Mul on maakodus vist mutantmaasikad. Ei nad karda keda kuraditki: ei külma, ei umbrohtu. Mida vähem nende eest hoolt kanda, seda võimsamini vohavad. Õigemini tuleb hoolt kanda selle eest, et maasikad oma väätidega kõike muud elusat enda ümber ei lämmataks. I mean it.. Paljud kurdavad, et sel aastal võttis külm maasikad ära. Ohh, minul on nad sel aastal eriliselt väge täis ja varem valmis kui muidu. Täpsemalt siis 23.juuni leidsin kolm valmis maasikat ja mu maakodu ei ole Setumaal vaid Lääne-Virumaal. Mure suure maasikasaagi ees on tõsine. Seda maasikamoosi ei söö meil keegi või ei oska me seda hästi teha. Sellest tuleb kolmveerandpurki siirupit, mille peal ujuvad keedumaasikad. Öäk! Sügavkülmikul on aga kindel maasikakvoot peal.

Minu maakodus on muidu ilmatu tore aga Jaaniõhtu ma pigem seal ei oleks. Kuigi sel aastal oli vihma tõttu vaikne, ei või iial teada. Naabreid on meil tihedalt (ikkagi alev) ja muusikaeelistused väga erinevad. Meil puudub aias ka tegelikult lõkkekoht, kui aus olla. Sestap läksime Kuutrolliga kindla peale välja ja otsustasime veeta Jaaniku tema isakodus, mis asub selle Kalevipoja künnivaoharjal. Teate ju küll seda kohta?! Seal on vaikene ( tavaliselt), kaks talu järjest on põhilise aja aastast jumala tühjad. Aga mitte nüüd, kus sa sellega. Naabri õue peal loendasime ära seitse autot ja jaanituli oli igaks juhuks kolmes korduses. No olgu pealegi, aga miks see muusika nii kõvaste peab mängima õues. Kas nii on julgem metsa keskel olla?
Imelikke asju juhtub Jaanilaupäeval. Rongid on puupüsti täis ja suurem hulk rahvast läheb maha sellistes kummalistes kohtades nagu näitkes Kiltsi, kust tavaliliselt tuleb üks inimene peale ja kaks läheb maha. On tunda, et maa kutsub. Ainult, et maal on tegelikult juba muusika olemas. Ja üldsegi, mis sellel vaikusel viga on?