Juubelil

"Sööge torti kallid kaimud, võtke sülti, tädi Maimu" - umbes nii laulis kunagi G.Graps. Mulle see koht väga meeldis, sest kõik mu lapsepõlve sugulaste sünnipäevad olid ikka seesama "võtke sülti" värk. Siis ma olin kindel, et teistmoodi ei saagi olla. Kogu aeg tuleb mõõdutundetult imestada, et kas tõesti oma tehtud. EI VÕI OLLA!
Nii oligi:
-"aga Taara puiestee nurgapoest saab sama head pasteeti"
-"mitte mingil juhul, ma isegi sinepit ei osta poest. Meil kodus keegi poesülti ei söö. Mu lapsed küsivad alati, kas seapraadi saab kui me tuleme. Nii häid kapsaid ei oska keegi teha. Mädarõigas on loomulikult oma tehtud".
-"Oi ma sooviksin retsepti, ma sooviksin retsepti", miilustab sünnipäevalapse abikaasa läheduses istuv naabritädi. Teine lauaots aga itsitab omale pihku ja tsiteerib tuntud "Meelejahutaja" nalja- Kas tõesti oma villitud kurgisoolvesi! Selle peale võtame! :-)

Selle peale tõuseb emeriitprofessor ja peab kõne sellest, kuidas meie suguvõsa geenid on ikka kõige paremad ( andku naabrid andeks) ja kust on pärit nimi "Rõõmusoks"( legendi mõtles ta ise välja) ja hurjutab sugulasi, et piisavalt kinnisvara Tartu linnas pole suudetud tagasi saada. Olgu öeldud, et emriitprofessorit vaevab aastakümneid krooniline alkoholism.
"Ärge pange tähele", vabandab naine, "ta ajab segast". Peale kolmandat pitsi viina, ei tunne austet emeriitprofessor enam ära oma kõrval istuvat vennatütart, minust rääkimata.
Kõnet peab sünnipäevalaps ise. Kõne ei jõua kuhugi välja. Tseremooniad pole veel sellega lõppenud. Siis tulevad leinaminutid lahkunud vanemate auks.

Järg jõuab aia kiitmiseni.
-"Kas tõesti oma juuritud õunapuud? Selle peale võtame! ", tahaks öelda aga ma ei ütle.
Kas teate kuidas saada Arnold Rüütlilt "parima koduaia preemia"? Tuleb oma isa istutatud õunapuud kõik välja juurida vabandusega, et NEED OLID SEEST MÄDAD ( mis sellest, et kandsid õunu) ja rajada suur muruaed, kuhu ühtlaselt on tipitud väljamaised ilupõõsad. Ja pool elupuuhekki ka välja. Mis sellel teisel poolel siis viga oli?

Kes parasjagu perenaise sööke või klanitud aeda kiita ei märka, sõna ei saa üldse.

Mul on korraga tunne, nagu meie pere oleks aadlisuguvõsa must lammas, kes ei ole osanud seisusekohaselt elada (loe: kinnisvara ning metsa omastada, välismaa sugulastele ühemõtteliselt külje alla ujuda ja nõukaajal riigi tagant varastada).
Kadakasakslus kõige ehedamal kombel. Piinlik on naabrite ees. Teised lauasolijad teavad niigi kes on kes ja mis on mis. Milleks selline komejant? Kogu rahvas oli ju kokku aetud selleks, et muruniiduki rahast tuli puudu ning pole ju mõtet elada klanitud aias ja uhkes majas kui keegi seda ei näe. Mina narr arvasin, et onu tahtis meid tõesti näha.