Identiteediküsimus

Ma pole ammu nii palju lehti lugenud, kui viimase kahe nädala jooksul. Estonia huku ajaga võiks võrrelda seda. Ma pole ka iialgi oma pead murdnud sellega, et millel siis ikka seisneb meie venelaste identiteet või üldse kunagi püüdnud vaadata nende vaatevinklist asju. Neil on oma elu, meil on oma elu. Ma poleks kunagi ise välja mõelnud, et selles pronksmehes peitubki nende identiteediküsimus. Ausalt, nagu oleks hakanud maailma teistmoodi vaatama ja tänu P.Tulviste, M.Lotmani, A.Hvostovi, I.Raagi T.Saartsi selgitustele. Lotmani semiootiliste märkide lahtiseletamaine kaldus küll minuarust natuke liiga müstikasse. Vat see on kui inimene lapsest saati semiootikutega lävib. Igal pool näeb märke. Läksin ja küsisin otse oma venelannast töökaaslase käest, et kas tema teadis, et maasse torgatud nelk tähendab sidet surnute ja elavate vahel ja kas temale on ka pronksmees identideediküsimus. Nagu ei tahaks uskuda. Ta hakkas naerma. Vaevalt, et venelased nii sümbolistlikult mõtlesid, ütles ta ja loomulikult on tal palju muid väärtusi elus. Kuid ta ütles, et on kunagi lilli viinud sinna. Kunagi, ükskord.
Meil on tööl 26 töötajast 5 venelast ja 1 ukrainlane. Ega me eriti ikka ei integreeru küll. Nemad omavahel ukrainlasega ka mitte. Riigikeelt ei räägi nendest kaks. Kuidas me pole ka meelitanud (palga ja tasuta keeleõppega), pole me suutnud neid eesti keelt õppima motiveerida. Kui aus olla, siis normaalseid eesti keele kursusi Tallinnas napib. Teine ettekääne on see, et nagunii nende pea seda keelt ei võta. Puhas firma raha raiskamine. Tööl hoiavad ikka omaette. Aga eestlane pole ju pealetükkiv tüüp, kes elueest püüaks kedagi lõbustada ja kaasa haarata. Eestlane vaatab, et las ta olla peale omaette. Omaette on nii tore olla ju. Mulle näiteks meeldib. Selles mõttes oli hariv Tulviste artikkel, kus seletati eestlase ja venekase erinevat psühholoogiat.
Kolmas või ma-ei-tea mitmes probleem on see alaväärsuskompleks, mis võib enneolematult palju pahandust tekitada ja kummalisi avaldumisvorme võtta. Isegi haigused tulevad enamasti madalast enesehinnangust. Nohu kindlasti.
Raagi arvates on eestlastel jälle välja elamata jäänud kannatajaks olemise vajadus. No mine võta kinni.
Peamurdmist pikaks ajaks.
Ärritav on kogu selle loo juures aga just meedia kirgi üles küttev roll. Väga tabavalt võrdles Hvostov meediat Notsuga, kes siis kui Ruu vette kukkus, hakkas ühe koha peal hüppama ja närviliselt karjuma:" OI jeerum, oi jeerum!".
Ma olen alati öelnud: Karupoeg Puhh, Alice Imedemaal ja Muumioru lood on väga filosoofiline ja psühhoanalüütiline kirjandus. Mina vist sarnanen Iiahiga mõnikord. Ma olen umbusklik ja üks on kindel- usaldamatus eestalste ja venelaste vahel igatahes suurenes seitsme penikoorma saapa sammu võrra. Usaldamatusest aga tekivad igasugused hirmud ja hirmudest saavad alguse jälle uued jamad. Nüüd on vaja väga palju tarkust ja kavalust (eriti kavalust, mida eestlasel on vähevõitu), et olukord normaliseerida.