Kui suri Urho Kaleva Kekkonen, olin ma Helsingis
Kui suri Konstantin Tsernenko, olin ma Moskvas
Tundsin ennast juba nagu mingi surma saadikuna.
Kui suri Georg Lennart Meri, olin ma õnneks Otepääl.

Mul oli kindel plaan Lennart Meriga laupäeval hüvasti jätma minna, aga mulle tundub, et tuleb vist jälle kunsti altarile ohvreid tuua. Hakkasin mõtlema, et olen elus ikka koorilaulu pärast jube palju ohvreid toonud. Ühe korra olen isegi uut aastat täiesti üksi vastu võtnud, et olla 1.jaanuaril rivis. Muu rahvas oli kõik Tartus vanavanemate juures. Mida aasta edasi, seda rohkem hakkab pähe siginema oportunistlikke mõtteid, et kas peaks koorilaulu esialgu noh nii mõneks ajaks kõrvale jätma? Kas see mis ma vastu saan, on ikka nii palju väärt, et pidevalt oma isiklikke plaane muuta? Aina rohke tundub, et EI OLE. Kas see on vanaduse algus? Individualistid ei sobi koori laulma.