Viimaseaja sündmustega meenus mulle, mu vanaisa jutustus sellest, kuidas enamlased Tartus Kalevipoja õhku lasid. Noh eks nad lasid ju õhku ka kõik meie vabadussõja sambad. Kogemata jäi alles Kuperjanovi haua monument ja üsna kindlalt kiristasid nõukogulased samamoodi hambaid, kui iga jumala 24. veebruar sinna riigivastased kogunesid. Samamoodi oli miilits platsis ja mõned läksid kinni. Kujutage ette, kui siis ühel päeval oleks teada saadud, et võuimud kavatsevad seda teisaldada näiteks Valgamaale, sinna kus Paju lahing toimus. Ma olen kindel, et oleks tekkinud madin miilitsate ja üliõpilaste vahel ainult, et see oleks üsna eos juba maha surutud ja karistused oleks olnud palju karmimad. Ülikoolidest välja oleks lennanud kõik, kelle nägu vähegi sündmuspaigal oleks tuvastatud..
Kuid jah see Kalevipoeg. Kohe kui ta taastati läksin vaatama, et mis ime see siis on, mille jõhkrast lõhkumisest ma lapsepõlves nii palju kuulma pidin. Noh ütleme nii, et kui keegi ta elu kallale kipuks, siis ausalt öelda see ei tekitaks minus tugevaid emotsioone. Ma olen samuti nagu Triangel mõelnud viimasel ajal, mis oleks minu jaoks selline identiteediga seotud märk, mille kallal vägivallatsemine mind endast välja ajaks. See pole kuigi originaalne aga laulukaare ja tuletorni lammutamine paneks mind nutma ja mitte vähe.