kus on laevatatav pinnas, olin mina eelmine reede ja tüki laupäevagi. Ma arvan, et viimase aja üks kõige ponisketsilikum lugu juhtus minuga just seal, Hotel Reval Latvijas. No Riia on minu jaoks ikka rohkem Euroopa (suure algustähega) kui Tallinn. Reval Hotel Latvija on ka ikka 2 korrust kõgem kui Redisson es-a-es. Ja milline vaade linnale ööklubist, mis asub viimasel korrusel! Sinna viivad muide liftid, mis kulgevad maja välisküljel (vau). Ööklubi ise nagu ööklubi ikka. Rahvast ja suitsu palju ning tellimisest esimeste jookide saabumiseni läheb igavik. Meie seltskonda ilmestas Saarepiiga - kolleeg saarelt (välimuselt kaks mind), kes tunnistas siiralt, et on esimest korda välismaal. Kõik kulges tõusvas joones - Saarepiigal oli särtsu laulu eestvõttel ja muidu ka loggorröa gradus gravis. Vahet pole mis keeles. Oma kehkaalu kohta pikantselt riides nõudis ta, et kui kohe ei saabu tellitud joogid, läheb tema minema. Ega siis saare naised ei ole harjunud käed rüpes vahtima.
Sättisin ennast kiirliftiga magama sõidutama kui Saarepiiga lipsas ka minuga ühte lifti ja lõi oma registrid lahti: "Minu isa oli kuldimunaja lõikaja ja lõikaja ja lõikaja....." üürgas tema emaaldi häälega kulgedes 26 ndalt korruselt alla "ja mina olin soola pealeviskaja ja viskaja ja viskaja...." oleksin ma kangesti tahtnud kaasa üürata kui mu kõrval poleks seisnud Pärnu Haigla meeskolleeg. Briti (bloody) poissmehed liftis ei saanud nagunii mitte muhvigi aru, kuid itsitasid totakalt.
2 kommentaari:
sa saare naise naba nägid ikka või?
Läbi shifoonpluusi, muidugi. Nüüd on see nähtud.
Postita kommentaar