Uno ja Alexi sõprusest

Kahjuks olen ainult korra näinud seda reklaami, kus Uno ja Alexi sõprus avalikuks tehakse. Reklaamib bensiinifirmade ühinemist. Esiti ikka ehmatas. Tegelikult on ta väga heas vormis vanameister. Minu jaoks on Uno koguaeg olnud ühevanune. Eatu! Oli jahmatav kuulda, et minust 20 aastat nooremad, ei tea teda üldse. Kas Kroonikast oleks abi? Vast mitte. Mina usun täiesti, et ta võib sellist kometit teha, nagu see reklaam. Teha ja mitte põdeda. Uno on naljahimuline, natuke lapsemeelne, kohutavalt optimistlik ja dzentelmenlik.
Mina olen ka Uno sõber. Vast ainult siis kui ta Prostamol Unot reklaamima hakkaks, oleksin pettunud. Aga seda ta ei tee. Onju Uno!

On täna Tartus vihm ja torm
ja vahel paistab päike morn
õhtul pildikasti vaatan
kuid jutustab seal keegi saatan
kes "osa jõust, mis kõikjal tõstab pead
ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head"

küll lendab nurka kilekotist märss
suu kisub viltu, kipra tõmbub kärss
kuid tee mis tahad - ikka kostab värss

ja kõnnin vastu eha õue
kuid ei pista siiski põue
seda fotoaparaati
mis hüva pilti teinud
ammust ajast saati
vaid seljakotti satub alp
hall digitaalne seebikarp
mis piriseb ja piniseb
ja taeva eresinise
asemel jääb
auk

Jah, tädi Triibik, ma tahan sellest rääkida

Nii lahe on teiste kottides sobrada. Tegelikult meenub mulle D.Lodge raamat "Ühest kohast teise", kus seda mängu mängiti rahakottidega. Võib olla paljastab see veel paremini inimest?
Minu käekott on pruun täisnahast - Boxca nimi.
Seal on:
rahakott
päikeseprillid
prillitoos (tekstiilist ja raudadega)
juuksehari
kilekott produktide jaoks, nagu ütles Baskin oma kunstisaali sketsis
helkur (pimedama aastaaja jaoks)
3 pastakat
1 tintekas
1 tühi tinteka sisu (lootuses, et äkki õnnestub samasugune osta)
väike kella patarei ( ma ei mäleta miks)
kustukas (jumal teab miks)
märkmik
tablette (igasuguseid kuid vajalikke)
poolik orbit
Kiisiku pildid ( jäänud rasketest aegadest aga las nad olla)
Triibiku lapse analüüsivastused
Kiisiku analüüsivastused
Kiisiku trenni makstud arve
tampoooooooooooon eriolukordadeks (naised öelge palun, mis selles rõvedat on? Rõve on see, kui teda õigel ajal pole)
Mynthon apelsini
võtmed
ninapaberid mentooliga
hambaniit
väike pudel (issand!) sildiga "Scottish Highlands Malt Whisky liqueur" aga sees on puhas piiritus, mille vinnasin töölt Kuutrollile.
plastmassist lusikas
hulk minu visiitkaarte
mõned teiste visiitkaardid
2 restoran Ö visiitkaarti
eraldi rubriik on paberid:
- TTÜ KK vanematekogu statuut (tühi külg korduvkasutuses)
- Ühispanga hullutavad kliendikirjad
- rongiplaan
- paberid märkmetega
- paberid müstiliste numbritega (võib vaja minna püha graali otsingutel)
huulepintsel ( kasutatud vist viimati 3 a tagasi)
Labello lipcare
huuleläige (firma on kulunud aga vist oli Lumene)
Ei ole eriline daami ridikül vist. Mida psühholoogid nüüd siis minu isiku kohta sellest välja võiks lugeda? Ae, ae Lumi ja Kalake ja Kuutroll...
Ma olin täna pikemate juhtmetega kui sopranile (bassidel on tavaliselt pikemad) kohane. Vaatasin Triangli blogi ja mõtlesin, et vat kui huvitav, teadmata , et teatepulk on ammu mulle üle antud. Ohh ei ole vaja üldse häbeneda, ma panin solidaarusest sama pealkirja.
Igatahes tänu sellele koti sorteerimisele avastasin, et viimane aeg on vahetada talve käekott suve käekoti vastu. Viimane on hele ja mingist tekstiilist. Sangad nagu köied. Suvel on kasutuses tegelikult rohkem seljakott.
Annan teatepulga üle parankale. Aeg on oma kott korda teha. Ja kindlasti tuleb selline pealkiri panna.

P(r)onksmees

Ärgem ajagem proksmeest minema. Vana Toomas on liiga vana, teda keegi ei teagi enam. Aljošat tunnevad kõik. Valigem pronksmees Tallinna sümboliks. Hääletage Aljoša poolt. Aljoša presidendiks!

soomlased ja euroviisut

Minu eurovisioonihuvi on aastatega peaaegu olematuks kahanenud. Erutavamad elamused sellest lauluvõistlusest on ikka 80ndates ja siis see aasta muidugi, kui Eesti võitis. Oli vist 1984 kui ma alustasin Eurovisiooni lindistamist kasettidele!! Sel aastal oli ka päris palju hitte. Kas mitte see Rootslaste Herreys-vennaksed oma lauluga digi-ley, digi-loo? Soomlased olid aga need, kes igal aastal kottida said. Neil nagu ei vedanud kohe üldse ja nad ise astusid aina rohkem ja rohkem ämbrisse tulles välja aina nõmedamate lugudega. Äkki olidki ajast ees hoopis? Meenub üks eriti camp lugu "Nuku pommi". Rahuteemaline laul. See oli ikka nii halb lugu, et nutt tuli peale. Ja nutsidki jälle oma viimasel kohal. Mis te arvate, et nad ei plaaninud katkestada? Korduvalt. Halasid nagu Paadam, et aitab jamast ja meie enam ei mängi. Kõik aeti keele süüks. Tol ajal pidi laulma oma maa keeles aga soomlaste keel pole ju eriti laulukeel. Nii nad leppisid, et jäävadki sinna taharitta. Reeglite muutusega, ma kujutan ette, tuli soomlaste silmisse uus sära. Küll nad proovisid nii ja küll teisiti ja mis peamine, olla mittesoomlaslikud. Ikka jäid viimaste sekka. Aga tuima põhjamaise järjekindlusega rühkisidki võiduni. Võttis aega 39 aastat( väidetavalt). Müts maha! Ega ma seekord küll ei teadnud, kes Soomet esindab või kes on üldse Lordi. Mul on lihtsalt heameel, et Soome võitis ja kõik. Aga ma absoluutselt ei saa aru sellest eestlaste nutust, et kuidas edasi või kas üldse. Me ju sisuliselt tulime, nägime, võitsime ja nüüd kui pole kolm aastat saanud põhivõistlusele (olles enne ikka mitu aastat eesotsas), on tekkinud identiteedikriis.
Oih näe, leidsingi kohe soomlase enda kommentaari eelmainitud loo kohta:
Johtunee siitä, että kuuntelen vanhoja viisuja .
Kojon Nuku Pommiin on kyllä klassikko. Se on niin huono, että se hipoo jo briljanttiuden rajaa.
Tämä Kojon Nuku pommiin-kappale (vuodelta 1982) on kieltämättä ihan ainutlaatuinen.
Jos koko maailma oppis laulun tään,
niin rauha ois ja ystävyys...

Islandi laulja tuli lavale ja ütles:"Olen Silvi Vrait!" Ma tõepoolest lugesin nii. Ma olen kehv subtiitrite lugeja ja murdosa sekundi jooksul ma tõesti uskusin, et islandlanna tahab olla Silvi Vraidi moodi. Noh sama hea laulja, ma mõtlen.

ilus kingitus

"Ka möödunud aastal kinkis valitsus presidendile kadaka," märgib valitsuse meedianõunik Martin Jaško, "et president rajab oma Saaremaa kodusse kadakaaeda, on see sobiv kingitus. Neid kadakaid kulub talle nüüd väga palju marjaks ära." (EPL)

Minul tekkis kohe mõte, et kui kadakad kuluvad marjaks, siis on teada, millega Arnold pensionipõlves tegelema hakkab. Kas mitte dzinni sisse ei panda kadakamarju?
Saaremaa on muidugi eelviimane koht, kuhu kadakaid sisse tuua.

piletite kontroll sarnaneb tänavarööviga

Asi on hull tõesti. Lisaks sellele, mida ma kirjutasin siin 3.aprill, on vahepeal toimunud veel 2 haarangut samas kohas. Viimane oli reedel. Ma olin niigi tööle hiljaks jäänud, sest üks buss jäi lihtsalt vahele ja järgmine hilines. Nüüd ma hakkasin mõtlema, et võib olla seda vahelejäänud bussi juhtiski Roman-Mati, kes keeldus peatumast ja röövlinnukujutisega mikrobuss hakkas teda taga ajama. Einoh, see ei ole normaalne elu enam. Jäneste püüdmisest on saanud militaarse maiguga aktsioon, mis segab nii bussijuhi tööd kui reisijate tööle jõudmist. Peale selle rikub tuju. Väga rikub. Justnimelt see kahe peatuse vahel kinni pidamine ja röökimine:"Siin ei ole peatust, siin ei ole peatust!", kui keegi tahab välja lipsata.
Amsterdami trammis oli asi lahendatud lihtsalt. Siseneda sai kahest uksest. Ühe vastas oli juht ja teise konduktoritädi (enamasti tüse neegrineti). See ametipost on Eestis täiesti unustusehõlma vajunud. Mitte segi ajada dirigendiga, keda meil jagub. Konduktori ülesanne oli lüüa templeid kellajaga, müüa pileteid, manitseda valest uksest sisenejaid ja visata hollandikeelset nalja tuju ülalhoidmiseks. No see pidi nali olema, sest rahvas naeris. Ülejäänud ustest saab ainult väljuda.
Stockholmis aga olla kuuldavasti "jäneste klubi" neile, kes põhimõtteliselt linnatranspordi eest maksta ei taha, vaid tasuvad mõõdukat klubimaksu. Kui vahele jäävad, esitavad klubile arve ja ühiskassast makstakse trahv ära. Pidavat ära tasuma. Kuigi hundile on "jäneste klubisse" kuulumine natukene alandav. Ega ma pole ammu jänest sõitnud ka. Ma saan aru küll, et keegi peab selle sõidu kinni maksma, aga kas peab nii ebainimlikku konrollimeetodit rakendama? Isegi kui see on tõhus.
Reedel ma mõtlesin, et huvitav, kui suur protsent inimesi Tallinnas on enne tööle jõudmist kas vihased, tujust ära või endast väljas nii ummikute kui ühistranspordi rõõmude pärast. Aga ma olen endiselt kindel ühistranspordi fänn.

Tulbid ja Amsterdam

Igas ilusas linnas ( võib ka koledates) tuleb käia vähemalt kaks korda - kahel aastajal. Alles siis saab midagi arvata. Ma olin Amsterdamis teist korda. Eelmine kord oli oktoober ja kanalid olid ääristatud värviliste puudega, õhk oli selge ja läbipaistev, rahvast oli nii, et rahulikult liikuda sai. Nüüd oli palav ja mingi vine varjutas päikest. Rahvast nii palju, et esimesel hetkel pidasin seda rongkäiguks. Hiljem linna peal tuli mul korduvalt nende "rongkäikudes" osaleda, et edasi liikuda. Võib olla oli natuke süüdi ka see leinamiiting, mis leidis aset Dam'i väljakul rahvusmonumendi ees. Täpselt sinna ma välja jõudingi, kui kellad kuningliku palee tornis lööma hakkasid ja rahvas tardus. Ma ei saanud aru, keda leinata aga igaks juhuks olin kurva näoga. Siis asetas kuninganna Beatrix pärja ja algasid hollandikeelsed sõnavõtud. Olin õnnelik, et Betarixi ära nägin. Mõtle, milline juhus! Ta ju ei ela Amsterdamis, vaid minu teada on tal Haagis maja, et mitte öelda haagissuvila (ha ha ha). Nojah, siis ma veel ei teadnud, et mul õnnestub teda veel kahe meetri pealt näha. Hiljem.
Põhilised asjad, mis mind seekord Amsterdamis jahmatasid, olid rahvarohkus, minu eriti tilluke hotellituba, hotelli retseptsionisti süüdimatu valmisolek mind kolleegiga ühe teki alla panna, kiire ja sujuv linnatransport, kohutavalt ülerahvastatud restonanid, jazzbänd Van Gogh muuseumis. Kõige veidram nähtus, mida me ka vist pool tundi naerda saime, oli järjekord restoranis. Vähemalt selles restoranis. Populaarne oli ta tõesti, nagu siin tabavalt kirjas. Kuskil kella 19-20 vahel täituvad Amsterdamis restoranid ülikiirelt. Poole tunniga läks see koht täis. Nii täis, et kohe tekkis ka diivanile, mis oli asetataud ukse kõrvale, järjekord. Seal istujad ootasid laua vabanemist. Kogu restoran oli üks ruum ja lisaks kolm lauda õues. No väga kitsas ühesõnaga ja need diivanil istujad siis vaatasid tülpinud näoga pealt, kuidas teised sõid ja jõid. Kui eestpoolt said inimsed lauda, istuti ilusti üks, kaks kohta edasi nagu arsti ukse taga. Meesettekandja seal söögikohas oli hüperaktiivne itaallane, kes röökis kaasa lauda kõiki plaadilt tulevaid hollandi shlaagreid ja aega ajalt patsutas sööjatele õlale. Nagu me söögiga ühele poole saime, oli küsimus ta näost näha: kas tellite veel või lähete minema. Niisama ei maigutata laua ääres.
Aga see hollandi köök (hollandsche keuken) ei jätnud mulle sellist muljet, et veelkord proovida tahaks. Tõesti kahju. Minul õnnestus tellida omale hunnik pekitükkidega ube, mida ma ei suutnudki ära süüa ja see osa, mille ma suutsin, maksis mulle öösel kõvasti kätte. Hoolimata rohkele hispaania veinile või hoopis vaatamata sellele. Hollandi prae kohustuslik komponent paistis olema kartulipuder, oli ka hapukapsast. Söödud, joodud suundusime jazubaari Cafe Altosse. Seda reklaamiti kui mõnusat ajaveetmiskohta. Eks ta oligi ju..... kooohutvalt väike koht jälle. Rahvas paksu suitsu sees õlg õla kõrval seismas. Ma saan aru, et 16 miljonit hollandlast peab ennast sama suure pinna peale ära mahutama, kui seda on Eestimaa all aga ikkagi. Mulle see ei sobi, kui vähemalt veel viis inimest minu bioväljas trügivad. Seega tagurpidi uksest välja värske õhu kätte. Selle eest saime suurepärase kontserdi Van Gogh muuseumis, mis andis sisult täiesti jazzkaare kontserdi mõõdu välja, lihtsalt kestis veel kauem. Tegelikult kogu selle aja, mis ma maale imetlesin. Soovitan kõigile külastada Amsterdamis Van Gogh muuseumi reede õhtul, kui see on kella 22-ni lahti. Tol päeval on vist pikemalt avatud enamus muuseume.
Esimeseks ööks taheti meid paigutada kolleegiga twinroomi, mis erineb double roomist selle poolest, et voodi on küll kahele aga tekke on üks! No aga meil puudus see vastav seksuaalne orientatsioon ja tõmme. Kõmpisime tagasi retseptsionisse ja lahenduseks anti lisaks single room kuni järgmise päevani. Et see aga neile kohe imelik oleks tundudnud, seda ei olnud. Ma mõtlen see ühes voodis magamine.
Teine ja kolmas öö aga möödusid meil siis "karistuseks" coffeeschopi ja baari vastas oma double roomis.
Hittost oli Advocaat (hollandlaste munaliköör) ja ohtralt juustu. Sinise tulbi sibulad nagunii. Hirmsasti oleks tahtnud teada, mida kujutab endast purgike kirjaga starter kit ja kanepilehe pilt peal ning seemned sees, aga julgusest tuli puudu. Noh, et mis lennujaamas saab? Selle asemel soetasin kanepist koti. Sobib väga hästi mu Kihelkonna rahvariiete juurde.

Ja alepõllukustutamispüha. Noh kuidagi on vaja tulele piir panna. Kõik see, mis Volbriööl põlema pandud sai: kulu, praht, mets ja mõned majad. Saarlased vist juhivad praegu põlengute edetabelit. Nad suutsid pool küla põlema panna. 8 majapidamist, kui ma ei eksi. Millegipärast ma ei leidnud esimesel hoobil isegi ühtegi artiklit juhtivatest päevalehtedes, mida siia linkida. Kuid seda nägin täna oma silmaga. Eestlased on ikka tõepoolest põletajarahvas.

Esimene mai, töörahva püha

Aga minul on teooria, miks just esimene mai sai selleks. Töörahva pühaks. Tegelikult on oluline volber. Ja peale volbrit on väääga raske kenasti ja kainelt tööd teha. Hädasti oleks vaja puhata kah, võibolla peadki parandada. Nii et selline pohmellipüha nagu.