Värvilisi hetki sügiseselt viludast Stockholmist

Üheskoos

 On imelik mõelda, et alles mõned kuud tagasi laulsid 100 000 eestimaalast koos "puuduta mind" ja "kuksil peab alguskokkukõla olema" ja ma olen 100% kindel, et nende hulgas olid mitmed kristlased ja mitmed homoseksuaalsed inimesed võib olla samal ajal isegi õlg õla kõrval. Liigutuspisar silmas. Pärast laulupidusid on eestlaste kokkukuuluvustunne vist alati haripunktis ja  hakkab siis jälle langema kuni järgmise laulupeoni. Küll mõeldakse laulupidudele ilusaid heldimapanevaid lööklauseid nagu Üheshingamine ja Puudutuse aeg ja Maa ja Ilm, aga kui laulupidu läbi siis hingab igaüks ikka omamoodi ega kannata seda mismoodi teine hingab.
Ühed nüüd hingeldavad vihast, teised hoiavad hinge kinni, kolmandad tegelevad vabastava hingamisega ja  neljandad ei hingagi.
Ma kujutan ette et laulupeo kunstitoimkonnal on päris suur vastutus leida igaks laulupeoks mingi eestimaalasi kõnetav ja ühteliitev moto. Jõudu ja fantaasiat neile, sest vastutus on suur.

Võimuvõitlus

Seisusliku vahe ja vaesus vs rikkus konflikti peale on üles ehitatud enamus tuntud armastusromaane. Nii ka Strindbergi näidend, millest on tehtud film " Preili Julie" (Norra, Iiri, UK 2014).

Küll see  vaesus on ikka üks kole asi, tavatseb mu kolleeg öelda. On küll kui järele mõelda. Suur vaesus ja alandused lapsepõlves panevad täiskasvanueas inimest tihti vägivaldselt käituma. Eriti vaimselt vägivaldselt. Võimumängud kodusõja tasemel. Kui sellisele kombinatsioonile lisandub veel kõrge positsioon ühiskonnas, siis ka maailmasõja tasemel. Näite leidmiseks pole vaja pikalt mõelda.
Tundub nagu inimese loomuses oleks hakata teist alandama kohe kui on selge, et võim on enda poolel. Kas see ikka alati on nii? Mis tingib sellise käitumise? Kaldun arvama ikkagi, et midagi peab olema lapsepõlves totaalselt nihu läinud.
Kammerteener John on kogenud lapsepõlves suurt vaesust ja nälga. Suuremat haridust ta saanud pole, aga on lugenud raamatuid ja kuulanud, mis härrasrahvas räägib. Loll ta pole, kõik on kõrva taha talletatud. Olemuselt kibestunud. Siit tema suur kiusatus rikast preilit alandada.
Julie häda on üksildustunne ja armastuse puudumine. Varakaotatud ema. Tundes oma võimu teenri üle (kahel moel - seksuaalsel ja seisuslikul) hakkab tema peal oma võimu välja elama. 
Lõpuks tuleb teenri pruut köögitüdruk ja lajatab kõigile piiblisõnaga. Tema poolel on usujõud. Korraga tunneb tema, et on kõigist selle võrra üle ja kasutab omakorda jõudu nagu hüpnotisöör. "Ennem läheb kaamel läbi nõelasilma kui rikas taeva saab". Sähh teile rikkad! Elage nüüd edasi selle teadmisega või tapke ennast ära. Mõlemad teenijarahva esindajad on selles osas üksmeelel, et sellise alandusega (kaotada süütus alamast soost mehele) on Juliel võimatu edasi elada.
Kõik kolm mängivad üksteisega mingit võimu ja allutamise mängu. Nõrgim lüli murdub.
Film on täis sümboleid ja pingestatud näoilmeid. Kunstiliselt väga ilusaid kaadreid ka. Väga head osatäitmised. Üle aegade tõeline filmielamus.

Tikri - suvikõrvitsa moos

Kui korraga on palju suvikõrvitsaid ja samal ajal ka tikreid, siis soovitan kindlasti keeta neist kokku üks moos.
Retsepti "põhi" on võetud Nami-Namist

Õunad ma jätaks täiesti mängust välja. See on teine teema.

Minu kohendatud retsept sai selline:

Tikreid ja suvikõrvitsat suhtes 1:1 või siis tikreid veidi rohkem.
Sidrunit (kui 3 kg marju siis 2 sidrunit)
1dl vett
800g moosisuhkrut (kui on 3 kg marju ja 3 kg suvikõrvitsat)

kardemon (soovi korral)

piparmünt (siis ilma sidrunita)

Kogu asja võlu on selles, et koos suvikõrvitsaga saab esiteks moosi rohkem ja teiseks suhkrut kulub jälle palju vähem, kuna kõrvits teeb tikrimoosi mahedaks. 

Kui inimesed on elust tüdinud ega leia õnne ei linnast ega raamatutest, siis tormavad nad mereranda ja vaatavad, mida supluskabiinid nende heaks teha saaksid.

                                                                              Lewis Carroll

Vaene Peep Ilmet

 Disskusioon Taandujate teemal läheb juba piinlikuks.

Asi pole ju üldse selles, et lauljad ei saaks aru, millest nad laulavad. Asi on selles, et sellistest asjadest ei laulda. See ületab minu taluvuse piiri, kui ma pean laulma "meie tapmisest". Sõnad tapma, sõda ja piinamine on halva energiaga sõnad ja kui kümned tuhanded seda koos üle huulte ütlevad, siis on see nagu manamine, mitte positiivne loits.

Siin on read luuletusest millele E.S.Tüür tegi viisi.

meid on siit kyll viidud ja tapetud taigas / kuid lahti ei öelnud me Eestist ka siis / meid on siit kyll mõõgaga minema aetud / et häviks me laialipillatult paos / meid pikalt on tasase tule peal praetud / kuid idanev iva siit mullast ei kao

Siin aga luuletaja selgitused.

 

Selles osas jõuab luuletus kaasajale aina lähemale ja igaüks peaks aru saama, mis sündmusi ma silmas pean. Peaks aru saama ka sellest, et vaatamata kõigele oleme me rahvana täiel määral elus. Minu meelest ei ole sugugi tegemist ennast haletseva halaga, vaid juhtunu jõhkravõitu kirjeldusega. Ja värsirida «meid pikalt on tasase tule peal praetud» võib võtta nii ülekantud tähenduses kui ka kõige otsesemas tähenduses, sest tulega piinamist on kasutatud läbi ajaloo. Ei põlanud seda ka natside ja kommunistide timukad, kellele ohvrite ägamine ja karjed ajasid naeru peale ja panid heitma gastronoomilisi nalju.

Selliseid jõhkravõitu sõnumeid ainult sosistatakse, aga mitte ei laulda. Kas juutide tuleriidal põletamisest Kalevi-Liival oleks ka mõistlik laul teha ja holokausti päeval ette kanda? Ei ole ju.

Kui ma seda laulu õppima hakkasin, siis mul oli füüsiliselt paha öelda "meid on tapetud taigas". Täpselt nagu keegi palunuks sõnada mingeid roppe sõnu, mida mul pole kombeks öelda. Kuid ma harjusin ära aga meeldima ei hakanud.

Vanad eestlased ei nimetanud hunti ka kõva häälega ja mõtlesid välja igasugu ümberütlemise võimalusi. Ei tea millepärast.

Nüüd on tulnud aeg mõned asjad üles kirjutada.

Need mõtted on raketina kirjandustaevasse tõusnud V.Mikita sulest, aga need on justkui minu ajust välja imetud. Esimene imestus oli: Ta tõesti tunneb eestlase hinge nii hästi ja teine imestus oli, et kas tõesti kõik eestlased on samasugused kui mina.

"Kui eestlaselt küsida, kas ta usub jumalat, siis ta üldiselt vastab, et ei usu. Kui küsida, kas ta on usklik, siis pigem vastab, et jah, on. Aga kui nüüd küsida kolmaski küsimus, et mida sa siis usud, siis on vastus nii segane, et mitte keegi ei saa sellest mõhkugi aru."

 "Eestlase ja eesti kultuuri kestmise maagia on selles, et me parema käega ehitame Skype'i 

  ja geenivaramut ja pahema käega korjame mustikaid ja pohli. Siis me jääme ellu ja oleme elus ka 300 aasta pärast."

2 aastat hiljem

Sel aastal olen tõsiselt mõelnud sellele lausele: miks süüa välismaa umbrohtusid (nt. rukola), kui võiks süüa enda oma. Olen juba korduvalt naadist salatit teinud. Võilille panen omleti sisse ja nõgest võib kasutada spinati asemel. Leidsin just nõgese pannkoogi retsepti. Eriti punk oleks kõik sünnipäeva toidud umbrohust teha. Kasu saaksid kõik. See on ju kohutavalt tervislik.

Need laugud on siiski liiga ilusad, et patta panna. Söömiseks on karulauk. Hundile see meeldib.