Niisiis...leidsin paranka blogist selle

You Are a Pundit Blogger!

Your blog is smart, insightful, and always a quality read. Truly appreciated by many, surpassed by only a few

What Kind of Blogger Are You?

Mõtlesin ka ennast kui blogijat identifitseerida ja nagu juuresolevalt pildilt näha, siis tegelikult ma olen hoopis mees. Täpsemalt mingi bandiit-blogija!? Mida paganat see Pundit muud peaks tähendama? Natuke otsimist ja olge lahked - (India) õpetlane, brahmaan, arvamusavaldaja. No ma tänan, see on nüüd küll natukene liiga suur vastutus. Aga see soovärk ei olegi nii vale tegelikult. Teine-poolblogija on ju mees.

Hunt l(L)aevas, laev põhjas

Kas ma võiksin nimetada ennast ettekuulutajaks?
Palun väga, loomad on laevas jälle pahandust teinud. Millest meil alles hiljuti juttu oli ja ma ütlesin, et ma tulen sügisel tagasi. Ja tulingi!! Ainult, et nüüd läks õige märuliks.
Kuid ilma naljata! Vaadakem kahe loo pealkirju:
"Karu ja hunt ülbitsesid Laevas" 16.06.2005 Postimees ja
"Rootsi ametiühing: laeval mürgeldasid Pant, Hunt ja Mehtonen" 08.11.2006 Postimees
Hämmastav sarnasus.
PS! Kas keegi teab, mis loom see mehtonen on?

Viimane, mida proovida

"Soovite ehk kokakoolat, härra Elderly?"
"Tänan, ei, ma olen elus juba kõike proovinud. Isegi kokakoolat."

Täna sain Inglismaalt tellitud erialase ajakirja ja ümbrikul oli minu nimeks kirjutatud Ms Kaidi Hunter. See on tõesti seni parim.
Must hunt! What did I say?
Huvitav oleks teada, kuidas teie nimesid on väänatud?

Kas teist keegi aru sai,
kuhu Ruhnu karu sai?

Mina ei saa enam midagi aru. Minuarust käis kevadel jutt, et see on Läti karu, kes ujus Eestisse aga nüüd selgub, et vist hoopis Eesti karu, kes ujus Lätti. Olgu kuidas on, peaasi, et ta pole Vene karu ja see on üsna selge. Vene karukogukonnal on geneetilised erinevused, lohutab Postimees.
Üks on kindel, et Eestis on 600 karu ja Lätis 8 (luuserid). Huvitav kuidas seda piiri suudetakse hoida, et kas see on meie piirivalve hea töö tulemus. Piir peab hästi.

Sõprus oktoobris

see on meeletu
müümise kunst ja veelkord
kaks kolme vastu

Tänu Triibikule sain lõpuks vastuse küsimusele: miks ma ei suuda lugeda üle ühe raamatu aastas. SEST, ma koristan liiga palju. Mul on valida kahe aia, kahe korteri ja ühe maja vahel. Muidugi on teoreetiline variant koristada veel ühes majas. Okei, okei ma ei ole nendes korterites ja majades ju päris üksi. Teised ikka koristavad ka, aga ma tunnen endal selles koristusaktsioonis päris suurt osa ja vastutust. Tegelikult on nii, et kui tuba on korras siis tekib harmoonia ja rahutunne, isegi turvatunne. Igatahes meeletu rahulolu ja selline zen-olek. Aga kui korrast ära, siis ma ei saakski mitte millelegi keskenduda. Sihuke rahutu olemine on. Ei oskagi seletada. Kuskil kuklas vasardavad kõik tegemata kodutööd ja ma ei saa sinna mitte midagi parata.

Nüüd ma tean, mis mul aiast veel puudu on. Küll ma olen seal käinud ringi ja mõelnud, et midagi nagu oleks veel vaja. Vot sellist multifunktsionaalset pesakasti oleks vaja. Ja seda ja ja seda. Ma tahaks kohe näha, kas varesed jätavad meie õunad puu otsas rahule või mitte. No see minibaar linnupuuris on muidugi TASE! Kõnnid aias rehaga ringi, väike lonks viina aga milleks need martsipanmunad, ma ei saa aru. Kas nad peavad lindu lolliks vä? Ja need loomad! See annab Kreisraadiole silmad ette küll. Nagu Ants Kantoss, kes tok-tok-tok topiseid teeb. Aga kui nüüd arutleda, siis minibaari kasutus langeb ikka väga ebasobivale ajale- kuskil oktoobrist aprillini ainult. See pole just kõige mõnusam aeg Eesti kliimas. Niiet 399 krooni jääb alles.
Kas Saksamaal tõesti on selliste aiakaunistuste järgi nõudmine, mind hakkas kohe huvitama.

nädala mõtted

Head mõtted, need tulevad Rain Simmulilt:
Esimene: "Ma kardan, et inimene ei muutu ajakirjandust lugedes õnnelikumaks. Lehelugemine võtab aja mingi lihtsa ja loomuliku arvelt".
Täpselt! Just minu mõte. Sellepärast ma ei loe lehti enam ammu muul ajal kui ajal, mis nagunii raisatud näiteks rongi- või bussisõidule ehk siis kohvijoomisele. Sest üliharva loen ma sealt midgagi tõepoolest endale vajalikku.
Teine: "Kui on võimalik kellelegi eneseusk tagasi anda, siis püüdke seda teha." Siin pole midagi lisada.

Superkoolitus

IN VAIN WE TRUST

Saateviga

Kas teil on olemas oma nö. kultusetendus - teatrietendus, mille tekst on suurest vaatamisest pähe kulunud? Jajah, paljud ütlevad siinkohal kindlasti "Armastus kolme apelsini vastu", aga minul on selleks etenduseks "Saateviga". Vähe sellest! Argielus see tekst lausa segab mind ja aeg ajalt ma kipun rääkima "saatevea keeles". See kõik algas juba kui ma olin 13 aastane. Sellest ajast saati on meil kodus käibel killud a la 'kala on üllatus' või, et 'kas inimene tõesti ei tunne, kui ta istub telelehe otsas' või, et 'kuidas võivad koid ühe smokingi ära süüa' või, et 'riietuda tuleb alati vastavalt aastaajale'. Mul on lapsepõlvest sõbranna, kellega me võidu Saatevea repliike "tulistasime" ja pidime naeru kätte surema. Siiamaani kohtudes küsime, et 'kas sa kala kõrvale kartulisalatit tegid' ja 'kas see on jõe või järve karpkala'. Kuid ega mul peale oma pere ja tema kellegi muuga seda nalja visata pole. Vahest ma lähen kodus sujuvalt Saatevea tekstile üle ja saan aru Kuutrolli juhmist näost, et midagi läks vist jälle nihu. Noh nüüd on ta selle etenduse ära näinud, sest Ugala võttis selle tüki oma mängukavva. Eks ma ikka kartsin pettuda, kuid pelgasin hullemat. Ei olnud viga. Näiteks Vanda osatäitja Triinu Meriste ja Saci osatäitja Maria Soomets olid isegi omaaegsetest Paluverist ja Hellenurmest paremad. Ka kunagine Ivo Eensalu oma mõmmihabemega ei sobinud kuidagi 18 või 19 aastast mängima. Justnimelt 18 võ 19, sest etenduse ajal me ei saagi teada, kui vanaks ta sai.

Uhh tegelikult ma olin terve esimese vaatuse lausa pinges, umbes nagu lapsevanem, kelle lapsele on antud lasteaia jõluetenduses peaosa. Kas on ikka tekst peas ja kas nali tuleb ikka välja. Nojaaah. Ega ikka ei tulnud küll. Alguses olin kohe pahane, sest osa teksti oli välja jäetud, kuid see polnud peamine. Hoopis halvem on see, et komöödia lavastamine ei ole käkitegu. Puudusid vajalikud pausid, et nali mõjuda jõuaks, et inimene aru saaks, mis nüüd öeldi. Kohe sõitis teine tegelane talle oma repliigiga sisse. Nagu kiire oleks kuhugi. Ruttu, ruttu lõpu poole. Ma pidin mitu asja pärast Kuutrollile üle seletama, et ta aru saaks, kus see naerukoht siis oli. Tähendab, et selles etenduses ei olnudki, aga tegelikult pidi olema. Niiviisi. Samas ma ju ei tea, kumb koosseis (1979 aasta või 2006 aasta) originaalitruum oli. Igatahes teises vaatuses ma rahunesin ja suutsin juba asja nautida ja naerda ka. See, kel tükiga nii isiklikku seost pole, võib julgelt vaadata. Olgu öeldud veel, et kõige nõrgem osatäitmine oli Leila Sääliku pereema ja Ott Aardam pingutas härra Kristost mängides üle, muud hullu polnudki. Vat lavastajakätt oli vähe tunda. Matvere on tore laulja, saatejuht ja näitleja, aga lavastajaks siiski õpitakse, mitte ei hakata.

Et mis siis on selle tüki võlu? Aga vat see, et tegevus toimub 1969 aasta Ungaris, kuid sellest pole üldse aru saada. Samahästi võiks olla see 1979 aasta Eesti või 2006 aasta Eesti. Teema on igihaljas.

Isegi "madin Palestiinas" on alles. Hirrrrmus madin.

Lokaal

Kas teie teate mis on lokaal?

See on substitutsiooniklass, mille liikmed osutavad kohta, kus tegevus toimub või tegevusest osavõtjad paiknevad. Selle klassi puhul on relevantne just staatiline kohaosutamine. Tuleb silmas pidada, et lokaali liikmed on vabad laiendid, kuid teatud verbide juures obligatoorsed seotud laiendid.

H. Rätsep. Eesti keele lihtlausete tüübid, Tallinn, "Valgus", 1978. Lk. 52

Väga hea raamat, ausalt. Keeletehnoloogidele kohe kindlasti.

Seeneraport vol.2

Seenelkäimine on Murphy seadustega igati kooskõlas.
Esimene seadus:tarvitseb sul vaid valmistuda suuremaks seenesaagiks ja sa lahkud metsast peaaegu tühjadega kätega, kui sa ei korja ära lambatatikuid, mida sa tavaliselt ei teeks.
Teine seadus: Peata auto suvalises metsavahes kinni ja mine metsa noata, korvita ning hästi väikese ajalimiidiga ning sa ei jõua seeni kokku korjata. Viska või riided seljast ja seo käiseidpidi kokku.
Meie rekord seenelkäik - 25 min ja kuhjaga pannitäis seeni. Ma võin selle koha nime ka öelda. Tindimurru!

Seeneraport

Kiltsi (Tamsalu taga) metsas SEENI EI OLE. Ärge rääkige mingist seene uputusest! Kahe peale kokku saime mõned liimikud ja lehmatatikad, millest sai valmistada väga võika välimusega sousti. Raamatus on ka öeldud, et liimikud tõmbavad praadides mustaks ja muide värvivad ka kõik teised seened sama värvi. Väga ebaapetiitse välimusega löga sai aga maitses, nagu oleks söönud seeni. Kusjuures metsaomanik lausa õhust haistis seenelisi ja oli kohe platsis ja tsekkas korvid üle. Minuarust ta rõõmustas pigem selle üle, et me midagi polnud leidnud, kui selle üle, et me tema metsa oleme tulnud külastama. Igatahes ta kinnitas, et see pole mingi seenemets ja kindlad riisikakohad on tänavu täitsa tühjad. Tegelikult ma olen sealt saanud tohutult kuuseriisikaid ja võiseeni. Ärgu arvaku, et ma eilane olen. Minul igatahes tõmbas see metsaskäik veidike seeneõhinat tagasi. Teist korda ei tahaks tühjalt lonkida ja põdrakärbseid peast nokkida. Midagi võiks purki ka saada. Mõne põdra või seene.

Üldsegi on aeg kaasajastada rahvalaule.
Meie näiteks laulame Kuutrolliga aeg-ajalt:
"Kui mina hakkan alla võtma alleaa-alleaa,
siis jääb küla vaatama alleaa-alleaa..."
või siis,
"Igav on infota elada
hale olla ajaveebita ..."

Täna laulame

Täna laulame Karulaane jenkat. Aga selliste sõnadega, et "Trummilööjaks Ilves, nägu tähtsalt pilves, Rüütli paika seab". Ilves presidendiks? Ilves presidendiks! Muidugi, Aapo Ilves, kes siis veel!

Ma olen täiesti nõutu. Tahaks kohutavalt minna seenele. Postimehe andmetel pidi Lõuna-Eesti metsades olema metsikult seeni. Mina olen Põhja -Eestis ja lõunaosariikide seenekohti ei tea. Praegu turgatas pähe, et kohutavalt puudus on interaktiivsest seenekaardist internetis. Meil on ju suurepärane ilm.ee lehekülg, kus suvel on rannainfo kaart ja veetemperatuurid Eesti supelrandades ning talvel on lumekaart, milles lumepaksus kirjas. Praegu on seeneaeg, kullakesed! Miks ei võiks olla seeneinfo kaart? Kas näiteks Tamsalu läheduses üldse tasub metsa minna aga Peipsi pool? Või peab otsima seeni ainult Tartust lõuna poolt? Sellel kaardil võiks olla kirjas ka, mis seeni on leitud. Ega eestlane eriti palju seenesorte ei tunne, erinevalt venelasest, niiet väga kirjuks see kaart minna ei saa. Lihtalt tahaks teada, kus üldse on. Mul on mure, et ma ei tea kuhu Eesti otsa oma seenekporviga põrutan, kui vabad päevad tulevad. Mulle jubedalt meeldib seenil käia. Lihtsalt rahustav tegevus ja kuidas ma muidu järgmise aasta sünnipäevaks saaksin kitsemampli quiche'i teha?

Kas seente otsimiseks võiks abiks olla sademetekaart? Mmh, ah!

Hüpe minevikku

Ma käisin Narva-Jõesuus. Mitte ainult! Ma lausa elasin kaks päeva ja ööd Narva-Jõesuus puhkekodus "Karjakajakas". Ehtne venevärk. Vot ma ei leiagi ühte sellist head omadussõna, millega kirjeldada praegust Narva-Jõesuud. Võib-olla sürrealistlik oleks lähim omadussõna. Umbes 10 aastat tagasi õnnestus mul sinna esimest korda sattuda ainult korraks. Siis ma ei saanudku aru, kui kreisis kohas ma olen. Nüüd viis mind sinna erialaühingu suvekool. Haarasin kodust kaasa ka raamatukese "Narva-Jõesuu" 1969, kirjutanud J.Krivoshejev. Mu emal on terve riiulitäis niisusguseid raamatukesi a la mööda Võhandu jõge, siin ja sealpool Emajõge või siis Linnused ja Linnamäed jne jne. Kui nõukaaegne jama kõrvale jätta, siis ajalugu (küll tendentslikult kajastatud) on ikkagi olemas. Ning ohvrikivid ja muud poliitiliselt korrektsed objektid on kõik ära toodud. Raamtust loen, et tsaariajal puhkasid Narva -Jõesuus ju Venemaa parimad teadlased, kunstnikud ja heliloojad. See oli hiilgeaeg, kus ühel suvel käis mererannast läbi 13 000 puhkajat. Jutt jõuab Tsaikovskini. Tsitaat Tsaikovski kirjast ühele noormehele nimega Volodja Napravnik:" Mu kallis Volodja, Sa oled nii kitsi kirjadegaja hoiad liiga kangekaelselt kinni süsteemist:ainult vastata minu omadele......Aga muide, Sa oled armsaim inimene ja ma armastan Sind väga...". Raamatu autor tõlgendab seda nii: "kirjades Vladimir Napravnikule, kes paistis silma erakordse muusikalise andekusega, on tunda sooja isalikku sõprust noormehe vastu." Isalikku jeeee!! Ma kujutasin ette kuidas vaene poiss püüdis viisakalt vanamehest vabaneda.
Lugesin ja mõtlesin, et kas on tegemist püha lihtsameelsusega ja kirjanikul ei olnud Tsaikovski omasooiharusest halli aimugi või ikkagi on meelega just selline koht kirjast tsiteeritud? Oleks võinud ju võtta mõne teise kirja ja teise koha. See on ikka meelega ja küllap ta teadis.
Hiilgusega on aga Narva -Jõesuus nii, et see on varjusurmas. Tsaariaja hiilgusest on alles veel mõned puitpitsmajade jäänused. Need, mida sõda ei võtt, lähevad nüüd tuleroaks. Nõukaaja hiilgusega on jälle nii, et seda meenutavad männimetsa all 9 korruselised kolossid-majad/puhkekodud. Mõned pooleli ja teised lihtsalt tühjad. Jumal, kui need kõik valmis oleks saanud ja täis topitud, siis vist oleks sealt mitukümmendtuhat venemaa töölist suvel läbi käinud. Mererand on seal kahtlemata Eesti kõige pikem ja laiem ja liivasem ja inimtühjem. Selle taga ilus männimets ja selle sees hüljatud tornelamud. Meeletud! Õudustäratavad. Poolikutel on puud katusel ja muru kasvab kulmu peal. Mõnel näiteks on näha, et seda treppi pole ammu tallatud. Mis sellest, et majal on ukse kõrval silt "Tervisehall". Täitsa hall mis hall.

Narva-Jõesuu rand

Eesti kõige pikem ja ilusam liivarand. Mõõtsin ära ;-)

situ pappi raisk
jah palun miks ka mitte
raha ei haise