Ja enam vähem samal teemal edasi ehk tühimikust minu teadmistes Eesti Ajaloo kohta.
Nimelt meil on komme Jõululaupäeval mängida Eestimaa mängu. Teate küll seda, kus on vaja vastata ajaloo, geograafia, spordi, kultuuri, looduse ja varia küsimustele. Kõik käib Eesti kohta.
Loodus ja kultuur on mu sõbrad.
Geograafiaga saan ka hakkama.
Aga see ajalugu.
Äääääää!
Küsige jah nõukaajal koolis käinud lapselt, kes kuulutas november 1918 EV välja või mis juhtus 1920 või kes see Jüri Vilms ikka oli. Mõnitamine. Mina ei mäleta mitu korda ma selle ajalooküsuimusega passisin enne, kui saabus päästev küsimus, mille vastuseks oli Eesti Laskurkorpus. Vot seda ma tunnen. Ma võiks veel rääkida Stalingradi lahingust ja tankilahingust Kurski all. Lühidalt muidugi.
Eesti sport oli muidugi üleüldine naeruteema. Seal passis isegi Neeme isa, kes tegelikult teab absoluutselt KÕIKE. Teist aastat juba võidab. Vat on mees.
5 kommentaari:
Süda läks soojaks, kui lugesin, et keegi mängib veel Eesti mängu. Meie ka! Isegi jõuluõhtul kella neljani välja. Hirmsasti saab nalja , sest paljud küsimused on ikka nii mööda...
Meil oli põhiline see, et teiste küsimuste vastust teadsime, aga enda oma mitte.
Me ka perega seda mänginud küll ja küll, suht vana variant (iga aasta tuleb ju uus). Ma jälle naeran, et ma küll nõuka ajal koolis käinud, aga tean Eesti ajaloost mõndagi, mu lapsed eesti ajal nüüd koolis käinud ja ei tea nõuka-aja küsimustele vasata. Spordi paneb uuemas osas mul poeg kinni, aga varasema jälle mina.
Paistab ikka populaarne olevat jah, see Eestimaa mäng, täditütar oli seda aastavahetusel mänginud.
Pean tõdema, et minulgi on just ajalugu kõige nõrgem neist teemadest. Ja samas on just ajaloo mitteteadmine see, mis tõelisi patrioote kõige rohkem nördima paneb. Kui mõni mängija ei tea, kes oli Bruno Junk või suuruselt mitmes on Peipsi järv Euroopas, ei ole sest midagi ja vale vastust saadab lõbus naerupahvak. Aga niipea, kui ajalooga puterdada, tuleb justkui mängu mingi omamoodi au, et "no seda peab ometi ikka teadma!" ja mitteteadja tunneb piinlikkust. Siis jääb mulje, et Eesti justkui koosnekski ainult ajaloost.
Aga muidu on tore mäng.
Minul on ka piinlik, aga samas tekib ka selline trots ja pahameel, sest eks olen minagi kooli ajal usinasti õppinud aga hoopis teistmoodi ajalugu. Nüüd on sihuke petetud tunne.
Postita kommentaar