Kui ma avan online Postimehe lootuses, et ma näen esikohal uudist " Jaapani Keiser jõudis Eestisse", siis olin liiga sinisilmne. PM arvates huvitab eestlast rohkem viina, suitsu ja bensiini hind. Välja näeb see siis nii, et hunnik sigarette ja selle all väikselt Keisripaari pilt ja jutt. Nii kurb ja nii näotu.
Teisest küljest jälle see, mida ma näen ei pruugi olla alati päris adekvaatne, sest hommikul ma lugesin näiteks lehest pealkirja "Kaitseväe suurõppus peletas ratastooli hobused jooksu" pärast seda, kui ma olin lugenud" Ratastooliinimesed kaardistavad Pärnut ". Selle peale ütles mu endine kolleeg, et üsna tavaline on see kui sõna *perearst* loetaks *pederast*.
Kuidas seda nähtust nimetataksegi?

WNGD

Deeem, nüüd on see päev jälle maha magatud. Kui ma seda esimest korda kuulsin, et selline päev on olemas, siis ma püüdsinn ennast ette kujutada nii ühes kui ka teises aias. Tamsalu aed on vastasmajaelanikele otse peo peal ja seal elab kohalik konstaabel. Nalja kui palju! Voorel on aed jälle otse metsa ääres ja võib sääskedega probleeme olla. No mis ma unistan, ega Eestis ei olegi võimalik eriti mai esimesel pühapäeval alasti õues olla.
Kuid olge siis järgmisel aastal valmis.

People across the globe are encouraged, on Saturday, May 3, 2008 to tend their portion of the world's garden clothed as nature intended.

Panite tähele - across the globe. Hoolimata kliimavööndist. Ehh võ!

See jutt tuli ajendatuna sellest, et Triibik tõstatas küsimuse - mida kanda aias seljas.

Kas keegi oskab seletada, miks Harry Potter võitis jurovioon-song-kontesti? Kas keegi üldse saab aru, mis toimub sellel nimetatud kontestil ja miks ma seda vaatan?

Viimaseaja sündmustega meenus mulle, mu vanaisa jutustus sellest, kuidas enamlased Tartus Kalevipoja õhku lasid. Noh eks nad lasid ju õhku ka kõik meie vabadussõja sambad. Kogemata jäi alles Kuperjanovi haua monument ja üsna kindlalt kiristasid nõukogulased samamoodi hambaid, kui iga jumala 24. veebruar sinna riigivastased kogunesid. Samamoodi oli miilits platsis ja mõned läksid kinni. Kujutage ette, kui siis ühel päeval oleks teada saadud, et võuimud kavatsevad seda teisaldada näiteks Valgamaale, sinna kus Paju lahing toimus. Ma olen kindel, et oleks tekkinud madin miilitsate ja üliõpilaste vahel ainult, et see oleks üsna eos juba maha surutud ja karistused oleks olnud palju karmimad. Ülikoolidest välja oleks lennanud kõik, kelle nägu vähegi sündmuspaigal oleks tuvastatud..
Kuid jah see Kalevipoeg. Kohe kui ta taastati läksin vaatama, et mis ime see siis on, mille jõhkrast lõhkumisest ma lapsepõlves nii palju kuulma pidin. Noh ütleme nii, et kui keegi ta elu kallale kipuks, siis ausalt öelda see ei tekitaks minus tugevaid emotsioone. Ma olen samuti nagu Triangel mõelnud viimasel ajal, mis oleks minu jaoks selline identiteediga seotud märk, mille kallal vägivallatsemine mind endast välja ajaks. See pole kuigi originaalne aga laulukaare ja tuletorni lammutamine paneks mind nutma ja mitte vähe.

Identiteediküsimus

Ma pole ammu nii palju lehti lugenud, kui viimase kahe nädala jooksul. Estonia huku ajaga võiks võrrelda seda. Ma pole ka iialgi oma pead murdnud sellega, et millel siis ikka seisneb meie venelaste identiteet või üldse kunagi püüdnud vaadata nende vaatevinklist asju. Neil on oma elu, meil on oma elu. Ma poleks kunagi ise välja mõelnud, et selles pronksmehes peitubki nende identiteediküsimus. Ausalt, nagu oleks hakanud maailma teistmoodi vaatama ja tänu P.Tulviste, M.Lotmani, A.Hvostovi, I.Raagi T.Saartsi selgitustele. Lotmani semiootiliste märkide lahtiseletamaine kaldus küll minuarust natuke liiga müstikasse. Vat see on kui inimene lapsest saati semiootikutega lävib. Igal pool näeb märke. Läksin ja küsisin otse oma venelannast töökaaslase käest, et kas tema teadis, et maasse torgatud nelk tähendab sidet surnute ja elavate vahel ja kas temale on ka pronksmees identideediküsimus. Nagu ei tahaks uskuda. Ta hakkas naerma. Vaevalt, et venelased nii sümbolistlikult mõtlesid, ütles ta ja loomulikult on tal palju muid väärtusi elus. Kuid ta ütles, et on kunagi lilli viinud sinna. Kunagi, ükskord.
Meil on tööl 26 töötajast 5 venelast ja 1 ukrainlane. Ega me eriti ikka ei integreeru küll. Nemad omavahel ukrainlasega ka mitte. Riigikeelt ei räägi nendest kaks. Kuidas me pole ka meelitanud (palga ja tasuta keeleõppega), pole me suutnud neid eesti keelt õppima motiveerida. Kui aus olla, siis normaalseid eesti keele kursusi Tallinnas napib. Teine ettekääne on see, et nagunii nende pea seda keelt ei võta. Puhas firma raha raiskamine. Tööl hoiavad ikka omaette. Aga eestlane pole ju pealetükkiv tüüp, kes elueest püüaks kedagi lõbustada ja kaasa haarata. Eestlane vaatab, et las ta olla peale omaette. Omaette on nii tore olla ju. Mulle näiteks meeldib. Selles mõttes oli hariv Tulviste artikkel, kus seletati eestlase ja venekase erinevat psühholoogiat.
Kolmas või ma-ei-tea mitmes probleem on see alaväärsuskompleks, mis võib enneolematult palju pahandust tekitada ja kummalisi avaldumisvorme võtta. Isegi haigused tulevad enamasti madalast enesehinnangust. Nohu kindlasti.
Raagi arvates on eestlastel jälle välja elamata jäänud kannatajaks olemise vajadus. No mine võta kinni.
Peamurdmist pikaks ajaks.
Ärritav on kogu selle loo juures aga just meedia kirgi üles küttev roll. Väga tabavalt võrdles Hvostov meediat Notsuga, kes siis kui Ruu vette kukkus, hakkas ühe koha peal hüppama ja närviliselt karjuma:" OI jeerum, oi jeerum!".
Ma olen alati öelnud: Karupoeg Puhh, Alice Imedemaal ja Muumioru lood on väga filosoofiline ja psühhoanalüütiline kirjandus. Mina vist sarnanen Iiahiga mõnikord. Ma olen umbusklik ja üks on kindel- usaldamatus eestalste ja venelaste vahel igatahes suurenes seitsme penikoorma saapa sammu võrra. Usaldamatusest aga tekivad igasugused hirmud ja hirmudest saavad alguse jälle uued jamad. Nüüd on vaja väga palju tarkust ja kavalust (eriti kavalust, mida eestlasel on vähevõitu), et olukord normaliseerida.