Õues 8 Cº ja lausvihm, mis algas eile.
Palju õnne sünnipäevaks!
Ärge kunagi võtke puhkust 1.juuni kanti, üheksal juhul kümnest sajab vihma. Mina juba tean seda.
Järsku haaras mind suur kurbus nagu igal 1.juuni hommikul, kui ma pean tööle toiduabi vedama. Seljakott jookidega selga, kilekott söökidega näppu ja kuhu see vihmavari panna?
Ahh, mis vihmavari? Tuul ju kõva. Igatahes voolas bussipeatusse jõudes minu pähemaalitud nägupidi alla vihmavesi ja nutt oli kurgus. Ega keegi nagunii vahet aru ei saanud, on see vihm või pisarad. Mul hakkas endast ikka nii hale. Kas tõesti pole mul Tallinnas autoga sõpra, keda saaks süümepiinadeta paluda ennast sünnipäeval tööle sõidutada? No ei ole. Kel pole autot, kes on kaugel, kel omad mured, omad kohustused ja vahemaad suured, mida Tartlased ettegi ei kujuta. Aga üks sõber siiski meenus, kuid hilja juba. Ja mul hakkas veel haledam, et ma nii hilja sellele mõttele tulin ja enda eest ikka üldse hoolitseda ei oska. Nüüüüüüüh! Lahistasin terve tee tööle minnes. Viimane kord, kui ma ennast sünnipäeval töökaaslastele süüa/juua vedades katkestan. Kellel siin pidupäev on, ah? Neil või mul? Ei mingit tunnet. Võtan hoopis vaba päeva.
3 kommentaari:
nägin täna hommikul tööle tulles mere ääres üht meest rattaga sõitmas. Tuul oli vastu ja vett lendas. Ta oli palja peaga ja lühikestes pükstes. Endal selline muhe naerul nägu peas. Kui see nüüd just suurest pingutusest tekkinud grimass polnud....
Mina see igatahes ei olnud:-)
Mul tuli selle peale meelde, kuidas Anu olla koolieelikuna loonud ooperi Lüpsja Lillist ja selles ooperis olnud ka kolhoosinoorte koor: "Ära nuta, Lilli, me aitame sind!"
Kas see oleks sünnipäevaks asjakohane laul?
Postita kommentaar