On mitmeid asju, mida ma ei jõua ära imestada. Osad neist on halvad ja käivad minu kohta. Halba sünnib sellest vast ainult mulle endale aga... ma ütlen saladuskatte all, et mul on raamatuteluegmisega halvasti. Võib olla, ma olen ise asja ära rikkunud ja sellest kultuse teinud. Tuju läheb kohe nukraks kuidas mõni muudkui loeb kahe lapse, haltuura, mehe ja ametliku töö kõrvalt raamatuid nagu loogu (ei tulnud paremat võrdlust). Mul on mingi tardumus ja seisund on süvenenud aastatega. Vanasti ei valmistanud raamatutelugemine suuremaid raskusi, aga nüüd on sada rituaali, mida on vaja täita, enne kui saab lugeda. On vaja sellist vastavat atmosfääri. Korralikult raamatuid lugeda saan ma inimestest eraldatud kohas (mitte kodus) ja parim koht selleks on Haldi nina tipus kivi taga Hiiumaal. Sinna saab aga aina harvem. Mul on konsentreerumisraskused. On niivõrd vähe raamatuid, mis paneksid mind ümbritsevast välja lülituma, aga kuna ma pole kodus mitte kunagi üksi, siis on see võimatu. Pealegi kummitavad kodus tegemata tööd. Ja mis seal salata, ma loen ikka jube aeglaselt, aga ei hakka ka sellepärast lugemismeetodit vahetama. Jääb üle puhkus. Kuid siiski mitte alati. Puhkuse ajal ootavad mind erinevad aiad ja inimesed külla. Nii ma siis kablutan külast külasse ja/või tosmeldan oma aias. Need hetked, mis ma sõidan rongiga ühest linnast teise, teisest kolmandasse ja kolmandast jälle esimesse tagasi, kuluvad enamasti a) oma mõtete mõtlemisele( millalgi peab ju), b)ajakirjandusele ehk uudistega kurssi viimisele, c) muusikakuulamisele.
Raamatuga voodisse minna on peaaegu mõtetu. Ma ei saaks enne uinumist ühte lehte ka läbi loetud. Kuid raamatud, mida ma tahaksin lugeda, on kõik valmis pandud riiulisse. Aga ma ei kujuta ette millal ja kus? Kas vaja minna puhkekodusse lugema?