Märksõna: moos

Kuigi mul oli tõsine plaan kirjutada Folgist, tuli vahepeal jälle kapaga nii palju elamusi ja ulamisi juurde, et folk nüüd laagerdab natukene veel.

Tähendab, see Triibik oma moosijutuga.

Maitea, meie peres moosid seisma ei jää. Paljud kurdavad, et ei sööda ja viimasest külast pandi mulle vägisi isegi mingeid maasikamoose kaasa. Meil olid endil moosinäpud põhjas, ütleks, et juba mitu kuud tagasi. Kuna Tamsalus on ikka suht ikaldus — mustsõstrad pole peale mahalõikamist veel taasutnud, maasikas ei kandnud, õunu on vähe, siis panustasime Voorele. Seal on musti ja tikreid ja ka vaarikaid. Korjamine aga vaevaline, kuna aed on ikka aastaid üsna omaette toimetanud. Aga no nado fedja, nado. Varusime kokku üle 30 liitri marju ja laekusime Tamsallu vaaritama. Kraapisime kokku kõik oma tühjad purgid ja — ära mahutasime.
Et talvel väga üksluiseks ei läheks, tegime selliseid variante: mustsõstar-vaarikas, mustsõstar-tikker, tikker-kirss, tikker-piparmünt.

Vaata see viimane on väga hõrk, soovitan soojalt. Kui teil on käes palju rohelist värvi tikreid, siis purustage nad sodiks ja pange suhkru ja piparmündi lehtedega koos keema. Tuleb ilus roheline ja kerge piparmündi varjundiga moos.

Tikri puhastamine on muidugi omaette tegevus. Kas ikka keegi pole suutnud leiutada riista, millega tikril sabad ja sarved eemaldada? See on tõesti paras vangide töö. KÕIGE tüütum töö maailmas.
Korjamise, puhastamise ja purgistamise peale kokku kulus meil kolme inimesega kolm päeva, siis saime ikka mingi arvestava arvu purke. Loodame ikka kevadeni välja vedada.
Muidugi, punane sõstar on selline mari, mis jääb meil põõsasse. Lapsena oli mu vanaema aias ainult punane ja no seda siis tehti nii- ja naapidi; kõik kuramuse sünnipäevad pidi jooma punase sõstra morssi. Mul on sellest eluks ajaks kopp ees. Saagu see lindudele. Kõik muu ja väärtuslik (loe öko) tuleks ikka ära korjata.

"Kas ma marju kaasa tohin korjata?"
"Korja, korja, meil jäävad nagunii kõik põõsasse. Söögiks läheb ainult vaarikamoos."

Ma olin keeletu. Vestlus toimus Hiiumaal, mu sõbranna suuuures aias, kus on tohutult palju ja suuurte marjadega igasugu võimalikke sorte tikreid ja musti sõstraid ja valgeid ja punaseid sõstraid ning vaarikaid. Sõbranna on pika maaelu staažiga, elulähedane inimene. Meil moosi ei sööda, laiutab ta käsi.

Jälle! Mismõttes ei sööda?
Mina ei saa sellest aru, et morssi tehakse poesiirupist, aga vaarikad ja muud marjad kukuvad maha.
Ja see pole esimene koht, kus öeldakse, et meil moosid seisavad. Loomulikult maksab perenaise aeg ka midagi.

Mina ei söö mitte ühtegi putru (ka tatra) ilma moosita ja eks sama on Kiisikuga. Thanks to me.