Tõestisündinud lugu esimesel Jõulupühal Tallinna bussijaamast.
Bussijaama ootesaalis krõhvitseb oma luua ja kühvlikesega pensioniealine naine, seljas sellinse jube tumesinime kittel, nagu nõukogude naistel oli tehastes. Jõuab siis oma pühkimisejärjega minu selja taga istuva noore pereni. Noor pereema ütleb laste kuuldes selge pedagoogilise häälega: Häid Pühi! Vanem naine aga polnud suupeale kukkunud ja ütles, et jah tänan, mul terve päev aega siin pühkida. Aga minul läks tuju heaks. Tore kui inimestel on huumorimeelt. Tartu bussijaamas aga käratas WC korrapidaja mulle, et pühade puhul ilma rahata pissida ei saa. Mida ma endast mõtlen, et talle ei anta mingit püha päeva. No mis sa ära teed?

Jõulutunnel

Hakkasin ükspäev arutlema endamisi, et mis (pisi)asjad need ikkagi on, mis mulle jõulutunde annavad. Kuni keskooli lõpuni meie peres kahjuks Jõule ei peetud aga ma teadsin, et need on, sest Soome TV-st sai näha palju ja häid filme. Muidugi Disny multikaid: Bamby ja surematu Lumivalgeke. Minu lemmikud on alati olnud muusikalid Helisev muusika, Veetlev Leedi ...oh, oh ja siis need 30ndate Hollywoody stepptantsufilmid.. Külllll mulle meeldis see Veetlev Leedi. Mingi nõuakaajal välja andtu vinüülikas sai küll ribadeks kuulatud ja pähe õpitud ja liikumine ka juurde kompuneeritud. Keskkoolis jõudis mu teadvusse kirik. See, et jõululaupäeval on huvitav kirikus käia. Tallinna kirikud oli puupüsti rahvast täis, kui hiljaks jäid, ei mahtunud kuhugi sisse, istuma ei saanud nagunii. Ma olin terve jutluse aja kuhugi seina äärde litsutud ja ei näinud midagi aga kuidagi põnev oli. Nagu oleks mingi kangelasteoga hakkama saanud. Nüüd on nii, et juba 11 viimast aastat annab õige jõulutunde külmas, et mitte öelda kohati kütmata kirikus laulmine. Äratundmisrõõm tekkis Polaarkaru 18.dets postitust lugedes. Kirikud on meil külmad jah. Mitte nii nagu Soomes, Rootsis, kuid seda mõnusam on pärast pastoraadis kirikuõpetajaga koos kas teed juua või sooja suppi süüa ja loba juttu ajada.. Nii juhtus Kuusalus. Kui kirikus on aga juba miinuskraadid, tekib see efekt, et läbi piimja hingeauru ei näe dirigenti. Aga tegelikult on see lõbus. Puhas fun!

Ei, kõik on korras. Kuulasin praegu Ööülikooli raadiost, kus Jaan Kaplinski vestis oma unenägusid. Üks ta viimaseid oli selline (juhul, kui te ei kuulnud): Boris Jeltsin oli tulnud talle Põlvasse (!!) külla ja laenanud sõitmiseks tema vana volga. Sõitnus aga selle põrkeraua lömmi. Jaan oli olnud mures, et kas Boris suudab selle ikka ära parandada. Ilmselt selleks, et ooteaega lühendada, vestelnud vahepeal Borisi lastelastega ja küsisnud, et kas nood ikka Võro kiilt ka mõistavad.
Igal juhul see Põlva on hea märk. Mul hakkas kohe parem. Unenäod on ikka ühed müstlised asjad.

Ma nägin täna unes oma onunaist, kes on juba 12 aastat surnud. Ma nägin teda esimest korda unes ja pöördusin ta poole küsismusega, et kas Põlva linnas on tõesti ainult kolm avalikku käimlat ja kõigis nendes pikk saba. Mida ma sellest järeldama pean? Kas ma olen tõesti nii primitiivne inimene, et ammusurnud inimeselt ei taipa muud küsida, kui ainult oma esmaseid vajadusi rahuldavat küsmust? Päeva edenedes ma sain teada, et see oligi lihtsalt halb enne.

Ma vihkan laulu "Tasa, tasa " (jõulukellad kajavad). Hate it, hate it!
See on lihtsalt kohutav! Mind ajab see laul lausa endast välja. Tähendab see, kui ma pean seda laulma. Laulma peab aga iga jumala Jõul. Kas on nii, et ainult mulle see laul ei meeldi, või milles asi? Ma ei tea mõttetumat ja andetumat ja uimasemat laulu kui see. Mulle see ugri-mugri uimasus ikka peale ei lähe. No see on kohe ehtne jõulusoig! Sure ära lavale koos lauluga! Ma laulan seda laulu alati hambad ristis. Nende jõululauludega on üldse halvasti. No mitmes jõul see üldse läheb mul? Kas 1988 aastal oli vist esimene jõulukontsert? Siis juba võis aga igaks juhuks lauldi saksa keeles. See oli TÜ kammerkooriga. Ma olin nii vaimustuses. Teisel aastal ka. Kolmandal hakkasin mõtlema, et nagu tüütuks läheb. Neljandal hakkasin kaasa tundma Lääne inimestele, kes on eluaeg pidanud neid laule kuulma ja mõtlesin, et kas nii jääbki. Nüüd on siis asi nii kaugel, et ma mõistan neid. Mul on tekkinud täielik apaatia. Enamus jõuluteemalisi koorilaule jätavad mind külmakas. Mõned ikka liigutavad hinge ka ja üksikud tekitavad tülgastust. Kuid pühapäeval Kuusalu kirikus pean ma tegema nägu, et ma jubedalt naudin seda, mida ma teen. Loodetavasti kirikuseinad aitavad-tekib fiiling.

Oskar Lõvi

Kui minu vanaema veel elus oli, siis armastas ta tihti koos minuga vanu pilte vaadata. Ega ma seda siis vastutahtmist teinud. Mulle vanad pildid väga meeldivad. Mäletan ikka ühte mehe pilti, kelle kohta vanaema ütles, et see on Oskar Lõvi. See kõlas alati nagu väikese paatosega. Mingi aupaiste nagu oleks olnud selle mehe kohal. Mees pildil oli kaabuga ja tahtejõulise lõuaga, nagu on moodne öelda. Aga tõesti oli. Millegipärast ma alati unustasin selle, mis asjamees ta on (ega vanaema ei täpsustanud ka eriti) ja ajasin sassi vanaema lugematute kosilastega. Sestap olin üsna rabatud kui raamatupoes sattusin selle raamatu peale. Olin segaduses kohe mõnda aega, sest mina olen ju kultuuriuudistega kehvasti kursis ega teadnud, et ta ka kirjanik oli. Löön raamatu lahti ja loen, et Oskar Lõvi ( tõesti seesama mees pildilt), kes on kasutanud ka kirjanikunime Jaan Järvalane, sündis 1892. aastal Põltsamaa kihelkonnas Tapiku külas. Tapiku! Seda kohta ma tean. Lapsena võeti mind ikka kaasa, kui sugulastele külla mindi. Kas tõesti ikkagi sugulane. Loen edasi: Ajavahemikus 1956–1962 oli Lõvi Eesti Vabariigi valitsuse eksiilis majandusministriks. Uskumatu! Aga SELLEST pole küll pereringis mitte kunagi räägitud. Siiski, siiski on ta üks mu väliseestlasist sugulane. Kraamisin välja oma vana pildialbumi, mille vahel teadisn olevat Lõvide suguvõsa jutustuse (meenus järsku) ja selgus, et see ongi masinkirjas Oskar Lõvi enda kirjutatud. Ma ei mäleta kuidas ja kellaga see tema elu lõpupoole kirjutatud jutt minu vanaemani jõudis aga kui vanaema juba väga viletsaks jäi, võtsin selle enda hoolde. Huvitav ju lugeda vanu meenutusi ja kahju kui keegi nendega lihtsalt ahju kütaks. Tuleb välja, et Oskar Lõvi oli minu vanaema tädipoeg. Tormasin poodi ja ostsin triloogia esimese raamatu emale jõuluks ja väljudes RA uksest, nägin juba uut virna teise raamatuga. Isa kingib siis selle. Ohh üks jõulukingimure kohe vähem.

Fervex ei tee terveks

Fervex, Thera Flu ja Goldrex on palavikualandajad. Tegelikult on see 90% paratsetamool, mida te omale sisse sööte, kui seda asja manustate. Natuke C vitamiini ja natuke efedriini on sinna ka buketti lisatud. Viimane teeb lisaks veel uimaseks ka. Neid pulbreid ei tohiks võtta, kui palavikku pole üle 38 kraadi, aga mitte mingil juhul ei tohiks manustada mingi ennetava vahendina või profülaktika mõttes ja regulaarselt. Hoidku selle eest! Paratsetamool on tegelikult üks igavene maksamürk, mis tapab aeglaselt kuid kindlalt, kui seda piisavalt pikalt võtta. Miks selle eest ei hoiatata apteekides?? Ma tegelikult teooriat teadasin ammu aga minu tegevteadvusse jõudis see hoiatavalt alles paar päeva tagasi kui üks noor kuid tarmukas farmatseut mind veenis ja tungivalt hoiatas enne, kui mulle Thera Flu paki ulatas. Väga kena temast! Seda vist ikka tõesti ei teata, et need pulbrid on lihtsalt palavikualandajad. Terveks saab ikka ainult siis kui organism saab viirusest võitu aga selleks on ka väike palavik abiks. Väikese palaviku korral võite võtta lihtsalt C vitamiini ja kohe suurema annuse (500mg) korraga koos tee ja meega, ilma selle paratsetamoolita.

Üks asi, mida ma ei kannata, on pealiskaudsus. Ma tunnen, et ma hakkan muutuma pealiskaudseks inimeseks. Et seda kuidagi ära hoida, ma ei osta juba mitu aastat ajakirju ega loe rohkem kui ühte ajalehte. Vaatan telekat vähe. Kogu selle aja, mis me kulutame sellele, et tegeleda võõraste inimeste eludega tutvumisele, võiks hoopis rohkem pühendada oma sõpradele ja lähedastele, kuni neid on. Ausalt öelda see ajakirjandus teeb mind närviliseks. Samas on tunne, et kui ei loe, siis ei ole kursis ja äkki ikka peaks olema. Põhjalikult lugeda pole aega ja mida ma sellest pärast üldse mäletan, kui diagonaalis loen? Parem siis lugeda head raamatut. Sellega on jälle teine häda. Sest! Mul on eriline anne magama jääda: teleka ette ja raamatu taha ja ajakirja taha. Magama võib jääda lausa lemmiksaate ajal. Muidugi, kui see on hilja nagu see. Vabalt võib magama jääda pärast kahte tassi kohvi, rohelist teed, uueaasta ööl, kui ümberringi käib laul ja trall või kui Kuutroll mulle oma lemmikraamatut ette loeb ja loomulikult slaidide vaatamise ajal. Uned on niii magusad.