Kuidas me rändlinde saabumas ei näinud

Lõunatuul teate tõi, et on kevad saabumas.
Nüüd ma tean, peagi võin linnulaulu kuulda taas.
Jälle voolavad veed,
kutsuvad meid matkateed.
Palju päikserikkaid päevi ootab ees.

*******
See Els Himma kunagi lauldud laul on meist.
Laupäeval enne esimest soojalainet käis kõva reklaam, et linnud saabuvad ja õhk on sirinast paks. Peavad küll kõrvatropid olema, et mitte seda kõike kuulda. Kuna naissoost ilma-peep (ilma-reet) soovitas soojalt mitte toas istuda, siis tegime plaani, et hakkame Tartu ümbrusest kevadet otsima.
Aga kuhu minna?
Millist maanteedpidi väljuda, et tõenäosus linnuparvedega kohtuda oleks kõige suurem?
Panime siis Luunaja poole ajama ja keerasime varsti Haaslava poole. Esimene peatus oli metsade vahel. Seal polnud midgai peale lume. Teiseks kohaks valisime Vooremäe lagedama põllu. Seal näkks kolme lõeokesega, kes võidu lõõritasid. No ma arvasin ka, et põllu kohal peaks ikka põldlõokest kohtama. Tegelikult oli aga sulava lume vulin Vooremäe teedel palju mõnusam heli. Üllatavalt kõva kahinat tekitasid ka kinnisvara arendavad metsakuklased. Nad panid just ühte metsaäärset ühiselamut püsti.

Mina soojendasin päiekese käes haigemat kõrva ja Neeme tegi pilte.
Päike oli nii hele, et pilte digikast vaadata polnud võimalik.
Edasi kakerdasime Tatra oru poole. Ega mingeid sightseeing kohti Tartu lähedal küll pole.
Mina tallinnlasena tean, et meil käidi kevadel kas Keila-Joal, Jägala- Joal või Treppoja vaatamas. Nõiakaev pole ka kaugel. Neist kohtadest saab ikka sellise võimsa elamuse, kus on tunda enda väiksust ja väetikese tunnet looduse ees.
Tartu lähedal midagi sellist ei kohanud aga Tatra oja ja mingi Porijõe (oligi selline nimi) kokkusaamise kohas oli vett üsna laialt. Ma kujutan ette, et suvel võib seal üsna pisike nire olla.


Kuid see vetemäng võib tegelikult üsna pea Tartu linna keskel aset leida. Kui kõik see viimne lumi on sulanud, tõuseb Emajõgi üle kallaste, raudselt. Pange tähele.