Tänu Triibikule on mul ka nüüd kiiksu teatepulk käes. Kuhu ma sellega nüüd põrutan? Mul on sama tunne nagu "Smack the Pony" sketsis naisel, kes jooksis teatejooksu kõrgete kontsadega. Natuke ebalev.
Oot , kas siin on mingi kindel kondikava, mida peab jälgima? Kuutrollil on ilmselt ikka teised kiiksud ja tegelikult on enda kiiksud teistele paremini näha kui endale. Või kuidas?
Kuid olgu:
1. Söögitegemisega on nii, et ma kogusin kunagi hoolega retsepte. Kirjutasin isegi märkmikku ja kasutasin ka. Viimastel aastatel aga haaran ajakirjade ja interneti järele vahetult enne sünnipäevasid ja siis vaaritan nagu segane ja siis kõik kiidavad (piinlik). Kuid alles hiljuti tegin sellise avastuse, et igapäevaselt teen ma enim toite, mida ma olen õppinud oma vanaemalt. Jah just, mitte emalt. Mingeid mõõte ma ei kasuta mille peale Kuutroll ahastab, et kuidas nii saab. Tema kraadib millimeetritäpsusega kaerahelbeid näiteks pudrupiima sisse. Meie sööme putre.
Kuid hiljuti tuli mingi lehe kaasandena kaasa üsna huvitavate retseptide bloshüür ja me otsutasime järjest kõik toidud ära teha. Vormitoidud on head lihtsad teha ja maitsvad süüa. Kõik ühte potti ja ahju. Pärmitaigen on mõistatus. Üldiselt on mul see kiiks, et söögitegemisest hoidsin ma eemale niikaua kui sain. Eriline huvi puudus. Isegi trots oli selle vastu. Selle põhjus oli ka vanaema, kes oli oma mehe ümmardaja terve elu olnud ja söömine pidi käima kellapealt. Kui kell 14.00 polnud lõuna (kahekäiguline) laual, siis tuli pahandus. Nii ma hakkasin söögitegemist vihkama, aga see läks üle.

2. Lugemisega on mul see kiiks, millest ma olen juba rääkinud. Väga raske on leida seda asendit ja olukorda, kus ma saan rahulikult konsentreeruda. Loen kohutavalt vähe. Ka lehti ja ajakirju. Mulle tundub, et ajakirjandus ründab mind. Mul on kiiks, et kui ma jään lehte lugema, siis jääb midagi vajalikku tegemata, aga samas ma võin niisama aknast välja vahtida. Mulle väga meeldib kuulata tarkade inimeste jutte. Näiteks "ööülikooli".

3. Kindlast on mul kiiks jääda teleka ette magama. Seda võiks isegi refleksiks nimetada. Olgu, kui huvitav film tahes, hilisematel kellaaegadel on suuri raskusi silmalaugude lahti hoidmisega.

4.Koristamisekiiks! No sellest on siin ka juttu olnud. Mul on kuri kahtlus, et Kiisik ei viitsi just sellepärast korsitada, et varem või hiljem viskab mul üle ja ma koristanka tema asjad ära. Koristamiskiiksu võiks lahterdada ka patoloogia alla. Mingi kompulsiivne häire. Vahel on nii, et ma ei saa rahulikult keskenduda näitkes lugemisse enne, kui mingi asi on oma kohale tagasi tõstetud.

5. Aianduskiiks. Mulle meeldib lillepeenraid rohida. Umbrohtu nokkida. Muru niita ja..

6. triikida. Hah, selle viimasega seoses meenutas mu kunagine koorikaaslane seika, mille ise olin unustanud. 1995 aastal Saksmaal kooriga reisides sattusin elama (no mitte ma üksi) poissmehest sõpruskoori liikme juurde. Meie, Eesti naised, nõudsime triikimislauda ja kukkusime enne esinemist riideid triikima. Sama tegime ka pestud T-särkidega, mida tema ära imestada ei jõudnud. "Keegi ei triigi T-särki!" ja ilmselt minu kiusamiseks triikis ka mu teksadele "karistuseks" viigid sisse. Jah mul oli triikimise kiiks juba lapsena, kui ma külas läksin pererahva juurde ja küsisin, et ega neil midagi triikida ei ole, sest mul hakkas suurte inimeste seltskonnas nii igav. Ma võisin olla siis 10-12. Enam mul triikimise kiiksu ei ole.

7.Lapsikusekiiks on ka tugev. Seda lähemalt ei oskagi kommenteerida, aga ju teised on tähele pannud ikka. Ma olen tihti lapsikum kui mu laps.
Ma saan asjadest omamoodi imelikult aru ja vahest see ei ühti üldise arusaamaga. Selle kiiksu näiteks ma pean kirjutama omaette sissekande.

8. Meeldib pähklitega sherbetti järada. Terve känaka võin ära süüa ja piima peale juua. Pärast süda läigib. Üldiselt olen ikka suur tervsiliku toitumise pooldaja. Söön umbrohtusid ka. Näiteks kurgirohtu. Minuarust väga hea hapukoorega salatiks tehtuna. Kõva kurgi lõhn käib üles ilma ühegi kurgita. Grillimine ei meeldi. Eriti süütevedeliku hais.
Joon kohvi meega juba 2 aastat. Kõik, kes ütlevad, et see rikub kohvi maitset, ei tea, mida nad räägivad.

9.and now something completely different.... "Kariibimere piraadid". Milles on asi? Kus seal see nali on? Esimest osa vaadates jäin magama, teist osa läksin kinno vaatam, sest olen mõjutatav inimene. Kolmandat osa ei tahaks vaatama minna, pliiiis!Vihkan massipsühhoosi. Massidega lähen kaasa ainult laulupeo rongkäigus.

Kuid edasi kirjutagu oma Kiiksudest siis Kiisik ja ... kõik kes mind loevad.

Tegelikult ma olen väga uhke, et mul on kaks emekuutrollriitproffessorist sugulast: vanaisa vennapoeg ja vanaema õepoeg. Esimene on geoloogiaproff ja teine molekulaarfüüsika proff. Esimene Eestis ja teine Ameerika mandril. Vat selle teise loengut "Stanford Plastic Eye Project" käisin mina täna kuulamas. Kohe õndsal puhkusehommikul panin kella vara helisema, et Tartu Tehnoloogiainstituuti rattaga (muide) kella 10ks kohale jõuda. Jõudsin ka, kui mul rajaleidja ees sõitis. Ega ma üksi oleks julenudki minna. Sellest on 10 aastat möödas, millal ma viimati Tartus rattaga sõitsin ja mina neid tänavaliikluskorraldusi siin ei tunne. Niimoodi võib ratas alguses pigem tüliks kui kasuks olla. Naerge jah koos Kuutrolliga, et inimesele kingitakse ratas ja ta ei kargagi kohe selle selga ja küta mööd linna ringi. Muide ega rattaga ei saa korralikult poodelda. See on ikka nagu punktist A punkti B sõitmiseks mitte trajektooril A,B,C,D, jälle C, siis E, G jne. Iga kord ratas lukku ja lukust lahti. Ega neid ratta lasipuid on väga väheste poodide ees ju. Rattatee probleemidest ma üldse ei viitsi rääkidagi. Vata millised uued mured nüüd kohe.

Ehh Amsterdam, mon amie!

Mõtle kui mul oleks veel selline kolme lapsega kast esiratastel, pakiraamil kompsud ja vuraks niimoodi hommikust õhtuni. Mis jalad neil küll on, mõtlesin ma, kui sealmaal neid naisi imetlesin. Aga tselluliidikreemid jäävad ostmata. Reied on neil kindlati trimmis. Sihuke trenn, et vähe pole.

Kui ilmad paranevad (siis kui külalised lahkuvad) on plaan Raadi Mõis üle vaadata. Mida pole näind, seda pole näind ütleks Janes. Küll olen sellest aga VÄGA palju kuulnud alates lapsepõlvest.

Juuni

Parafraseerides siin Kalakest ma küsiks: KUHU KADUS JUUNI?
Eks ma juba mais mõtlesin õudusega, mis saama hakkab, kui on ette teada, et kõik nädalavahetused on kinni planeeritud. Ainult mitte Jaanilaupäev. Vat see on päev, millega mina ei oska midagi peale hakata. Kuna ma ei oska seda eestipäraselttähistada on mul alati tahtmine selleks ajaks hoopis mujale minna. Veel pole läinud aga plaan on. Ühesõnaga jaanilaupa ma ei tee midagi. Ilmselt rohin mõne peenra, käin saunas ja lähen magama. Nagunii eelmistel nädalavahetustel on üks pralletamine olnud.
3.juuni: Tööreis Amsterdami -I am sterdam


9.juuni: Dante juubel ehk siis sünnipäeva pidamine


Väga suur tänu kõigile kingituse eest!!


16.juuni: firma suvepäevad Voorel- 12 tundi võistlusi. Tulemuseks oli sääremarjakramp hommikul. Infoks teistele, et kui õhtujuhiks valitakse O.Ulp siis puhata ja mängida ei saa üldse. Ausalt öelda mina väsisin neist lugematutest mängudest ja jõukatsumistest lõpuks täiesti ja kell 24, kui algas VABA AEG, ma vajusin voodisse nagu äraaetud hobune.




See tööaasta on olnud liiga pikk ja liiga stressirohke. Kuid enam hullemaks minna ei saa. See on mu lohutus.
Nüüd terendab silmapiiril PUHKUS.
Sellele on pandud suured lootused:
1. saada terveks- terve olla tähendab seda, et kuskilt ei valuta ega ole muud halba tunnet
2. puhata välja
3. lugeda raamatut
4.mitte tõmmelda ja ringi onada vaid olla võimalikult kaua ühe koha peal. Ühesõnaga võtt asja rahulikult ja mitte rõhuda kvantiteedile. No umbes, et mitut sõpra jõuad puhkuse ajal külastada.
5.igavleda - ma ei mäletagi seda tegevust enam. Jube huvitav oleks kogeda üle pika aja.

Veel täna õhtuni saab anda allkirja õigluse eest.
http://www.maksumaksjad.ee/modules/news/article.php?storyid=727

Ükskõik kuidas ma ka ei pinguta oma elu rahulikumaks sättida, see õnnestub heal juhul ainult nädalaks. Siis hakkab uus kamm peale. Esiteks ma ei mäleta, millal mul kõik ihuliikmed korraga terved oleks olnud. No see kõlas natuke liialdatult aga no korraga hästi igast kohast ma ei ole ennast juba ammu tundud, aga sellega võib harjuda. Halvem asi on see, et mul on tekkinud mingi immuunpuudulikkus, sest ma võtan juba külge selliseid baktereid, mille kohta kirjandus kirjutab, et see saab juhtuda ainult joodikutel. No või pikalt tõvevoodis voolikute all lamades. Arstid (kolm erinevat) teevad suuri silmi: "Kust te sellise bakteri saite?". Kust ma sain, kust ma sain? KUST MA TEAN? Kuid pühapäeval pean ma jälle Amsterdami lendama koos oma bakteritega. See ei ole enam lõbus. Ometi ma ootasin seda komandeeringut nagu puhkust. Igakevadine tulbid ja Amsterdam. Kanalituurid, kontserdid ja restoraniõhtud. Kongress ja free communication muidugi ka. Kuid mulle meeldib hotellides elada, sest ilmselt ma ei tee seda piisavalt tihti. Seal võib tuppa astudes kohe voodisse visata ja mõttetult telekapulti klõpsima hakata, mida ma kodus endale lubada ei saa.

Kuna mul on iga kord Amsterdamis olles olnud vähe aega, siis ma võtan ühe muuseumi korraga. Seekord läheb loosi vist Rembrandti maja ja kui aega jääb siis maailma vanim botaanikaaed.

Oi mulle ei meeldi kohvrit pakkida.