Suutsin ennast paar päeva tagasi tõsiselt välja vihastada. Katsed arvelt sularaha välja võtta tõrjus pangaautomaat nüri järjekindlusega, väites, et arvel on raha vähem kui küsitud. Kui ma tellerile ATMi peale kaebama läksin, siis selgus kurb tõsiasi - arvelduskrediidi leping lõppenud, vaja pikendus teha.
"Kas te siis KIRJA selle kohta ei saanud?" küsis teller.
"Kirja?" Vastasin mina. "Ma olen kõik meilid hoolikalt läbi lugenud, ma ei mäleta küll, et mulle pangast ühtegi saabunud oleks."
"Ei," vastas teller. "Kirja, noh, päriskirja."
"Paberil kirja?" küsisin mina, kahtlustades halba nalja ja silmitsedes sealsamas kõrval seisvat reklaami, millelt võis lugeda: Eesti inimestele saadetakse ca 24 miljonit paberarvet aastas. Kõik need mahuksid lahedalt ühele arvutikettale.
"Ei. Sellised teated lepingute kohta saadetakse eranditult kirjaga."
"Te naljatate," arvasin mina, kõõritades uuesti reklaami poole. E-arve aitab kodu korras hoida.
"Ei-ei, selline on panga poliitika."
"Tore, et personaalsed pakkumised, a-la tellige otsekorraldus, tulevad mulle panga avaleheküljele, aga eluliselt oluline teave tigupostiga?"
Teller laiutas käsi.
Minu vaimusilmas hakkas kuju võtma oranž tigu, kes sinise üleõlakotiga postkasti poole roomas. See kujutluspilt kaasas ma pangast lahkusingi. Ei osanud enam midagi kosta, ja nii jäigi neile ütlemata, et mul elab postkastis hunt. Päris paberihunt. Kõik, mis on ümbrikus või läikival paberil, haarab lennult ja jahvatab väikesteks tükkideks. Nii umbes 3x4 millimeetrit. Mis teha, peen hunt, pangakoolitusega.
Aga intelligentne on teine, sõprade saadetud postkaarid jätab puutumata, või siis ehk kortsutab, aga õige vähe.
1 kommentaar:
Millest selline arvamus inimestel, et hunt on omnivoor????
No ok, võib-olla natuke küpsetuspaberit, mis on kleepunud pizza põhja alla. Nämmm!
Postita kommentaar