Tulekahju Tähtvere ja Piiri nurgal

Isegi jalgrattavõistlus oli tuletõrje saabumise ajaks kinni pandud.

aga need sääsed...

näljased sääsed
nagu tihased aknal
koputavad raisk

# Võta ükskõik mis täht tähestikust ja kirjuta 15 selle algustähega algavat sõna, millest vähemalt 1 iseloomustab Sind, ning muud – mis sulle meeldib, on meelepärane, lemmik, armastad, unistad jne.
# Kopeeri need wordle.net-i ja disaini enda ja teiste jaoks. (Võid ka niisama kirjutada, ei pea wordletama).
# Anna teatepulk vähemalt kahele inimesele edasi ja teavita neid meemist.

Üks võiks olla Kiisik. Teine võiks olla ükskõik kes.

Endine Genialistide Klubi maja on kaotanud pea

Mõtlesin, et igal aastal olen ka oma euroviiisu emotsioone kirjeldanud. Võiks seegi kord ju.
Ja siis vaatan, et täitsa lõpp, Katariinakene on pooled mu mõtted juba kirja pannud.
Ausõna, need järgnevad mõtted on mu oma väljamõeldis.

Mis mul meelde jäi või tuleb, seoses viimase eurovisooniga:
1.Kui mainida seda B&H laulu, siis mina näiteks lugesin esimesel korral, et laulu tekst oli:" pese mu selga", nagu vanal heal Kuldsel Triol kunagi.

2. Rootsi lauljanna, kelle nägu oli kuidagi väga võlts. Nagu oleks 60ne aastasest daamist trimmitud 40ne aastane. Kõvasti oli tal ka muskleid ja päevitust. Rootsi laul oli lloydwebberlikum kui UK laul. Mina olingi segaduses. Ma teadsin, et keegi laulab Webberi laulu ja mõtsin, et see on Rootsi.

3. Norra lugu meeldis mulle alates esimeset viiulipoogna tõmbest. Mul on kohutav nõrkus Norra folkmuusika vastu ja see norra viiul. Noormees (pärast selgusm, et Valgevene kalur), oli väga Renars Kaupersi häälega ja meenutas mulle ühte Norra folkbändi, kes väisas kunagi Viljandi folki. Siis kui teemaks olid poognad. Selles ma olen siin varem ka bloginud. Pundi nimi on Valkyrien allstars.

4.Eesti edu seisnes selles, et me laulsime tundmatu haldjarahva keeles ja meeles. Kuna Euroopas on palju "Sõrmuste isandate" fänne siis see luges palju.

5. Alati meeldib mulle see, kui mõni maa tuleb rahvuslike elemtidega lagedale. Sellepärast ei saa midagi paha ütleda Armeenia, Moldova ja Portugali kohta. Eriti Armeenia. Juba lapsena mulle meeldisid Armeenia naised rahvariideis. Kui Tanstupeol tuli "Rahvaste sõpruse blokk", siis ma alati muretsesin, kas Armeenia ka kohal on.

6. Ka Türgi lugu tõi muige näole. Jah loomulikult on neil igakord sama lugu. Las olla. Meil treener, käis sügisel Türgis ja ostis sealt ühe kohaliku diskoplaadi. Et poleks rutiini, oleme selle saatel ikka mitu korda hüpelnud. Need lood seal plaadil muide, on kõik täpselt samasugused ehk ühesugused.

7. Islandi paljukiidetud loost ei jäänud mitte midagi meelde. Ei ühtki viisijupikest. Laulja oli ju tõesti hea, aga lugu täiesti mittemidagiütlev.

8. Prantsusmaa lugu meeldis ka, aga mitte see lõppvooru esitus. Tutvustusvideos oli Patricia vähem pinges ja kohe oli kogu lugu selline mõnus prantsuse amelielik lugu. Kusjuures ma jumala eest kuulsin akordnionit, mida ei olnudki.

Tundub, et need meetmed, mis EBU on tarvitusele võtnud, et Eurovisoon ei vajuks palagani rappa, on ennast õigustanud. Oli parem.

Võimelge, võimelge, ärge võimelge

Kuramus kohe ma ütlen ausalt!
2 kuud peab inimene lahmima pimeduses, enne kui diagnooosi saab.
9. märtsil käis võimlemisel nõks läbi kuskilt tuhara ja selja kandist. Täna sain diagnoosi, et pirnlihase olen ära tõmmanud. Aga ma ju võimlesin just sellepärast, et enne olin seljalihase ära tõmmanud ja oli vaja neid tugevaks teha.
Kõik kordavad aga: võimle ja liiguta. Küll läheb mööda. Vata ei lähe, kui venitada pidevalt seda lihast, mis juba on välja venitatud.
2 kuud käin ringi ja mõtlen, et mis see on, et istuda ei saa. Muidu on nagu selg korras, aga istuda ei saa. Tuhar kisub krampi. Nüüd pani arst tuharale kleeplindid peale. Mulle tundus pisut veider, et ka katkits lihast saab kleepsuga parandada. Saab siis imet näha!

Mul oli täna nii hea meel oma diagnoosi üle (ma kartisn hullemat), et tormasin kohe Viru Keskusesse. Ma ei tea, kuidas teistel, aga minul tekib hea tujuga tahtmine osta. Mõned ütlevad, et ostmine peletab depressiooni. Mul ikka avanevad rahakotirauad rõõmsa meele puhul kergemini. No ma siis ikka ostsin kohe. Betty Barclay seeliku sain poole odavamalt alghinnast. Sobib täpselt mu H ja M-st ostetud smaragdrohelise pluusiga. Firmamärke ei anna muidugi üldse võrreldagi. Kuid ilma silti nägemata pole võimalik seda ebakõla tuvastada.
Siis ma ostsin etnosokke (küll on tänuväärt leiutis) paare kaks. Veel ilumaailmast ilutooteid, apteegist ränitablette ja ma kardan, et 1 tuhh oligi läinud.

Samas ma ei pea nüüd raiskama 3000 krooni seljast MRT tegemise peale. Ikka kokkuhoid!
Jajaa, tänapäeval tuleb uuringud ise maksta. Kui opi kandidaat ei ole, siis kallemaid uuringuid ei tehta.

Tamsalu võiks ristida vabalt Eesti "Külmapealinnaks". Seal on talvel kõige suuremad miinuskraadid ja paksem lumi. Kevadel läheb kõik hiljem õide kui mujal ja kui läheb, siis võtab külm õied ära. Kuid üks positiivne külg kohal siiski on ja see on muutumas Eestis aina aktuaalsemaks teemaks.
SEAL EI OLE PUUKE!
Tamsalu võiks võtta selle oma linna slõuganiks. Samal ajal kui Saaremaa ja Hiiumaa on mures oma turismi pärast. Ja põhjusega, sest nende iga teine puuk kannab veel kaasas väikest borrelioosi laksu. Palun, suvitage Tamsalu ja Väike-Maarja kandis. Jamuide seal sajab väga vähe vihma.
No ma tõesti pole terve oma eluaja Tamsalus puuke näinud. Isegi Tartu linnas olid puugid, kui ma seal vanasti elasin.
Ja laast bat not liist, seal sajab väga vähe vihma.
Minule kui aiapidajale on see külm ja kuivus muidugi nuhtluseks, aga borrelioosi vastu vist ikka ei vahetaks. Olen põdenud, tean küll, mida räägin.

Pühapäevane müürilill Palamuse surnuaia müüril.



Eiteakust minu aeda sattunud kummaline kääbus-nartsiss.

Ivari Padar = Palukärp

"Meil oli seal üks minu sugulane," ütles Grüps, üks Palukärp, me palusime teda, ja tema neid siis kärpiski."
Alice Imedemaal

See on klassika, kust saab igaks elujuhtumiks tsitaate.
Kas teile ei tundu, et see meie vaene rahanduminister ongi see Palukärp? Teised paluvad ja tema siis muudkui kärbib.

Tihti on mul nii, et seal, kus tegelikult midagi naljakat pole, kisub mul suu naerule. Näiteks hiljuti rääkis sõbranna, kuidas ta üritas koos Alar Sikuga jaanuaris Kilimandžaaro tippu vallutada ja pidi mäehaiguse pärast otsad andma. Ma oleks kohvikus naeru pärast koogi kurku tõmmanud, sest mulle meenus Monty Pythoni surematu sektš Kilimandžaaro kahe tipu vallutamisest seltskonna poolt, kelle juht nägi kahekordselt.
Mina ikka vist ei kasva suureks kunagi.