Täna ma jätsin hüvasti oma meeskolleegiga. Igaveseks. Vabariigi aastapäev oli just lõppenud ja sõnad presidendi huulilt just jahtuda jõudnud, kui jälle üks EEsti Mees lihtsalt lahkus. Süda vedas alt. Viiekümne nelja aastaselt. Ma olen töötanud 15 aastat oma elust ja jäänud ilma neljast meeskolleegist. Naised on aga endiselt kõik rivis. Isegi need kõige haigemad. Mul ei ole enam lihtsalt sõnu, nagu mingi meeste katk käiks ringi. Ja loomulikult oli ta peaaegu ideaalne inimene. Teadis kõike, oskas kõike, oli hea ja sõbralik kõigi vastu, eriliselt viisakas ja muidugi andekas. Laulis ,luuletas, kandis kikilipsu ja oli jõuluvana. Suurepärane pereisa ja teadlane.
Kui inimene teeb talisuplemist, suusatab maratonidel, siis mida veel tahta. Vikatimeest nagu ei huvitaks üldse: "sina oled eesti mees ja sina pead surema, muidu meie seda eesti mehe eluea keskmist ei suuda nii madalal hoida." Kõik.
Oma hinges ma nutan siiamaani taga Veljot, Rihot, Jaani ja nüüd ka Tiitu.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar