Tamm-taramm

Hakanud üks kinnisvaraarendaja omale majakohta valima. Jajah, seekord endale, mitte arendamiseks. Leidnud kena koha küll, kalda peal ja puha. Ainult üks suur tamm varjand vaate.

Ohanud siis mees sügavalt ja hakanud arvutama, palju selle tamme mahavõtmine maksab. Töö ja muu, aga kui raisk peaks veel kaitse all olema? Mis siis saab? Pole hetkel kelleltki küsida kah, koht selline, kus mobiilgi ei levi.

Tema ohet aga võetud kuulda, Nagu kõpsti olnud hall vanake platsis, ja küsinud, et mis ohid, mees.

Mees vastanud, et mis ei ohi, näe, kena vaikne kohakene... kodukoha sarnane, kui seda tamme ees ei oleks. Et laseks ju teise maha võtta, aga ei tea kas tasub, ja ehk on kaitse all kah veel, sunnik.

Hall vanake tõmmand nagu korra õhku sisse, aga siis lugend mõttes kümneni ja vastand: "Eks sa ise tea. Aga et sa tahad seda endale, siis ütleme nii - selle tamme hind on selline, et kui sa ta maha võtad, siis lähed sa naisest lahku, uut ei leia, lapsi ei saa."

Arendaja jäänd mõttesse. Ei olnud teine selline moodne arendaja, ikka vanamoodne olnd.

"A kui ma ta alles jätan?"

"Valik on sinu."

Arendaja arvand, et sellise hinna juures on tammevõtt mõttetu. Löönd käega ja hakand minema. Aga arendajal olnd kaasosaline kah. Kaasosaline hakand vastu ajama, et ei ole midagi, mina tahan oma raha kätte saada, tõmmame raisa maha.

Tõmmanudki kaasosaline tamme maha. Aga kui pärast läind pangast oma raha võtma, saand ainult paetükkisi.

Jah aga palun vaadake reedeti kl. 20 ETV-st seda briti huumori sarja Extras. Kuidas Ricky Gervais'i hõlma pole veel hakatud, see paneb mind imestama. Britid ikka veel julgevad sellistel "tundlikel" teemadel nalja visata. Ja jumal tänatud. Peenelt pilatakse nii homosid, holokausti teema ületähtsustamist, staariteemat, neegrteemat, kui ka lihtsalt nõmedust. Mingi ettekujutuse saab ka siit klippe vaadates. Väikese inimese piinlikud pingutused.

Kas prantslased on hulluks läinud?

Vägisi tikub selline mõte pähe, lugedes viimasel ajal sealtkandist saabunud uudiseid. Viimane omataoliste hulgas oli see, et sotsialistlikust parteist oli sunnitud lahkuma Georges Freche, kes avaldas arvamust, et Prantsuse rahvuslikus jalgpallikoondises on liiga palju mustanahalisi mängijaid.

See võiks ju jääda tähelepanuta, või võtta koha suvaliste veidrate uudiste hulgas, kui ta oleks ainuke üle mitme aja. Vähe aega tagasi võisime lugeda sellest, et "kodututele sealiha või -rasvaga valmistatud supi pakkumine on juudi ja muslimi kodutute suhtes rassistlik ning ohustab avalikku korda".

Vähe sellest, alles hiljaaegu saime lugeda, sellest, et Belgia siseminister Patrick Dewael keelas jalgpallifännidel kanda särke, millele on peale kantud number 18 või 88.

Prantsuse õpetlane ja poliitik Bruno Gollnisch sai 55 000 eurot trahvi, ajutise keelu ülikoolis õpetada ja takkapihta veel kolmekuulise tingimisi vanglakaristuse selle eest, et julges kahelda holokaustis hukkunud juutide arvus. Ei, ta ei öelnud kellegi kohta halvasti. Lihtsalt, et ajaloolased võiks arvude üle mõtteid vahetada.

Selle kõrval tundub briti sotsialisti Claude Moraesi kampaania Fazeri neegipoisi vastu peene inglise huumorina.

lillede seminaril
õielt õiele
kuidas üle elada eestimaa karmi talve
jäi kõlama mõte
katsuge ennast
kuidagi inimeste juurde
tuppa sokutada

Lits linn

Seoses taas kerkinud kasiinode teemaga meenus mulle üks (mitte väga) ammune jutuajamine. Istusin koos ühe oma välismaalasest sõbraga ühes Tallinna kohvikus ja arutasime Tallinna häid ja halbu külgi. Olime just läbi arutanud tipptundideaegsed liiklusummikud ja nende lahendamise võimalused Tallinna tingimustes.
"Veidralt palju kasiinosid teil siin," ütles sõber järsku.
"Paljuvõitu nagu jah," olin nõus ja lisasin, et linnavalitsuse andmetel olevat kasiinosid Tallinnas 70 ringis.
"Mida? Nii palju? Seitseteist?" küsis ta.
Vestlus toimus ingise keeles.
"no, not seventeen, but seventy," vastasin.
Mu sõber pidi peaaegu toolilt maha kukkuma.
Selgus, et tema kodulinnas, kus on küll ligikaudu poole vähem elanikke kui Tallinnas, on AINULT ÜKS kasiino.
Püüdsin vabandavalt selgitada, et ehk on mõeldud rohkem linna külaliste peale, kuid paistab, et kõik see, mis ta oli Tallinna kohta kuulnud (mitte ainult minu käest) ja näinud, oli temas kujundanud üsna kentsaka arvamuse meie pealinnast.
"What a bitch," ütles ta kokkuvõtteks.
Minu näol ilmselget arusaamatust nähes selgitas ta oma nägemust: lits linn see Tallinn. Kõik tehakse nende heaks, kes tulevad korraks ja jätavad siia võimalikult suurema summa raha. Aga elada Tallinnaga päevast päeva koos ei paista kuigi meeldiv olevat.

Klepter

Kes või mis on Klepter? Ei oleks osanud sest midagi suurt arvata enne eilset "Pealtnägijat". Aga selgus, et täiesti nime vääriline asutis. Kas teate, kust tuleb sõna kleptomaan? Kreeka keelest, ladina keele kaudu. Clepo on varastama, clepta on varas. Klepter Grupp aadressiga Videviku 6 kõlab ise nagu anekdoot. Tegevusaladeks muidugi autode teisaldamine ja puhastamine.

Ravi ennast ise

See võib veel aktuaalseks saada. Streik lükati ju ainult edasi.
Sattusin hiljuti haigekassa kodulehele ja leidsin sealt hunniku ravijuhendeid. Enamlevinumate haiguste ravijuhendid perearstidele. Mõned neid väga ilusad värvilised kastikesed ja noolekesed juures. Noh meenutab nagu mingit lauamängu, kus on ühes otsas mängu algus ja siis hakkad sealt nooltpidi liikuma. Täringut veeretada pole vaja. Lihtsalt on vaja teada, millised on haige kaebused. Ütleme, et haige oled sa ise või su laps, siis hakkadki sealt näpuga ajama:

1. nohu nädal aega- ära tee midagi.


2. nohu kaks nädalat ja paranemist pole märgata- antibiots, soovitavalt cefalosporiini rea oma


3. nohu 4-6 nädalat ja ravil ei allu -- saada kõrva-kurgu-nina arstile.

Oo õudu, mõtlesin ma. Pärast pooleteise kuu pikkust kestvat nohu on alles lootust saada erialaarstile suunatud. Selle aja peale on juba raudselt mädane põskkoopapõletik. Ja muide köhida võib 8 nädalat ilma, et peaks muretsema.
Siit leiab ka lihtsamate operatsioonide juhendid. Mõtle, mida tahad!
Huvitav lugemine igal juhul. Eriti see "ülemiste hingamisteede viirushaiguste" ravijuhend. Need ju meie kliimas igapäevased "sõbrad kolmekesi". Ühe täienduse võiks veel teha. Iga nimetatud antibiootikumi taga peaks olema selline väike printeri ikoonikene ja tekst "prindi retsept". Siis las need arstid streigivad kasvõi nädal aega.

Mul on nüüd Arvo Pärdi autogramm, soe naeratus ja võimas kontserdielamus. Ausõna, mul tuli pisar silma, kui Pärt ise aplausi ajal välja ilmus. Mis vägi on vene õigeusu, kui ka vanausu (vist) liturgilises muusikas? Mitte ainult tekstidest ma ei räägi vaid akordidest. See on nii pärdilik ja vastupidi- nagu kõik õigeusu liturgiline muusika oleks Pärdi loodud.

Rikas riik?

Et kuidas see siis oli?
Riik on vägivalla aparaat valitseva klassi käes.
Rikas riik, parem malk.

HEAD UUT AASTAT, sõbrad ja sugulased!


See on üks nõiutud mets ja üks nõiutud jõgi, aga ühel teisel aastal.. Kuid seda aastat ei tule enam ja jumal tänatud!

Traditsioonid mulle meeldivad

Miks mulle meeldivad traditsioonid? Ma arvan, et traditsioon annab mingi turvatunde, mida mulle vaja on. Traditsioonidest kinnipidamine eeldab vist ka konservatiivsust, eksole, mida kaksikutel üldse olla ei tohiks ( üldsielt), kuid mul on seda tubli annus. Turvatunde saavutamiseks olen valmis kõike tegema. See on minuarust üks kohutavalt oluline tunne. Üks traditsioon, mis kestab juba 20 aastat (jummel kas tõesti 20 aastat). Jah, tõesti alates 1986 aastast olen oma kolme kursaõega igal aastal jõulude ajal koos käinud ja kingitusi vahetanud. Tegelikult on küll nii, et viimased 10 aastat on mere taha elama läinud ja suure perega kursaõde küll natuke liikumisraskustes, aga ma arvan, et mõttes oleme ikkagi koos. Meie kolm siin Tallinnas hoiame kõrgel traditsioonilippu. Ülikoolis olime omal kursusel kuldne nelik ehk lahutamatu nelik. Mõtlesime välja igasugu üritusi ja viisime ellu ka muidugi. Ühesõnaga hoidsime sõrme elupulsil ( igale poole, kuhu ulatus meie tiivaripsutus, seal oli elu). Sai koerusi ka tehtud ja pärast nende eest kättemaksu all koos kannatatud, aga muidu poleksi ju midagi meenutada. Nüüd piisab võtmesõnast "Aakre" ja me hakkame koos naerma. Tol kättemaksu päeval aga lahkusime zooloogia praksist täis püha viha ja pisarsilmis tõotades, et kõik meie kursuse mehed on sead ja kaabakad ja reeturid ning kas nendega üldse tasub edasi suhelda, kes nalja ei mõista. Meie arust oli hullult naljakas öösel meeste akna taga vaiguviiulit mängida. Või kuidas seda nimetatagi. Ega ma pole seda hiljem enam proovinud aga tehnika oli selline, et päeval tuleb hiilida meeste tuppa, panna nende aknaklaasi ja -liistu vahele õmblusnõel, koos megapika niidiga. Öösel tuleb akna alt õuest see niidiots üles otsida ja vedada niit pingule. Parem on pugeda kuhugi põõsa taha ja siis märja riide või mingi vatiga hakata niiti hõõruma, kuni see hakkab krudisema ja pinisema. Aknaklaas aga võimnedab seda heli mitemeid kordi ja terve tuba saab vingumist täis. Alguses pole aru ka saada, kust see kime hääl tuleb. Aga sellest ma ei räägi, mis nad meile vastu tegid, tõprad.
Nüüd on see ilus mälestus.

"Mõista, mõista, mis see on: majatäis seemneid ja karbitäis kurke?
Ei! Majatäis kurke, uksi ega aknaid pole ees?"
Tipp Veidemanni ja Täpp Lepsi klassikaline mõistatus lastele, kes neid vaatasid.
Kui autoga pikka maad sõita, siis Kreisiraadio kasett aitab alati teie sihtkohta lähemale tuua.

Kaks Eestit

KÕIK räägivad lumeta Jõuludest ja rohelistest Jõuludest. Mis jutt see on? Meie olime Tamsalus ja seal olid väga valged ja libedad Jõulud igatahes. Tänavatel liikumiseks oleks olnud parim vahend soomekelk. Kust see lume leviala piir täpselt läks, ei oskagi öelda. Pimedas me saabusime ja pimedas me lahkusime. Võta sa kinni! Kuid SEE Jõul lõhestas Eestimaa täielikult kaheks. Ühed said valged ja teised said mingit teist värvi Jõulud. Ainult ma ei tea, mille alusel toimus lumejaotus.

Seekord on mu hala kuulda võetud. Ei läind poolt päevagi, kui lumi tuli maha ja valgeks läks maa. Keegi on siinsetest blogipidajatest Sigatüüka võlurikoolis käinud ja mina see ei ole.
Hommikul oli paanika-jaanika, sest kingadega lume peal käia ei saa. Kus on saapad?
Mul on ettepanek Jõulud kohe ära pidada. Hiljemalt homme õhtul, sest tunne tuli peale praegu ja lund ei jätku kauaks.

väikesed mehed
loobivad palju prahti
heledaid helbeid

Kui keegi näeb Külma Lainet, siis palun tervitage minu poolt ja küsige, millal ta siiakanti peaks tulema. Kunagi lubati, et 17ndal ja siis, et 21sel detsembril. Viimati, kui ilma leheküljele vaatasin, lubati reedeks +8. No ma tõesti ei tea, mida arvata. Äkki Naabri Valve teab.

Sel aastal tulevad Jõulud teisiti

Küsimus: kas sel aastal on üldse võimalik jõulutunnet saada? Noh kui väikseid lapsi pole, kes meeled ärevil hoiaks ja päkapikutaks kogu aeg. Tavaliselt on küll nii, et kui enne ei tule, siis peale jõulukontserti kuskil maakirikus on tunne sees. Eriti veel, kui kirikuõpetaja kutsub pärast väikesele kohvile ja vat siis peale külma kirikut soojas pastoraadimajas koos kohvi ja piparkooki süües ta tuleb. Aga no mis sel aastal toimub? Kui keegi nägi täna hommikul üle hulga aja lombil jääkirmet või kahutanud muru, siis kas sellest peaks jõulutundeks aitama? No ei. Ei aidanud ka maakirik Harju-Madisel, sest kiriku aknast siras sisse sihuke märtsipäike, pane või prillid ette. Kiriku ümber rohetas muru ja porises pori. Muidu nagu kõik kohustuslikud elemdid olid: kuusk oli, orel mängis, laulud olid ka ja tänulikud kuulajad aga no ei tulnud. Järeldus- lumi on ikka väga oluline element jõulutunde saamiseks. Ei ole lund, ei ole jõule! Või nagu ütles Baskin oma Kunstisaali sketsis, poleks poolikut olnud, poleks mitte mingit rõõmu olnud! Kas see oli nüüd kohane võrdlus?

Viimasest Glamour'ist lugesin sellise tarkuse, et kui teie palgatõusuunistus on kuskil 30% piires, siis te tõenäoliselt töötate õigel tööhohal. Kuid kui unistate 50% palgatõusust või kahekordsest palgast ... then you're overcompensating for being in the wrong job and it's time to leave. (says professional develepment consultatnt)
Kui nüüd aus olla siis, ega ma pole küll kahekordsest palgast unistanud, milleks ennast närvi ajada. Nüüd on selge siis, et ühe küsimusega, kas ma olen õiges kohas, pole mõtet oma pead edaspidi vaevata. Tegelikult on selles mõttes siiski tarkuseiva sees.

Esimest korda elus tunnen, et juhe jookseb kokku, et mul on stress ja, et ma tõsiselt enam ei jaksa ja ei taha niimoodi mitmel rindel onada, et ma olen koguaeg väsinud. Ega muidugist iga aasta ka sellist aasta lõppu ole, kus vahetub töökoht, ülemus, sisekord, nõudmised sinu suhtes tööl kasvavad (koolitused) ja samal ajal valmistud kooriga juubelikontsertideks ning annad välja CD plaadi. Kodused tahavad ka täheleapnu ja kuhu jäävad sõbrad. Kuhu jääb tervis, ma küsin? Tervis on tuksis varsti. Täna tundsin, et maa juba kõigub. Täna tegin kindla otsuse. Ühest asjast tuleb loobuda ja magama tuleb hakata varem minema.

Teaduse ja tehnika uitmõtted

Hiljuti kolades internetis sattusin ootamatult sellisesse poodi, kust saab osta iPod-i (ehheee). Nojah tehnika areneb ja mis seal ikka. Pühapäeval elektoonikapoes tuli see iPod mulle järsku meelde ja mul tekkis geniaalne idee. Võib olla on see idee juba teostatud ja mulle lihtsalt ei ole teatatud , aga ilmselt on see ka Bondi filmi järelmõju, miks see mulle üldse pähe kargas. Tähendab, kui on olemas geopositsioneeringuga mobiiltelefonid, siis miks ei võiks olla G-punkti positsioneeringuga iPodid? Vat sellised, nagu seal internetipoes, aga koos korraliku positsioneerimisega. See ei saa olla raske ülesanne. Siis lõpeb see lõputu jahumine sel teemal , et kus see G punkt ikka asub ja kas teda üldse igal naisel on jne jne. Muidugi kui on olemas E ja F ja muud punktid, siis tühja sellest G punktist. Liiga tähtsaks on see punkt tehtud. Muud midagi ma ei tahtnud öelda. Või kui siis ainult seda, et ma kujutan ette, kuidas J.Bond seda edukalt järgmises filmis bonditüdruku peal kasutada saaks. See peaks olema tühitähi enda südame defibrillatsiooni kõrval.