamüüki ära keelata?
--Oh, seda võib seletada öise eluviisiga. Aga vaata, kui ta Tartus oli, siis ta lasi Plasku ja Korgitseri püsti panna. Ja nüüd ta tahab Tallinnasse Karahvini.

Tule minu valevasse purjepaati

Käisin Soomes tarkust taga nõudmas. Veebruaris on selline eraialaine must tüüpi üritus. Lihtsalt kui nii lähedalt toimuvad nii kasulikud konverentsid, siis võiks ju ikka osa võtta. Mis sellest, et soome keeles. Mind pole see kunagi seganud, aga paljude jaoks on arusaamatu soome keelt osata ja minule arusaamatu seda mitteosata.
Selle ürituse ainus valupunkt on lahe ületamine aeglase viinalaevaga, sest kiired laevad ju ei käi, olgugi, et jääd ei ole. Siis tuleb kaasa teha kogu see kammaijaa, mis seal laeval toimub. Ehk siis osturalli, täpsemalt viinaralli. Viking Line'l oli tõesti shokeeriv pakkumine (kirjapilt muutmata).

6 viina 5 hinnaga!

Mind küll shokeeris. Ma kümme aastat sõidan seda vahet ja aru ma ei saa (palun seletage mulle), kuidas on võimalik, et täiesti ontlikud vanemas keskeas daamid ostavad kokku viina ja näiteks 12 pudelit shampust. 12 pudelit shampuse joomiseks läheks mul täpselt 12aastat ( kuna 1 shampuse joomiseks läks üks aasta) aga 6 viina ma ei suuda elu lõpuni ära tarvitada, kuna ma kasutan seda ilmselt mitte sihtotstarbeliselt ehk siis välispidiselt.
Osaline vastus tuli ühest loengust, et igal aastal sureb Soomes alkoholimürgitusse 560 inimest. Ainult, mõtlesin ma.
Huvitav oleks teada, milline arv on Eestis.
Mõeldud on siis surnuksjoomist, mitte joomase peaga juhtunud õnnetustes hukkumist.
Kes teab vihjata?

Ja no tagasisõidul ma surusin kõrvaklapid kõvasti kõrva ja hoidsin nina raamatus, et mitte kuulda ja näha, mis mu ümber toimub aga no kussa. Ei mingit privaatsust. Äärepealt oleks nokastanud soomlane oma kägea mul klapid peast ära kiskunud, et mind kontaktseks teha. Vastik, ma ütlen.

Me ooperit...

Vaatasime Rigolettot Tartus. Seni kui ikka sõbrad lätlased ja leedukad Vanemuist väisavad võik öelda, et Vanemuises on eesti parim ooper.
Küsimus tarkade klubile, et miks Tallinnas ja Tartus lavastuvad samad ooperid Rigoletto ja Traviata. Lõuna Eesti ja Põhja Eesti variant? Kas selles mõttes, et meil on kaks Eestit?
Huvitav on veel see, et pealinnas mängitakse Rigoletto maha 45 min kiiremini. See tuleb ilmselt pealinna kiiremast elutempost.

Füüsikust lüürik pani küüditamise regivärssi

Kõigil meie sõpradel ja tuttavatel soovitame lugeda tänast Päevalehte.
Ma olen alati imestanud, et miks Kuutrolli isa mitte kunagi üksindust ei kurda, elades üksi metsaäärses talus. Nüüd ma tean miks.

Pakendiprobleem

No mis see sorteerimine nüüd nii ära ei ole? Mina elasin vahepeal 10 aastat oma elust sorteerides prügi iga päev neljaks. Lihtsalt ma ei saanud muudmoodi, kuna olin isemajandav ehk ise oma prügi majandaja. Ei olnud kohustust siis veel kellelegi maksta. Maal sorteerime nagunii.
Huvitav, kas ükskord saabub aega, kus prügi andmine prügifirmale muutub kohustuslikuks? Ka maaatl ma mõtlen?

Aga see pakendiküsimus. Nädalavahetusel vaaritades avastasime Kuutrolliga, et näiteks liitrise majoneesi pakendisse jääb täpselt 200ml majoneesi, kui sa just plastpakki katki ei lõika ja kõike välja ei õngiste. Sellepärast olen mina igati käsi minema oma anumaga poodi koore, keefiri ja majoneesi järgi. No kõik need, mis on väga viskoossed vedelikud ja ei taha voolata sinna, kuhu mina soovin. Mine tea, võib olla mingis ostutuhinas ostaksin isegi Katariinakese poolt pakutud Villeroy&Boch anumad.
Siiski neid juba ühe käe otsas ei tassi, kui a 1/2 liitrit igat asja osta. Siis ikkagi härrasrahva teenijal peab olema veel kannupoiss käruga.

-"28g ussitanud puravikke palun"
-"Aga palun! 27 krooni!"

Kas te kujutaksite sellist dialoogi turul ette. Mina mitte.
Prismas saavad kõik teie võimatud unistused reaalsuseks. Maitseainete letis on väikesed kotikesed kuivatatud puravike tükikestega koos kuivatatud ussikestega nende sisemuse sees. Ilusad ussikäigukesed poolitatud seenekübaral näha. Ma muudkui vahtisin ja vahtisin. Iialgi ei korja mina nii ussitanud seeni. Tundub, et mitte ühtegi seent pole usside pärast ära põlatud.
Päritolumaa Serbia.

Ja enam vähem samal teemal edasi ehk tühimikust minu teadmistes Eesti Ajaloo kohta.

Nimelt meil on komme Jõululaupäeval mängida Eestimaa mängu. Teate küll seda, kus on vaja vastata ajaloo, geograafia, spordi, kultuuri, looduse ja varia küsimustele. Kõik käib Eesti kohta.
Loodus ja kultuur on mu sõbrad.
Geograafiaga saan ka hakkama.
Aga see ajalugu.
Äääääää!
Küsige jah nõukaajal koolis käinud lapselt, kes kuulutas november 1918 EV välja või mis juhtus 1920 või kes see Jüri Vilms ikka oli. Mõnitamine. Mina ei mäleta mitu korda ma selle ajalooküsuimusega passisin enne, kui saabus päästev küsimus, mille vastuseks oli Eesti Laskurkorpus. Vot seda ma tunnen. Ma võiks veel rääkida Stalingradi lahingust ja tankilahingust Kurski all. Lühidalt muidugi.
Eesti sport oli muidugi üleüldine naeruteema. Seal passis isegi Neeme isa, kes tegelikult teab absoluutselt KÕIKE. Teist aastat juba võidab. Vat on mees.

Jaan Krossist

Vaatasin matusetalitust. Nagu oleks veel üks president ära surnud. Selline tunne oli. Esimene mõte pärast tema surma oli, et ei jõudnudki tema Nobeli preemiat ära oodata. Kahju. Teine mõte oli, et mitut Krossi raamatut ma siis lugenud olen? Sama küsimus vanematele. Vastus reikiä nolla!!! Mitu J.Krossi raamatut meil kodus on? ÜKS! Wikmani poisid! Miks?
Vastan kohe. Oma suurema lugemise perioodil 1980-1995 ei olnud Krossist suurt midagi kuulda. Ma ei mäleta, kas kirjanduse tunnis temast üldse räägiti. Kooli lõpukirjadis jahvatasin küll Ülo Tuulikust ja Endla Tegovast, aga ei sõnagi Krossist, kui samuti kaasaegsest eesti kirjanikust. Kes Kross, mis Kross? Midagi ei räägitud. Nüüd oleks nagu teadmistes suur tühik.
Viimase viie aasta jooksul olen küll lugenud iga ta artiklit lehes ja vaadanud/kuulanud, mis tal öelda on olnud. Minu jaoks ta oligi rohkem nagu mentor.

Meenus, et siiski"Mardileiba" olen lugenud. Kas see loeb?

Algab ühe blogi reanimeerimine.

Kas ehk tõesti haruharva, paitas Kaidi blogi karva... Õnn veel, e ei jätnud ust lahti ja blogi pole salamahti ära kolinud. Aga no millest see tuleb, et blogimise huvi järsku kaob? Lambist, ikka lambist.
Järsku kaob mõte asjade üleskirjutamiseks.
Aga olgu. Hilinenud jõululaul teemal, laulame neid laule jälle:

Kui ootab sadam Soomest vaid ühtainust laeva ,
siis sada jõulumeest seal rõõmu leiab eest.
Kui ootab sadam Soomest kas või sadat laeva,
siis ootad sina vaid ühte Jõulumeest.

Nii läinudki.

Miks ikka Sakala tegelikult lammutati?

Seoses Õhtulehes avaldatud looga meenus üks vana anekdoot.

Bush peab Sakalas kõnet. Kõne lõpus pöördub Ansipi poole. "Härra Ansip, öelge, mis teil selle Estonia parvlaevaga õieti juhtus?"

Ansip ei tee kuulmagi ja plaksutab kõne lõpus nagu kõik teisedki.

Vaheajal küsib Bush Anisipi käest, miks too küsimusele ei vastanud.

"Tead, Georg," vastab Ansip. "Seal saalis on selline koht, kus ei kuule mida esineja räägib."

"Ei usu," vastab Bush.

"Päriselt ka. Proovi ise, istu selle koha peale."

Bush istub osutatud kohale, Ansip läheb kõnepulti ja küsib:

"Härra Bush, öelge palun, mis teil seal New Yorgis 11. septembril 2001 tegelikult juhtus?"

Bush ei tee kuulmagi. Pärast ütleb, et on jah, selline koht, kust midagi ei kuule.

Katariinakese jutu peale meenus mulle enda "Lapsesuu" saate teravaim elamus, mis oli teemal raha.
Saatejuhi küsimusele, et kas raha võiks ka kodus ise teha, vastas laps, et võib küll, kui joonistada oskad.
Saatejuht mõtles siis, et mängib nüüd lapse nurka ja küsis, et aga miks siis on vaja üldse tööl käia ja raha automaadist võtmas käia.
"Tööl käivad need, kes joonistada ei oska",vastas nutikas laps.
See lõi pahviks. Mina ka muide ei oska joonistada.
Järelikult pean tööl käima.
Vastik, vastik, vastik!

Külmetav kapsas

Kaua tehtud kaunikene.
Dekoratiivkapsast saab täit silmarõõmu alles oktoobris.
Paras pilt tänasesse päeva.
Tegelikult tahtsin ma öelda, et ma ei tea kuidas ma viis kuud talve üle elan, kui ma juba praegu kopsupõletikus olen.

Mis hoone see on?

Leidsime mõlemad, et me pol kunagi märganud selle maja ilu.
Minuarust on ta alati nagu vaene sugulane tagahoovis kössitanud, kehvad riided seljas.

Miks Helsingis alati külm on?

Viimased 11 aastat olen ma Helsingis käinud põhiliselt siis, kui seal on 20 kraadi külma. See on nagu traditsioon. Tegelikult on see üks kindel üritus. Seda enam ma mõtlen, et miks pidin vabast tahtest sinna jälle külma ja kõleda ilmaga minema, et siis nohu ja köha ja kopsupõletik saada.
Kahel vanainimesel oli vaja Heureka tasuta pääsmed "laiaks lüüa".
Seekord üllatas Helsingi mind oma venelasterohkusega. Alguses oli naljakas aga lõpuks hakkas juba vihale ajama. Õhtusöök soome restoranis AINO ei saanud kuidagi romantiliseks ajaveetmiseks nimetada. Me teeks ettepaneku natuke kohandada restorani reklaamlauset: Kellariravintolassa vanhat tiiliholvit luovat lämpimän tunnelman herkutteluhetkiin ystävien tai liikekumppanien kanssa ja asendada see lausega Kellariravintolassa puhuvat ryssät luovat lämpimän kotimaisen tunnelman.
Vähemalt eestlastele mõeldud reklaambroshüürides. Aga võib olla on venelastel komme Kõikide Pühakute Päeva alati Helsingis tähistada. Vat selle peale ma tulin alles praegu.

No muidugi paganlikud eestlased nagu meie, ei teadnud, et mingi püha on, aga noh saingi mina siis lõpuks ometi Kansallismuseos ära käia. Mõnele võib see ju surmigav koht tunduda, aga mulle vahest igavad asjad meedlivadki. Nagu surnuaed ja muuseum. Ma olen sellinne friik, kes võib tükk aega värtnaid ja valjaid vahtida. Aga no ausalt, miks ma pole Eestis näinud, et hobuse loogad ja valjad on lausa värvidega maalitud. Nikerdustest rääkimata.
Üldse on muuseum alati rahu ja vaikuse oaas isegi kõige suurema sagimisega linnas. Lähed sinna ja oled ühes turvalises kohas.
Õppetunni sain ka: kui ajalomuuseumi külastamiseks on kolm tundi, siis ei ole mõtet kulutada esimest tervet tundi kivi-ja teiste metallist aegade peale. Kiviaeg, pronksiaeg, rauaaeg - enamsti ikka ühesugune.
Nii vana ja ikka pole veel selgeks saanud.

Täna pannakse mulle klemmid ja andurid külge ja vaadatakse, et mis siis öösel toimub minuga. Miks laps ei maga?
Kuigi mulle tundub, et juhtmete külge aheldatult ei maga vist keegi hästi. Kõige rohkem häirib mind asja juures infrapunakaamera, mis mind veel filmib terve öö.
Ei tea kas filmi saan omale pärast? Täitsa huvitav oleks lisada ta oma kollekstiooni , kus on juba CD minu peaaju piltidega.

Lühike õpetus

...kuidas salvestada oma lemmiksaadet, kui televiisor on üles öelnud ja videomakki pole õieti nagu olemaski.

Midagi peab ikka olema. Vaja on Elioni DigiTV-d ja ühte Linuxi masinat. Mina kasutasin Debiani ja konkreetsed näited on sellele kohandatud.

Kõigepealt vajame sellist programmi nagu VLC Media Player
. Kui ei ole siis (Debianis ja ruuduna muidugi) apt-get install vlc. VLCga teleka vaatamiseks tuleb arvuti võrgujuhe ühendada ruuteri kollase täpiga tähistatud (neljandasse) pessa. ETV on aadressil udp://@239.3.1.1:1234 (Open Network stream, UDP/RDP Multicast, address 239.3.1.1, port 1234), kanal 2 address 239.3.1.2 jne. Kogu playlisti on võimalik tõmmata näiteks siit: http://hot.ee/fenrisulv/iptv.m3u.txt
. Päris hea juhatus VLC abil digitv vaatamiseks on näiteks siin: http://wiki.hinnavaatlus.ee/index.php/Elioni_DigiTV.

Lindistamine ettemääratud ajal

Selleks, et aja peale lindistada, on vist kõige lihtsam kirjutada kaks rida crontabi. Kuigi crontabi rida on natuke veider minumeelest, ei ole see liiga keeruline. Esimene väli on minutid, teine tund, kolmas kuupäev, neljas kuu, viies nädalapäev, kuues käsk mida soovitakse käivitada. Kui on soov, et samal ajal saaks ka lindistatavat ekraanil vaadata, siis tuleb võimaldada näitamist ja lindistamist ühel ajal ja crontabi faili DISPLAY muutuja defineerida.

Selleks, et lindistamine lõppeks, tuleb crontabi kirjutada rida lõpetamise kohta, selleks sobib näiteks käsk killall -3, mis saadab kõigile vlc protsessidele lõpetamissignaali.

Olgu meil näiteks

Olgu meil näiteks vaja lindistada homset saadet "Jumal tänatud, et sa siin oled". Aadressilt www.kava.ee saame teada, et ta algab kell 19:35, lõppeb kell 20:30, kuupäev on homme 10, kuu 11, nädalapäev 6. Käsuga crontab -e saame oma isiklikku crontabi faili redigeerida, crontab -l seda vaadata. Niisis, selleks et homne "Jumal tänatud, et sa siin oled" saaks lindistatud, peaks crontabi fail välja nägema vähemalt nii:


# m h dom mon dow command
DISPLAY=":0"
35 19 10 11 6 vlc -vvv udp://@239.3.1.2 --sout '#transcode{vcodec=mp4v,vb=1024,scale=1,acodec=mpga,ab=192,channels=2}:duplicate{dst=std{access=file,mux=mp4,dst="jt.mp4"}}'
30 20 10 11 6 killall -3 vlc



Hoiatused ja vabandused

• Nagu ikka, garantiid ei anna. Kasutamine omal vastutusel. See on siia üles pandud heas usus ja minul ta töötab.
• '#transcode jne. on eelmise rea jätk

• Kui kasutada käsku sellisel kujul, nagu näites toodud, on vaja, et DISPLAY=":0" rida oleks olemas. Seda pole vaja, kui salvestatakse ilma et oleks võimalust samal ajal vaadata.
• Nädalapäev on tähistatud nii, et 0 on pühapäev, 1, esmaspäev, 6 laupäev, kõik vahepealsed nagu ikka.
• crontabi fail peab lõppema tühja reavahetusega, ilma ei pruugi töötada.
• --sout taga olevad parameetrid on võetud otse ühest näitest, neid muutes on võimalik saada parem kvaliteet või väiksem fail. Loetagu VLC dokumentatsiooni.
• crontabi abil on võimalik lindistada ka näiteks igal nädalal kindlal päeval midagi, loetagu crontabi dokumentatsiooni.
• Ülaltoodu on kõige lihtsam näide, kui ruuteril on vaikimisi seaded ja arvutil ainult üks võrguliides, siis telekavaatamise ajal internetti ei pääse.
  

unetu unenäod

On vist paradoksaalne, et ärevushäirega inimene käis Sigmundit&Freudi vaatamas. Just Freud kirjeldas esimest korda 1905 ärevushäiret. Vähemalt oli ta üks esimesi, ke pööras tähelepanu ärevuse tähtsusele.
No ütleks, et väga huvitav oli vaadata, aga mitte midagi aru ei saanud. Ma pole varem kaifinud asja , millest ma midagi aru ei saa. Lihtsalt vaatasin, kui huvitavalt nad liiguvad. Ehkki siit arvustusest selgub, et oli üks igavamaid koreograafiaid, mis Pepeljajevil olnud. Ehk on siis minu õnn, et pole enne tema etendusi vaadanud.
Freudi eluloo ja elutöö tundmine aitaks etendust kindlasti paremini mõista.

Ärevus hiilib ligi. Tee joogat või laula või seisa pea peal. Lihtsalt keha ei kuula sõna.
Mida kõike elus kogema ei pea. Ja milleks? Kas tõesti ei jää muud üle kui keemia?

Nagu kaks tilka vett

	Evelin Ilves, presidendiproua ja Ärma talu perenaine
	Lillian Ruth Simpson, merehädaline

Ma ei maga silmatäitki teie poolt pakutavat und!

Kiisik pakkus, et mu indiaaninimi võiks olla "Sadahäda". Kuutroll oli lahkem. Ta paneks mulle nimeks "Üks-häda-korraga".
Ongi aasta sellest möödas, kui mind hakkasid kimbutama erinevad ja omavahel esmapilgul mitte eriti seotud tervisehädad. Ma ei hakka nendel pikalt peatuma. Keda need huvitaks? Küll aga ma leian, et nüüd, kus ma olen lasknud enda peal katsetada kolme erinevat antidepressanti, on mu kohus inimesi hoiatada - või noh kui mitte nii pateetliselt väljenuda, siis kogemusi jagada. Niiöelda "hoiatuseks ilmarahvale, kui kaugele üks inimlaps võib langeda, kui ta oma hinge eest hoolt ei kanna".

Niisiis. Alguses oli Zoloft.

Terapeut väitis, et mõnda teeb see uniseks ja mõnda ärevaks. Loomulikult ma lootsin, et mind teeb uniseks, sest uni oli see, mida ma vajasin ja ärevushäire oli mul nagunii omast käest võtta.
Aga kussa sellega. Kahjuks ei tunginud ma interneti avarustesse kohe, vaid kuulasin ilusti, mis terapeut rääkis. Niigi uinumisraskustega, sain ma omale juurde öised paanikahood ja päevase kontrollimatu ärevuse.

Alles nüüd ma loen foorumitest:

Zoloft should NEVER be used by anyone with insomnia. It not only can cause insomnia, but can make existing insomnia excruciatingly worse. Mine lasted for 7 years.

Palju õnne!

Neljandal nädala leidis ka terapeut, et see asi ei tööta ja tuleb välja vahetada. Kohe hakkas parem. Kas see ongi AD mõte, et tekitada sulle nii halb enesetunne, kui veel võib ja siis kui ravim ära jätta ja sul parem hakkab, siis öelda: Näe, aitas!?

Samas teine ja hullem probleem on AD-de võõrutusnähud, millest ka arstid targu vaikivad aga internetifoorumitest (põhiliselt ingliskeelsetest) saab lugeda õudusjutte maalt ja merelt.
Zolofti kohta näiteks siit.

Nojah ja siis kui arst aru sai, et ma ikka kuidagi enam magada ei saa, määras ta lisaks Espritali (mirtazepiin).

Kui samaaegselt mirtasapiiniga kasutatakse teisi serotoniinergilisi ravimeid (nt mõningaid antidepressante), võib tekkida niinimetatud serotoniinisündroom. See väljendub vererõhu tõusus, kiirenenud südametöös, kuumahoogudes, jne.

Sellest ei olnud mulle küll vaja rääkida, onju. Öösel ärkasin südame kloppimise ja higistamise peale. Magamiseks pidin haarama jälle rahusti järele. Pakendi infolehte lugesin alles internetist, kuna tabletid sain proovimiseks ilma originaalpakendita. Loomulikult ma loobusin selles rohust kohe. Ei ole mõtet ärevushäirega inimesel rääkida, et üldiselt on see kergestitalutav ravim. Üldiselt!

Nüüd on Cymbalta - uus ja häid tulemusi andnud AD. Vast isegi liiga uus. Kui on liiga uus, siis on vähe veel teada tema kõrvalmõjudest, mõtles ärev inimene minus ja asus jälle inteneti kallale. See on ju loogiline, et inimene tahab vôimalikult teada saada selle kohta, mida ta endale sisse hakkab ajama. Millegipärast mu psühhoterapeut n.ö. pööritab silmi iga kord, kui ta minu uutest hirmudest seoses mingi rohuga kuuleb. Umbes nii, et ära loe igasuguste arvamusi. Usu, mida mina sulle räägin. Aga mida arvata sellest kui üle 300 sissekande Cymbalta ärajäämanähtude kohta väidab, et sellel on enneolematult rasked võõrutusnähud. Mõni ei soovita seda rohtu isegi mitte vaenlasele. Teine leiab, et see rohi tuleks ära keelata. Kolmas, et see on ajumürk. Öelge nüüd, kas on võimalik ühel äreval nõrganärvilisel, kes pole 100% kindel, et tal üldse antidepressante vajb, veel rahulikult kuus kuud neid võtta. Loomulikult mitte.
Otsustasin, et aitab kõigest sellest.

Edasi praegu ei kirjuta. Unehäirega inimene minus ütleb, et peab ennast magamiseks häälestama hakkama.

Windows Vista installeerimine

Tegelikult on see imelihtne. Vaadake õpetlikku videot.

Ärgake seltsimees unetu, aeg on rohtu võtta!

Üks inimene, kes siin alles hiljuti kiitles oma kiiksuga teleka ette magama jääda, ei suuda nüüd enam ei teleka, raamatu ega ka vaikuse rüpes magama jääda. Ma poleks iial arvanud, et minust saab seltsimees unetu ja, et see nii jube talumatu võib olla. Uinutavad teed ja muud Une Matid aitavad magada vaevalt kaks tundi. Siis on uni läbi. Loe raamatut või tee, mis tahad. Jäänud on veel tabletid ja regilaul. Jah, Kuutroll oskab laulda kilomeetrite pikkuseid regilaule, mille saatel on võimatu mitte uinuda.

Viimane kord aga õnnestus mul see peaaegu lõpuni kuulata ja oma peas juurelda, et kas seal peavad ikka need salmid iga natukese aja pärast korduma. Aga küllap siis peavad, mõtlesin ma. Vaene mees aga vaatas, et ma ikka veel ei maga ja võttis aina uue laulu ja pookis vanale otsa ja tõstis osa salme eest taha ja kompuneeris nii, et endal uni peale tuli. Mille peale mina virgusin ja uurisin, et kas laul sai otsa või tuli sul uni peale ja tema mühatas, et uni tuli peale. Kadedaks teeb.

Tegelikkuses on asi naljast kaugel ja ma olen valmis või "sitta sööma" kui see mind aitaks.
Silmad valutavad, pea on koguaeg paks. Õhtupoole tekivad tasakaalu häired. Pikali visates hakkab kõik võnkuma ja keerlema ja magamisest ei tule jälle midagi välja. Siis hakkab süda pekslema ja kõrvus vinguvad fantoomsääsed.
Kuu aja jooksul on olnud umbes kolm tablettideta magatud ööd ja kaks selget hommikut.
Psühhoterapeut ütleb, et tegemist on ärevushäirega, silmaarst ütleb, et kõik tuleb sellest, et mul pole prille aga silmad on +1 nägemisega, neuroloog lubab aju uurida. Asja uuritakse.

Nojah, asi on ikka tasapisi edenenud, muidu ma siin ei kirjutaks. Ma ei saanud ju enam üldse arvutit vaadata ja huvi elu vastu hakkas tasapisi kaduma.

Kruudat võib ju kiruda

...aga ühes on tal õigus: Eesti ajakirjandus imeb vilinal. Võtame kasvõi tänase "Postimehe" - esiküljel on lugu sellest, et tuhandekroonist oleks vaja, aga Euroopa keelte päevast ei sõnagi.

Esmaspäevases "Pressiklubis" arutavad mõnede väljaanete juhid selle üle, mis võiks inimesi huvitada ja "kuidas ilma korralike pealkirjadeta inimesi püüda", seda nad ei kujuta ette. Mina aga küll. Ei ole vaja sellised pealkirju nagu "Omaniku väitel ei olnud naine joobes!" või uudiseid sellest, kellel on kui suured kunstrinnad. See "pealkirjadega püüdmise" poliitika on sama lühinägelik nagu apelleerimine pensionäridest valijatele: töötab ainult mõnda aega.

Kreeka

4. - 11. august




Jälle Kreeka - Rhodos ja Symi.
Kahju küll, kuid siit sai alguse minu insomnia.

Et siis jälle folk

Neljapäeval kohtasin oma kursaõde, kellele ütlesin, et homme läheme mehega folgile. Oi mina massiüritustel ei käi, ütles tema. Massiüritustel? Jäin mõttesse. Avastasin, et ma pole kunagi mõelnud folgist, kui massiüritusest. Massidega seostub mul ainult laulupidu.
Kuna ma olen igal aastal kohal, siis ilmselt pole märganud kuidas üritus paisub salaja. Sel aastal panin ja sain seda oma seljaga valusalt tunnetada. Lugu on nüüd nii, et istekoha saamiseks ka murul, kust vähegi näeb lavale, peab olema kohal pool tundi!!! enne konterdi algust. Mina näiteks ei suuda terve päeva püstijalul olla oma nõrga selja pärast. Festival aga kaotab mõtte, kui ma pean iga platsi peal olema pool tundi enne kontserdi algust ja mitmele kontserdile ma üldse nii jõuan. Vägilaste kontserdil laupäeval ma lülisin juba täiega kui enam ka seisuruumi ei olnud. Istusime Kuutrolliga siis kuskil müüriaugus, kust midagi ei näinud ja jõime mõrult oma salaja sissesmuugeldatud veini. Vein ka ei maitsenud. Pühapäeval tekkis väike paanikahoog, et kas ma pean folgilt seekord lahkuma ilma muusikalist elamust saamata. Tõesti, ma polnud kuulnud veel ühtegi esinejat, kelle peale mul ihukarvad püsti tõuseks või silm kella sihverplaati ei otsiks. Muidugi folk pole ainult muusika, folk on ka melu ja palju tutvaid. Selle koha pealt ei saa kurta. Kui poleks tuttavaid, ei liikunuks ka info, et Tsiili rändmuusik Fernando Stern annab lisakontserdi pühapäeval. See on raudselt elamus, ütles mu tuttav ja jooksis ise piletisappa. Nii oligi. Ma sain oma kauaoodatud doosi kätte. Mees oli muusik suure algustähega. Ei teinud tükitööd nagu hispaanlane Eliseo Parra. Ahh eks see ole see värk ka, et kui sa oled esinejast ikka 100 m kaugusel siis siis oledki tast 100m kaugusel igas mõttes. Siseüritustel ma aga põhimõtteliselt pole käinud. Ilmaaegu. Ma juba panin plaani, et 10 aasta pärast käin ainult tubastel kontsertidel, kus on kuiv ja muretu ja vahetu kontakt.

Kuidas saab aga ennast häirida lasta vee otsalõppemisest välikemmergute ees või saslõkitossust toidutänaval? Siit lugesin. Imelikud probleemid. Kui on massiline väliüritus, siis ma isegi ei tule selle peale, et keegi peaks mulle kraanikausid väljakule tooma. Niisked salvrätid on selleks mul alati kotis. Ilmaaegu need välikätepesulad sinna toodi. Nüüd sai vesi otsa ja tekkis probleem, millist enne pole nähtud.

Afterfestival
Palve korraldajatele:
Palun ärge rõõmustage selle üle, et müüsite jälle 200 piletit rokem kui eelmine aasta. Varsti ma enam ei tule.
Palun tehke nii, et platsi peal saaks osta kultuurselt topsikese veini, mitte ainult pudeliga a 130 eeki.
Asi päädis sellega, et otsides omale joomkaaslasi, et pudelit jagada) sattusime tõelise joodiku otsa, kes ütles nutikalt, " miks te siit ostate, rumalad! Poes on sama pudel 75 eeki". Poes, mees, oli saba tänavale. Mistap, ei tasu ühte pudelit ostagi. Osteti KOLM!!! Kontserdile aga oma alkagooliga ei saa. Minna aga tahaks. Valati kaks pudelit Eviani 1,5 liitrise plastipudelisse. Kolmas peideti ära (pärast leiti jälle üles). Järgnevast ma juba kirjutasin eespool.
Lõpetaks nüüd Baskini sõnadega: poleks poolikut old, poleks mitte mingit rõõmu.
Siin ma siis nüüd olen oma Eviani pudeliga ja täitsa svipsis nagu Triibik, kes sai maakoduomanikuks.

KUBBSPEL e. Kuubimäng

Meie oleme ristinud selle mängu "Rüütlimäng".
Kui kellelgi on veel tekkinud huvi selle Gotlandilt pärit põneva murumängu vastu, siis ma panen siia mõned lingid mängureeglite ja mängutegemise õpetustega.
Me ise nägime päris palju vaeva, et mingitki infot leida.

Selle mänguga saab korraga tegevust kasvõi 12 inimest ja kõigil on koguaeg põnev ja siin pole vaja jõudu kasutada.

Huvitav, miks seda Eestis nii vähe tuntakse? Gotland ju siinsamas.
Kas keegi on veel seda mänginud ?

Murakad on ülevalmis

Nädal tagasi me peresisesel foorumil oli teema: "Kas murakas on valmis?"
Kuidas seda teada saada?
Üks võimalus on minna vara turule ja vaadata, kas keegi müüb või uurida turumuttidelt, kas on nähtud kedagi müümas murakaid.
Teine võimalus on ennustada vaarikate järgi. Nad valmivad enamvähem koos. Mõlemat moodi sai uuritud ja järeldusele jõudtud, et VARA VEEL.
Kuid kolmas võimalus ei tulnud üldse pähe: otsida blogidest ja foorumitest. Nüüd ma siis leidsin paraja viite. Nüüd siis!!
Neljas võimalus oli vaadata eelmise aasta moosipurgisildilt kuupäeva, aga tänavaasta see ei tulnud kõne alla, kuna tänavaasta on kõik varem valmis.
Oma seitsmesse fakti ma oleks võinud ka vabalt panna, et mul/meil on oma murakakoht.
Täna hommikul siis trotsides vihma me alusatsime pealetungi. Meie murakakoht on väga raskesti ligipääsetavas kohas. Kõigepealt on vaja läbida dzungel (see on tõesti liaanidega läbipõimunud tihnik), siis forsseerida jõgi ja lõpuks sumada roostikus. Kohale jõudes aga ootab ees auhind- ilus raba ja murakad. Ja neid ikka oli kohe palju. Vat kui nüüd blogi ei peaks (mälu on ju lühike), arvaks, et rohkem kui ei kunagi varem.
Kahjuks on murakapeenar seal üsna kitsas rabaserv ja ma ütleks, et ega peale meie sinna midagi ei jäänud ja ega peale meie sinna vist üldse ühegi teise inimese jalg astunud ei olnud.

Ma pean kaheks päevaks Rootsi lendama.
Bagaazi nagu polekski aga mingid hügeeni ja ilutarbed on ikka vaja kaasa võtta. Ühesõnaga tuleb käsipagas, aga sellega on ju igavene kamm. Instruktsioonid Est Airi kodulehelt loetud, hakkasin oma ilu- ja hügeenitarbeid 1 liitri suurusesse kilekotti toppima. Iga totsik või tuub peal olema alla 100ml. Kõik klappis kuni tuli juuksegeel- 200 ml. Andke andeks, neid ei olegi võimalik 100 ml kaupa osta. Ilmselt tuleb dekanteerida ümber, mõtles laboritöötaja minus. Leidsin tühja shampoonipudeli mahuga umbes 10 ml. Selle ma vinnasin Londonist ühest hotellist. Väikseid pudeleid läheb alati vaja. Juuksegeel ummistas selle väikese suu ilusti ära ja ei liikunud edasi mitte muhvigi. Vaat, et hakkas juba kõvastuma. Jätkasin paaniliselt otsinguid ja leidsin natuke suurema pudelikese ihupiimaga (25 ml). See tuli nüüd seest välja pesta. No sellega vedas. Geel oli nõus sellest august totsiku sisemuse poole liikuma.
Niimoodi vannitoas jahmerdades mõtlesin, et ilmselt seda need terroristid taotlesidki, et normaalsed inimsed viidaksid oma aega nõmedustega ja neil on hea meie üle irvitada. Mul oli täitsa tunne, et üks terrorist istus kusagil ventilatsiooni augu taga ja piilus ja itsitas. Ma olen täitsa kindel, et varsti mõeldakse mingi uus lollus välja, kui see nali ära tüütama hakkab.

Me käisime Pärnus ja sattusime tagasiteel bussis verbaalse ahistaja küüsi. Ma ütleks, et isegi terroristi. Koha sisse võtnud meie ees, alustas ta mobiiliga vestlust, mis ei lõppenudki ära. Kui me olime jõudnud Sauga jõeni, siis oli mul millegipärast juba kahtlus, et ta räägib Tallinnani välja, sest see jutt oli täiest mõttelage ajatäide. Teisel pool oli ilmselt tibi, kellega ta oli ehk nädalavahetusel "Sunsetis" kohtunud ja nüüd oli vaja elu eest keelt (ehk mobiiltelefoni) kõrva ajada. Kuskil Märjamaa lähedal me vahtisime juba Kuutrolliga üsna abitult ringi, et kas ei tule kuskilt mingit päästvat tegeviust, mis sunniks tal kõne katkestama. Ka kohvi suutis ta tellida ja juua ilma kõne katkestamata. Aga teema, mis nii suurt vaeva vääris, oli abiellumine. Kuid mitte niisama. Mehehakatisel olid suured plaanid - abielluda langevarju hüppe pealt. Kuupäevaks 08.08.08. Eesmärk oli pääseda Õhtulehe kaanele ja rekordite raamatusse ka kui veab. Peaasi olid ajalehed. Teisel pool vist ei tahetud hästi nõusse jääda, sest mees ikka veenis ja moosis ja meelitas ja keelitas. Ikka uuesti ja uuesti. Sama viis, samad sõnad. Haruteeristiks oli mul juba süda paha sellest langevarjujutust. Mul oli ammu tahtmine teda ajukasvajaga hirmutada, aga tema jutu järgi otsustades oli tal tugev ajukahjustus juba nagunii olemas. Vana -Pääskülas ma spetsiaalselt vaatasin, kas ta katkestab jutu bussist väljumiseks või mitte. Isegi katkestas. Ehk sai aku viimaks ometi tühjaks. Bussist ronis välja väike masajalgene (O-jalgne) päss, kes kõndis vaarudes nagu ahv üle tee. Siilisoeng ja mustad dressid. Ilmselt harjutab juba kuskil langevarjuhüppeid.

Õnneks ei jäänud see intsident domineerivaimaks elamuseks Pärnu reisist. Mis oleks võinud vabalt juhtuda, kui me poleks videomakki kaasa võtnud. Nüüd ma tegin oma elu esimese video ja ega mind ei ole ka vist üle paari minuti varem filmitud. Ma ei teadnudki milline ma kõrvalt vaadetes olen. Alles nüüd sain teada. Olin arvanud hullemat. Vat kui pikad aastad elanud endast kehval arvamusel. Nüüd algab uus lehekülg. Tuleb videosari "Rännud Huntidega".

Ma pean aga kohe hoiatama Sind, Triibik ja teisi ketikirjasõpru, et meie blogisse kogu teie üritus sumbub (mitte, et mulle ei meeldiks osaleda), kuna ma pole eriti agar blogosfääris seikleja. Käin ja loesklengi umbes seitsmes blogis.
Kuid alustagem:
1. Ma ei oska autot juhtida. Mõtlen ikka, et peaks kursustele minema (selle kopeerisin Triibikult, sest nii on)

2. Ma ei oska klaverit mängida. Tahaks osata (nagu Triibik, no mis teha). Lisaks ei oska ka muid pille. Olen õppinud vanaisalt kannelt ja Endel Loitmelt kitarri. Kumbagi ei mäleta mängida. Ma olen seda terve elu väga põdenud, et pilli ei oska. Nooti tunnen ja laulan noodist ka. Hääleulatus on hästi lai. Kompenseerimaks oma puudujääke, panin tütre plokkflööti õppima. Küll ta veel tänab mind selle eest.

3. Sügavat vett ei karda, aga kõrgust olen vanemaks saades kartma hakanud. Kõrguskartus on mul ikka täitsa patoloogiline. Viimati Hermanni kindluses Narvas, ma olin näost kaame kui ringi peale sain torni otsas. Kõpu tuletornis roomasin ka mööda platvormi sisemist serva. Kõrgusest alla vaadates tõmbab maa mind enda poole.

4. Ma olen Islandil käinud. See oli üks mu unistustest.

5. Ma ei ole kunagi suitsu teha proovinud.

6. Mul on tugevad biovoolud ja anne mõtte jõul mõjutada sündmuste kulgu. Kui ma seda esimest korda kogesin, siis valdas mind õud. Nüüd olen harjunud. Spooky!

7. Mul on sünnipäevakaim - inimene, kes sündis üsna samal ajal kui mina ja kellega me oma juhtumisi elus võrdleme ja ahhetame ja imestame. Kui temal midagi juhtub, siis juhtub mul varsti sama asi. Näiteks oli nii, et kui temal oli iraanlasest meestuttav, siis veeretas saatus mu teele iraani/itaaliaverd meeskodaniku. Meie isadel on sama elukutse ja meie maakodud olid 5 km kaugusel juba enne tuttavaks saamist. Kui tema laps satub intensiivi, siis aasta pärast satub minu laps intensiivi. Kui ta jääb haigeks, jään ka mina haigeks. Sealjuures me peaaegu ei kohtu, aga meil on mingi kummaline side.

Kindlasti tulevad mul pärast selle postituse ilmutamist palju paremad faktid meelde.

Laulupidu

Laulupidu tuli sel aastal teisiti. Mina kuulasin ja Kiisik laulis. Siiamaani oli vastupidi.
Ma küll vaikselt lootsin, et saame koos mõnele laulupeole, aga mis teha, kui tal eelmises koolis polnud kooli koorigi. No eks on nendel laulupidudel ikka käidud ka. Täitsa huvitav on vahel ise kõrvalt vaadata. Tegin mitu järeldust. Üks, et tegelikult on kaks pidu- lauljatel seal kaare all on üks pidu ja kuulajatel teine. Kuulajatele on laulupidu põhjus suguvõsa kokkutulekuks. Söögid, joogid, piknikutekk ja juttu jätkub kauemaks. Ma pidin oma emagi korrale kutsuma, et juhtumisi tuleb lavalt praegu üks üsna ilus laul, mida võiks kuulata. Ruumiga oli tänavaasta kitsas. Muru peal ei saanud isegi jalgu välja sirutada ja naabri jalad olid otse minu tagumiku all, kuid õnneks juhtusid tulihingelised laulupeolised olema, kes kõiki laule kaasa püüdsid laulda ja kommentaarid, et kuidas seda laulu ja kus on lauldud, olid nii südantliigutavad.

Kiisiku esmamuljet saab lugeda tema blogist: "Laulupidu oli massive massive. Polnud NII võimas nagu Lupetta lubas, aga no okei, küllalt".

No mida ma lubasin? Verd, higi ja pisaraid? Kruvisin vist ootused liiga kõrgele. Pisaraid ei tulnudki.
Nojah ma ei osanud teda hoiatada ebamugavustest, mis minu jaoks on niivõrd loomulik laulupeo osa ja mida korduvalt on kogetud. Saigi ise oma nahal ära proovida. Võimas oli ikka. Mina ei tea, miks just Chalice "Minu inimesed" mulle nii hinge on läinud. Seekord kohe rohkem kui "Mu isamaa" või T. Mägi " Palve". Täitsa võimas, et endiselt patriootilisi tundeid tekitavaid laule osatakse kirjutada.

Tänu Triibikule on mul ka nüüd kiiksu teatepulk käes. Kuhu ma sellega nüüd põrutan? Mul on sama tunne nagu "Smack the Pony" sketsis naisel, kes jooksis teatejooksu kõrgete kontsadega. Natuke ebalev.
Oot , kas siin on mingi kindel kondikava, mida peab jälgima? Kuutrollil on ilmselt ikka teised kiiksud ja tegelikult on enda kiiksud teistele paremini näha kui endale. Või kuidas?
Kuid olgu:
1. Söögitegemisega on nii, et ma kogusin kunagi hoolega retsepte. Kirjutasin isegi märkmikku ja kasutasin ka. Viimastel aastatel aga haaran ajakirjade ja interneti järele vahetult enne sünnipäevasid ja siis vaaritan nagu segane ja siis kõik kiidavad (piinlik). Kuid alles hiljuti tegin sellise avastuse, et igapäevaselt teen ma enim toite, mida ma olen õppinud oma vanaemalt. Jah just, mitte emalt. Mingeid mõõte ma ei kasuta mille peale Kuutroll ahastab, et kuidas nii saab. Tema kraadib millimeetritäpsusega kaerahelbeid näiteks pudrupiima sisse. Meie sööme putre.
Kuid hiljuti tuli mingi lehe kaasandena kaasa üsna huvitavate retseptide bloshüür ja me otsutasime järjest kõik toidud ära teha. Vormitoidud on head lihtsad teha ja maitsvad süüa. Kõik ühte potti ja ahju. Pärmitaigen on mõistatus. Üldiselt on mul see kiiks, et söögitegemisest hoidsin ma eemale niikaua kui sain. Eriline huvi puudus. Isegi trots oli selle vastu. Selle põhjus oli ka vanaema, kes oli oma mehe ümmardaja terve elu olnud ja söömine pidi käima kellapealt. Kui kell 14.00 polnud lõuna (kahekäiguline) laual, siis tuli pahandus. Nii ma hakkasin söögitegemist vihkama, aga see läks üle.

2. Lugemisega on mul see kiiks, millest ma olen juba rääkinud. Väga raske on leida seda asendit ja olukorda, kus ma saan rahulikult konsentreeruda. Loen kohutavalt vähe. Ka lehti ja ajakirju. Mulle tundub, et ajakirjandus ründab mind. Mul on kiiks, et kui ma jään lehte lugema, siis jääb midagi vajalikku tegemata, aga samas ma võin niisama aknast välja vahtida. Mulle väga meeldib kuulata tarkade inimeste jutte. Näiteks "ööülikooli".

3. Kindlast on mul kiiks jääda teleka ette magama. Seda võiks isegi refleksiks nimetada. Olgu, kui huvitav film tahes, hilisematel kellaaegadel on suuri raskusi silmalaugude lahti hoidmisega.

4.Koristamisekiiks! No sellest on siin ka juttu olnud. Mul on kuri kahtlus, et Kiisik ei viitsi just sellepärast korsitada, et varem või hiljem viskab mul üle ja ma koristanka tema asjad ära. Koristamiskiiksu võiks lahterdada ka patoloogia alla. Mingi kompulsiivne häire. Vahel on nii, et ma ei saa rahulikult keskenduda näitkes lugemisse enne, kui mingi asi on oma kohale tagasi tõstetud.

5. Aianduskiiks. Mulle meeldib lillepeenraid rohida. Umbrohtu nokkida. Muru niita ja..

6. triikida. Hah, selle viimasega seoses meenutas mu kunagine koorikaaslane seika, mille ise olin unustanud. 1995 aastal Saksmaal kooriga reisides sattusin elama (no mitte ma üksi) poissmehest sõpruskoori liikme juurde. Meie, Eesti naised, nõudsime triikimislauda ja kukkusime enne esinemist riideid triikima. Sama tegime ka pestud T-särkidega, mida tema ära imestada ei jõudnud. "Keegi ei triigi T-särki!" ja ilmselt minu kiusamiseks triikis ka mu teksadele "karistuseks" viigid sisse. Jah mul oli triikimise kiiks juba lapsena, kui ma külas läksin pererahva juurde ja küsisin, et ega neil midagi triikida ei ole, sest mul hakkas suurte inimeste seltskonnas nii igav. Ma võisin olla siis 10-12. Enam mul triikimise kiiksu ei ole.

7.Lapsikusekiiks on ka tugev. Seda lähemalt ei oskagi kommenteerida, aga ju teised on tähele pannud ikka. Ma olen tihti lapsikum kui mu laps.
Ma saan asjadest omamoodi imelikult aru ja vahest see ei ühti üldise arusaamaga. Selle kiiksu näiteks ma pean kirjutama omaette sissekande.

8. Meeldib pähklitega sherbetti järada. Terve känaka võin ära süüa ja piima peale juua. Pärast süda läigib. Üldiselt olen ikka suur tervsiliku toitumise pooldaja. Söön umbrohtusid ka. Näiteks kurgirohtu. Minuarust väga hea hapukoorega salatiks tehtuna. Kõva kurgi lõhn käib üles ilma ühegi kurgita. Grillimine ei meeldi. Eriti süütevedeliku hais.
Joon kohvi meega juba 2 aastat. Kõik, kes ütlevad, et see rikub kohvi maitset, ei tea, mida nad räägivad.

9.and now something completely different.... "Kariibimere piraadid". Milles on asi? Kus seal see nali on? Esimest osa vaadates jäin magama, teist osa läksin kinno vaatam, sest olen mõjutatav inimene. Kolmandat osa ei tahaks vaatama minna, pliiiis!Vihkan massipsühhoosi. Massidega lähen kaasa ainult laulupeo rongkäigus.

Kuid edasi kirjutagu oma Kiiksudest siis Kiisik ja ... kõik kes mind loevad.

Tegelikult ma olen väga uhke, et mul on kaks emekuutrollriitproffessorist sugulast: vanaisa vennapoeg ja vanaema õepoeg. Esimene on geoloogiaproff ja teine molekulaarfüüsika proff. Esimene Eestis ja teine Ameerika mandril. Vat selle teise loengut "Stanford Plastic Eye Project" käisin mina täna kuulamas. Kohe õndsal puhkusehommikul panin kella vara helisema, et Tartu Tehnoloogiainstituuti rattaga (muide) kella 10ks kohale jõuda. Jõudsin ka, kui mul rajaleidja ees sõitis. Ega ma üksi oleks julenudki minna. Sellest on 10 aastat möödas, millal ma viimati Tartus rattaga sõitsin ja mina neid tänavaliikluskorraldusi siin ei tunne. Niimoodi võib ratas alguses pigem tüliks kui kasuks olla. Naerge jah koos Kuutrolliga, et inimesele kingitakse ratas ja ta ei kargagi kohe selle selga ja küta mööd linna ringi. Muide ega rattaga ei saa korralikult poodelda. See on ikka nagu punktist A punkti B sõitmiseks mitte trajektooril A,B,C,D, jälle C, siis E, G jne. Iga kord ratas lukku ja lukust lahti. Ega neid ratta lasipuid on väga väheste poodide ees ju. Rattatee probleemidest ma üldse ei viitsi rääkidagi. Vata millised uued mured nüüd kohe.

Ehh Amsterdam, mon amie!

Mõtle kui mul oleks veel selline kolme lapsega kast esiratastel, pakiraamil kompsud ja vuraks niimoodi hommikust õhtuni. Mis jalad neil küll on, mõtlesin ma, kui sealmaal neid naisi imetlesin. Aga tselluliidikreemid jäävad ostmata. Reied on neil kindlati trimmis. Sihuke trenn, et vähe pole.

Kui ilmad paranevad (siis kui külalised lahkuvad) on plaan Raadi Mõis üle vaadata. Mida pole näind, seda pole näind ütleks Janes. Küll olen sellest aga VÄGA palju kuulnud alates lapsepõlvest.

Juuni

Parafraseerides siin Kalakest ma küsiks: KUHU KADUS JUUNI?
Eks ma juba mais mõtlesin õudusega, mis saama hakkab, kui on ette teada, et kõik nädalavahetused on kinni planeeritud. Ainult mitte Jaanilaupäev. Vat see on päev, millega mina ei oska midagi peale hakata. Kuna ma ei oska seda eestipäraselttähistada on mul alati tahtmine selleks ajaks hoopis mujale minna. Veel pole läinud aga plaan on. Ühesõnaga jaanilaupa ma ei tee midagi. Ilmselt rohin mõne peenra, käin saunas ja lähen magama. Nagunii eelmistel nädalavahetustel on üks pralletamine olnud.
3.juuni: Tööreis Amsterdami -I am sterdam


9.juuni: Dante juubel ehk siis sünnipäeva pidamine


Väga suur tänu kõigile kingituse eest!!


16.juuni: firma suvepäevad Voorel- 12 tundi võistlusi. Tulemuseks oli sääremarjakramp hommikul. Infoks teistele, et kui õhtujuhiks valitakse O.Ulp siis puhata ja mängida ei saa üldse. Ausalt öelda mina väsisin neist lugematutest mängudest ja jõukatsumistest lõpuks täiesti ja kell 24, kui algas VABA AEG, ma vajusin voodisse nagu äraaetud hobune.




See tööaasta on olnud liiga pikk ja liiga stressirohke. Kuid enam hullemaks minna ei saa. See on mu lohutus.
Nüüd terendab silmapiiril PUHKUS.
Sellele on pandud suured lootused:
1. saada terveks- terve olla tähendab seda, et kuskilt ei valuta ega ole muud halba tunnet
2. puhata välja
3. lugeda raamatut
4.mitte tõmmelda ja ringi onada vaid olla võimalikult kaua ühe koha peal. Ühesõnaga võtt asja rahulikult ja mitte rõhuda kvantiteedile. No umbes, et mitut sõpra jõuad puhkuse ajal külastada.
5.igavleda - ma ei mäletagi seda tegevust enam. Jube huvitav oleks kogeda üle pika aja.

Veel täna õhtuni saab anda allkirja õigluse eest.
http://www.maksumaksjad.ee/modules/news/article.php?storyid=727

Ükskõik kuidas ma ka ei pinguta oma elu rahulikumaks sättida, see õnnestub heal juhul ainult nädalaks. Siis hakkab uus kamm peale. Esiteks ma ei mäleta, millal mul kõik ihuliikmed korraga terved oleks olnud. No see kõlas natuke liialdatult aga no korraga hästi igast kohast ma ei ole ennast juba ammu tundud, aga sellega võib harjuda. Halvem asi on see, et mul on tekkinud mingi immuunpuudulikkus, sest ma võtan juba külge selliseid baktereid, mille kohta kirjandus kirjutab, et see saab juhtuda ainult joodikutel. No või pikalt tõvevoodis voolikute all lamades. Arstid (kolm erinevat) teevad suuri silmi: "Kust te sellise bakteri saite?". Kust ma sain, kust ma sain? KUST MA TEAN? Kuid pühapäeval pean ma jälle Amsterdami lendama koos oma bakteritega. See ei ole enam lõbus. Ometi ma ootasin seda komandeeringut nagu puhkust. Igakevadine tulbid ja Amsterdam. Kanalituurid, kontserdid ja restoraniõhtud. Kongress ja free communication muidugi ka. Kuid mulle meeldib hotellides elada, sest ilmselt ma ei tee seda piisavalt tihti. Seal võib tuppa astudes kohe voodisse visata ja mõttetult telekapulti klõpsima hakata, mida ma kodus endale lubada ei saa.

Kuna mul on iga kord Amsterdamis olles olnud vähe aega, siis ma võtan ühe muuseumi korraga. Seekord läheb loosi vist Rembrandti maja ja kui aega jääb siis maailma vanim botaanikaaed.

Oi mulle ei meeldi kohvrit pakkida.

Kui ma avan online Postimehe lootuses, et ma näen esikohal uudist " Jaapani Keiser jõudis Eestisse", siis olin liiga sinisilmne. PM arvates huvitab eestlast rohkem viina, suitsu ja bensiini hind. Välja näeb see siis nii, et hunnik sigarette ja selle all väikselt Keisripaari pilt ja jutt. Nii kurb ja nii näotu.
Teisest küljest jälle see, mida ma näen ei pruugi olla alati päris adekvaatne, sest hommikul ma lugesin näiteks lehest pealkirja "Kaitseväe suurõppus peletas ratastooli hobused jooksu" pärast seda, kui ma olin lugenud" Ratastooliinimesed kaardistavad Pärnut ". Selle peale ütles mu endine kolleeg, et üsna tavaline on see kui sõna *perearst* loetaks *pederast*.
Kuidas seda nähtust nimetataksegi?

WNGD

Deeem, nüüd on see päev jälle maha magatud. Kui ma seda esimest korda kuulsin, et selline päev on olemas, siis ma püüdsinn ennast ette kujutada nii ühes kui ka teises aias. Tamsalu aed on vastasmajaelanikele otse peo peal ja seal elab kohalik konstaabel. Nalja kui palju! Voorel on aed jälle otse metsa ääres ja võib sääskedega probleeme olla. No mis ma unistan, ega Eestis ei olegi võimalik eriti mai esimesel pühapäeval alasti õues olla.
Kuid olge siis järgmisel aastal valmis.

People across the globe are encouraged, on Saturday, May 3, 2008 to tend their portion of the world's garden clothed as nature intended.

Panite tähele - across the globe. Hoolimata kliimavööndist. Ehh võ!

See jutt tuli ajendatuna sellest, et Triibik tõstatas küsimuse - mida kanda aias seljas.

Kas keegi oskab seletada, miks Harry Potter võitis jurovioon-song-kontesti? Kas keegi üldse saab aru, mis toimub sellel nimetatud kontestil ja miks ma seda vaatan?

Viimaseaja sündmustega meenus mulle, mu vanaisa jutustus sellest, kuidas enamlased Tartus Kalevipoja õhku lasid. Noh eks nad lasid ju õhku ka kõik meie vabadussõja sambad. Kogemata jäi alles Kuperjanovi haua monument ja üsna kindlalt kiristasid nõukogulased samamoodi hambaid, kui iga jumala 24. veebruar sinna riigivastased kogunesid. Samamoodi oli miilits platsis ja mõned läksid kinni. Kujutage ette, kui siis ühel päeval oleks teada saadud, et võuimud kavatsevad seda teisaldada näiteks Valgamaale, sinna kus Paju lahing toimus. Ma olen kindel, et oleks tekkinud madin miilitsate ja üliõpilaste vahel ainult, et see oleks üsna eos juba maha surutud ja karistused oleks olnud palju karmimad. Ülikoolidest välja oleks lennanud kõik, kelle nägu vähegi sündmuspaigal oleks tuvastatud..
Kuid jah see Kalevipoeg. Kohe kui ta taastati läksin vaatama, et mis ime see siis on, mille jõhkrast lõhkumisest ma lapsepõlves nii palju kuulma pidin. Noh ütleme nii, et kui keegi ta elu kallale kipuks, siis ausalt öelda see ei tekitaks minus tugevaid emotsioone. Ma olen samuti nagu Triangel mõelnud viimasel ajal, mis oleks minu jaoks selline identiteediga seotud märk, mille kallal vägivallatsemine mind endast välja ajaks. See pole kuigi originaalne aga laulukaare ja tuletorni lammutamine paneks mind nutma ja mitte vähe.

Identiteediküsimus

Ma pole ammu nii palju lehti lugenud, kui viimase kahe nädala jooksul. Estonia huku ajaga võiks võrrelda seda. Ma pole ka iialgi oma pead murdnud sellega, et millel siis ikka seisneb meie venelaste identiteet või üldse kunagi püüdnud vaadata nende vaatevinklist asju. Neil on oma elu, meil on oma elu. Ma poleks kunagi ise välja mõelnud, et selles pronksmehes peitubki nende identiteediküsimus. Ausalt, nagu oleks hakanud maailma teistmoodi vaatama ja tänu P.Tulviste, M.Lotmani, A.Hvostovi, I.Raagi T.Saartsi selgitustele. Lotmani semiootiliste märkide lahtiseletamaine kaldus küll minuarust natuke liiga müstikasse. Vat see on kui inimene lapsest saati semiootikutega lävib. Igal pool näeb märke. Läksin ja küsisin otse oma venelannast töökaaslase käest, et kas tema teadis, et maasse torgatud nelk tähendab sidet surnute ja elavate vahel ja kas temale on ka pronksmees identideediküsimus. Nagu ei tahaks uskuda. Ta hakkas naerma. Vaevalt, et venelased nii sümbolistlikult mõtlesid, ütles ta ja loomulikult on tal palju muid väärtusi elus. Kuid ta ütles, et on kunagi lilli viinud sinna. Kunagi, ükskord.
Meil on tööl 26 töötajast 5 venelast ja 1 ukrainlane. Ega me eriti ikka ei integreeru küll. Nemad omavahel ukrainlasega ka mitte. Riigikeelt ei räägi nendest kaks. Kuidas me pole ka meelitanud (palga ja tasuta keeleõppega), pole me suutnud neid eesti keelt õppima motiveerida. Kui aus olla, siis normaalseid eesti keele kursusi Tallinnas napib. Teine ettekääne on see, et nagunii nende pea seda keelt ei võta. Puhas firma raha raiskamine. Tööl hoiavad ikka omaette. Aga eestlane pole ju pealetükkiv tüüp, kes elueest püüaks kedagi lõbustada ja kaasa haarata. Eestlane vaatab, et las ta olla peale omaette. Omaette on nii tore olla ju. Mulle näiteks meeldib. Selles mõttes oli hariv Tulviste artikkel, kus seletati eestlase ja venekase erinevat psühholoogiat.
Kolmas või ma-ei-tea mitmes probleem on see alaväärsuskompleks, mis võib enneolematult palju pahandust tekitada ja kummalisi avaldumisvorme võtta. Isegi haigused tulevad enamasti madalast enesehinnangust. Nohu kindlasti.
Raagi arvates on eestlastel jälle välja elamata jäänud kannatajaks olemise vajadus. No mine võta kinni.
Peamurdmist pikaks ajaks.
Ärritav on kogu selle loo juures aga just meedia kirgi üles küttev roll. Väga tabavalt võrdles Hvostov meediat Notsuga, kes siis kui Ruu vette kukkus, hakkas ühe koha peal hüppama ja närviliselt karjuma:" OI jeerum, oi jeerum!".
Ma olen alati öelnud: Karupoeg Puhh, Alice Imedemaal ja Muumioru lood on väga filosoofiline ja psühhoanalüütiline kirjandus. Mina vist sarnanen Iiahiga mõnikord. Ma olen umbusklik ja üks on kindel- usaldamatus eestalste ja venelaste vahel igatahes suurenes seitsme penikoorma saapa sammu võrra. Usaldamatusest aga tekivad igasugused hirmud ja hirmudest saavad alguse jälle uued jamad. Nüüd on vaja väga palju tarkust ja kavalust (eriti kavalust, mida eestlasel on vähevõitu), et olukord normaliseerida.

Ühes väikses Eesti linnas, kus minul on olnud hää.

Üks pelgupaik peab olema, mõtlesin ma sellel nädalavahetusel. Reedel pakkisime oma kodinad kiiresti kokku. Võtsime Kuutrollil kiiresti segava palaviku (38,2), mis tõusis ilmselt neljapäeval liiga pikalt Tõnismäe läheduses viibimisest, niuhti maha ja padavai rongile. Tund ja mõned minutid ning oligi Tamsalu - kindel linn ja varjupaik. Korraga oli nii tore olla ühes jube vaikses ja igavas kohas. Kütsime maja soojaks ja kujutasime ette, et elamegi siin. Laupäeval võtsime ette seemendamise. Mulda läksid: Opaal basiilik, mini basiilik, magus basiilik, laialehine basiilik, tai basiilik, sidrun basiilik, majoraan, hiina kapsas, dekoratiivkapsas, melon, zuccini ja kabatshok (olidki muide erineva nimega- üks tumeroheline, teine hele) ja mõned lilled.
Kui nälg hakkas näpistama jalutasime läbi alevi( minul on ikka linnaks seda kohta raske nimetada) poodi ja siis jälle tagasi. Kõik oli niii vaikne ja rahulikja isegi unine. Ja see oligi just nii tore. Poes oli kl. 16 alkohol veel täitsa müügil, aga me nagu ei tundud erilist vajadust osta. Kui oleks teadnu, et kahe tunni pärast enam ei saa mitu päeva, äkki oleks ostnudki ühe veini. Ilmselt oleks. Massipsühhoosil on jõud.
Kiisik kirjutas kirjandi teemal- Mida suudab avalik arvamus. Seda peaks varsti tema blogist lugeda saama.
Mina aga mõtlen, et Tamsalus poleksi paha elada. Naabri Tamara peab küll tihti pidusid, aga meie aiast pole isegi mitte ühtegi lille varastatud kunagi.

Parim idee, mida ma viimastel päevadel kuulnud, on mõte püstitada kiiresti Tõnismäele Jeltsini mälestuskivi. Seda suudaks mõlemad rahvused tolereerida. Võib olla küll muigega suunurgas, aga otsesele vastumeelsusele poleks küll põhjust.

Kuhu kadus Tapas ja Vino?

Saladuslik kadumine Vanalinnas.
Täpselt aasta tagasi suure hilinemisega ma avastsin selle imearmsa koha ja nüüd, palun väga, lähen mööda ja vaatan, et aknale on kirjutatud mingi Double coffee. Sees tehakse pahaendelist remonti. Kas tõesti ei suudeta pidada ühte isikupärast kohta kauem kui paar kolm aastat? Samas kodulehel on eksitav kuulutus, et otsitakse kokka, kuigi pole enam köökigi? Või eksiteerib see baar mingis teises aegruumis?
Vana Kloostri Aida suurune auk nagunii juba haigutab Tallinna "mõnusate kohtade" maastikul. Sellel asemikku ma pole leidnudki. Ega palju pole enam jäänud. Grepe läks juba ammu hingusele. Ohh maiteakohe!

Tõde, vol. 2

Alasti tõde.

Orikavana

See uudis ei ületanud isegi seda künnist, kus talle oleks veebilehes omaette pealkiri eraldatud. Nüüd te peate selle Coelho jutu lõpuni lugema ja siis tolksti seal lõpus läheb jutt sujuvalt üle sellele, et täna tuleb müügile Suurbritannias telekanali Sky One toodetud kaheosalise film "Hogfather" .

Juhtumisi oleme meie seda filmi näinud. MIna ei tea kuidas see film täpselt netiavarustest meie arvutisse potsatas, aga kui tsiteerida klassikuid Kreisraadiost, siis "Internetis on füüsiliselt kõik asjad olemas".

Film on väga oskuslikult tehtud, aga siiski alla 8 või isegi 10 aastat (oleneb lapse närvikavast) seda vaadata ei soovitaks. Stseenid hambahaldja lossis annavad ikka trilleri mõõdu välja, samas kui võlurite ja Surma vestlused on mõnusalt muhedad. Ma väga loodan, et see Eestisse subtiitritega müüki jõuab või veel parem Jõuluks ETV-sse.

Tõde

"Siin on kirjas, et kakluses sai viiskümmend kuus inimest viga," teatas härra Pihmahantel, kes etendas söögiaegadel omamoodi eesistuja rolli, kuna oli selles majas kõige kauem vastu pidanud üüriline. Ta oli ostnud "Ajalehe" teel koju pagaritöökojast, kus ta töötas öise vahetuse ülemana.

"Mõelda vaid," ütles proua Imerohi.

"Ma arvan, et seal oleks pidanud olema viis-kuus," lausus William.

"Siin on kirjas viiskümmend kuus," ütles härra Pihmahantel karmilt. "Must valgel."

"See peab siis ikka tõsi olema," väljendas proua Imerohi arvamust, millega üldiselt nõus oldi, "muidu ei lastaks seda lehte panna."

"Ei tea, kes seda lehte teeb?" tähendas härra Aldis, kes oli kaubareisija ning müütas hulgi saapaid ja kingi.

"Oh, eks selle jaoks on erilised inimesed," ütles härra Pihmahantel.

"Kas tõesti?" küsis William.

"Muidugi," vastas härra Pihmahantel, kes kuulus nende suurt kasvu inimeste sekka, kes silmapilkselt igal asjal asjatundjateks saavad. "Nad ei luba lihtsalt igaühel kirjutada, mida heaks arvavad. See on loogiline."

Terry Pratchett, Tõde. "Varrak", Tallinn 2007

Klounaad ajakirjanduses

Üha enam jääb mulje, et eesti ajakirjandust ei saa tõsiselt võtta. Uudiseid ei edastata mitte informeerimise eesmärgil, vaid selleks, et lugejate-vaatajate tähelepanu võita. Sellele eesmärgile on allutatud kõik — uudiste valik, stiil, pealkirjad.

Ma ei räägi isegi sellest, millise menu saavutas libauudis hobilingvistide ühingu kohta, kus pakuti välja uudissõna pülk, mis on iseenesest päris kena leid. Palju kurvem on see, et uudise EuroTermBank'i kohta andis edasi vaid minut.ee.

Tänasest "Päevalehest" leiame uudise pealkirjaga "Riik korrastab teid paari miljardi krooni eest". Ma ei usu, et tegemist on personaalse pertseptsiooni probleemiga kui ma loen sealt personaalpronoomeni välja. See "paar" on antud juhul pisendavas (diminutiivses) funktsioonis, sellele võiks lisada ette "kõigest". Pole vist vaja lisada, et see tekitab juba ette kergemeelse hoiaku. Ja mida muud, kui kergemeelsust võiks oodata neist uudistest, mille pealkirjad, on vanas "Noorte Hääle" "Viimase veeru" stiilis.

Kas tõesti on vaja isegi soliidsetel päevalehtedel nii palju muretseda lugejate tähelepanu pärast, et sisulist asja saavad ajada ainult sellised üllitised, millel pole vaja muretseda publiku hulga pärast — "Pealtnägija", "Ärapanija" ja "Trikimees"?

Unistuste pakkumine

Täna uudishimutses üks reisifirma mu poskastis:

Millal viimati käisite Tartus? Vanemuise teatris või kontserdil? Aura Veekeskuses lõõgastumas? Atlantises jalga keerutamas? Tartu vaimu otsimas?

Ja siis tegi pakkumise:

Kaleva Traveli soodushinnaga pakett kevadpuhkuseks ülikoolilinnas sisaldab kõike seda ja lisaks veel ka majutust Tartu kesklinnas.
Tartu kevadpakett kahele
Kehtib puhkuseks 21.04.-18.05.2007
Paketi hind kahele: 1125 krooni

Kuulge kallid reisifirmad! Mul on juba mitu aastat igal nädalavahetusel selline pakett ja palju soodsamalt. Sisaldab täpselt samu teie poolt pakutavaid tooteid ja teenuseid. Kuigi selle jalakeerutuse Atlantises me oleme asendanud jalakeerutusega Vanemuise kontserdisaalis ja vahetevahel ka Veski Villas.
Tänan!

Pülk

Pülk on juba nii palju sõimata saanud
(delfis ka), et ilmselt võetakse ta kasutusele.

Minu viimase aja suurim saavutus on see, et mul õnnestus ennast "sisse teha", täpsemalt hapendada. pH langes juba nii madalale, et mõjus limaskestadele söövitavalt. Ise söövitasin ennast. Ega valu alakõhus ju ei räägi sulle, kust ta täpsemalt pärit on. Esialgu ei teadnudki kuhu peaks pöörduma. Nüüd on diagnoos käes- lactobatsilloos. See on üsna loogiline ka, sest kuu aega seda toidulisandit süües pole siin midagi imestada. Kui ikka omale iga päev baktereid sisse uhada, mida siis muud loota ongi kui hapuks minemist. Aga kas keegi on kunagi rääkinud, et piimhappebaktereid võib ka korraga liiga palju saada? Minuarust käib jutt sellest, et neid on alati puudu või võiks olla rohkem. Kusjuures ma ei ületanud päevast annust.

Piimhappebakterid (probiootikumid):

1. taastavad soolestiku normaalse mikrofloora, mis võib olla häiritudnäiteksantibiootikumikuuri tõttu, toitumisharjumuste muutudes,reisil olles, seedimisprobleemide tõttu
2. takistavad kaudselt (kasvukohtade hõivamine) ja otseselt (baktereid hävitavate ühendite eritamine) kahjulike bakterite arengut seedetraktissoolestiku limaskesta normaalseks funktsioneerimiseks
3. tugevdavad vastupanuvõimet

Veel lubatakse kasvatada lihasmassi ja põletada rasvu. Olgu sellega kuidas on, aga mind huvitas põhiliselt immuunsüsteemi tugevdamine. Aga selle asemele sain omale kummaliste intervallidega kõhulahtisusehood ja ülihappesuse.
Pallo hääd paha olõ! Või kuidas see kõlaski!?
Järeldus: igaüks jäägu oma bakterite juurde.

Odavülikond Taist

Odavülikond Taist sai Aarne Niidult hävitava hinnangu. Kaugelt vaadata peaagu võib, aga lähemalt uurida ei kannata. Umbes nagu Wordiga küljendatud tekst.

Jutt muidugi Kanal 2st ja Reporterist.

Spämm

Kust on tulnud sõna 'spam'? Mina ei teadnud, polnud enne sellesse süvenenud. Selgub, et Monty Python on süüdi:

Originally just a canned sandwich filler product, now this term is also used to refer to the practice of blindly posting commercial messages or advertisements to a large number of unrelated and uninterested newsgroups.

http://webweevers.com/glossary3.htm

Spam is a popular Monty Python sketch, first broadcast in 1970. In the sketch, two customers are trying to order a breakfast without SPAM from a menu which includes the processed meat product in every entree. The term spam (in electronic communication) is derived from this sketch.

http://en.wikipedia.org/wiki/Spam_(Monty_Python)

Võtkem suhu uusi sõnu

Otsisin korralikku vastet ingliskeelsele sõnale pickle. No 'marineerima' hästi ei lähe, see on liiga kulinaarne, vaja on tehnilisemat. Silveti sõnaraamat pakub tälk, tälkima. Tähendused on vastavalt 'sööviti' ja 'katlakivi eemaldama'. Oleks ju kena kasutada 'mul on vaja kannu tälkida', selle asemel et öelda 'mul on vaja kannul katlakivi eemaldada'.

Sõna pülk tähendavat mälupulka, mp3mängijat ja misiganes imevidinat veel. Kateriviteri oskab täpsemalt seletada ja autorile viidata.

Ma saan aru, et erind (exception) on eestikeelsete javaprogrammeerijate poolt juba selle sajandi algusest kasutusele võetud.

Aga pickle (tähenduses 'andmeid faili kirjutama' - kardetavasti on see Pythoni-spetsiifiline) vasteks ei leidnud ikka midagi muud, kui tuleb ilmselt ingliskeelne termin mugandada.

Lupetta: Kas täna on emakeelepäev jälle või aru ma ei saa. Meilgi tuli just Kiisikuga juttu sõnadest. Õigemini mina kasutasin sõna jõrm ja olin kindel, et see on üldlevinud. Kiisik polnud kuulnudki. Siis haaras mind hasart umbes nii, et kas sa rõlge sõna oled ikka kuulnud? Ei olnud! Kuutroll ka ei olnud kumbagi. Kiisiku sõbranna oma emaga ka mitte. Mis toimub, mõtlesin. Ma olin täitsa kindel, et need on levinud sõnad. Jõrmi meeldib mulle väga kasutada, sest sellist jõrmi inimest ma muudmoodi ei oskagi iseloomustada. Pärast ÕS-st vaatamist selgus, et see olla murdesõna. Mina kasutasin teadmises, et see on uudissõna. Kas tõesti taaskasutuses?