Käisime Laulupeomuuseumis. Juba aasta otsa plaanisime, nüüd käisime ära. Ma küll ei suutnud ette kujutada, kuidas on võimalik laulu muuseumisse panna, aga näe, on. Väga interaktiivne muuseum oli. Sai ise valida, millist laulupeo laulu tahad kuulata. Erinevates telekates oli valida arhiivi filme, kas aastast 1933 või 1988. Soovitan kõigile, kes ise koorilauljad.

Muidugi, pärast laulupeolaulude ettelaulmist teadamata, kas sa üldse päris peole saad, oli see natuke masohhistlik tegevus. Seda enam, et kuus korda varem olen ma ju üldlaulupeole ilma probleemideta saanud. Selleaastane üldlaulupeo populaarsus on tore. Sellinne kooride vintsutamine aga äärmiselt mage. Kirusime vana Mossi, et pagan, need laulupeo kavad on igavad, ja nii. Nüüd siis, pärast nooremate sekkumist, on tellitud uudisteoseid, mis paneb vanemad inimesed laulmisest loobuma. Kas me seda tahtsime?

Tänu memmedele on tradistioon tänapäevani kantud, ja nüüd praagime nad välja. Laulupidu ei ole minuarust keerulise kaasaegse koorimuuusika esmaesituse koht. Mida me sinna näitama läheme? Kas kokkukuulumist või virtuoossust? See ei ole ikka NYYD muusika festival. Võimekamad koorid saavad ju välja elada ennast muudel üritustel.

See pole ka mingi jutt, et rahvas ei mahu laulukaare alla. 1990 aastal oli seal 28 000 lauljat. Tänu muuseumile tean. Miks nüüd öeldakse, et üle 25 000 ei mahu? Kas orkestri pärast? Ärge pange siis kavasse laiendatud koosseisuga sümfooniaorkestri saatega teoseid. See on LAULUPIDU.

***

Miks on nii, et kui astronoomiline suvi algab, on tegelikult suvi juba käes. Kui astronoomiline sügis algab, on see juba tegelikult käes. Kui algab talv, on juba lumi maas. KUID kui algab ametlik kevad, sittagi. Talv kestab edasi. Eriti naeruväärne on see suveajaga mängimine. Nagu mingi posimine, et kui me nüüd kõik koos käest kinni hoides kella keerame, siis tuleb suvi kiiremini.

Sihuke pahase lugeja kiri tuli.