Lokaal

Kas teie teate mis on lokaal?

See on substitutsiooniklass, mille liikmed osutavad kohta, kus tegevus toimub või tegevusest osavõtjad paiknevad. Selle klassi puhul on relevantne just staatiline kohaosutamine. Tuleb silmas pidada, et lokaali liikmed on vabad laiendid, kuid teatud verbide juures obligatoorsed seotud laiendid.

H. Rätsep. Eesti keele lihtlausete tüübid, Tallinn, "Valgus", 1978. Lk. 52

Väga hea raamat, ausalt. Keeletehnoloogidele kohe kindlasti.

Seeneraport vol.2

Seenelkäimine on Murphy seadustega igati kooskõlas.
Esimene seadus:tarvitseb sul vaid valmistuda suuremaks seenesaagiks ja sa lahkud metsast peaaegu tühjadega kätega, kui sa ei korja ära lambatatikuid, mida sa tavaliselt ei teeks.
Teine seadus: Peata auto suvalises metsavahes kinni ja mine metsa noata, korvita ning hästi väikese ajalimiidiga ning sa ei jõua seeni kokku korjata. Viska või riided seljast ja seo käiseidpidi kokku.
Meie rekord seenelkäik - 25 min ja kuhjaga pannitäis seeni. Ma võin selle koha nime ka öelda. Tindimurru!

Seeneraport

Kiltsi (Tamsalu taga) metsas SEENI EI OLE. Ärge rääkige mingist seene uputusest! Kahe peale kokku saime mõned liimikud ja lehmatatikad, millest sai valmistada väga võika välimusega sousti. Raamatus on ka öeldud, et liimikud tõmbavad praadides mustaks ja muide värvivad ka kõik teised seened sama värvi. Väga ebaapetiitse välimusega löga sai aga maitses, nagu oleks söönud seeni. Kusjuures metsaomanik lausa õhust haistis seenelisi ja oli kohe platsis ja tsekkas korvid üle. Minuarust ta rõõmustas pigem selle üle, et me midagi polnud leidnud, kui selle üle, et me tema metsa oleme tulnud külastama. Igatahes ta kinnitas, et see pole mingi seenemets ja kindlad riisikakohad on tänavu täitsa tühjad. Tegelikult ma olen sealt saanud tohutult kuuseriisikaid ja võiseeni. Ärgu arvaku, et ma eilane olen. Minul igatahes tõmbas see metsaskäik veidike seeneõhinat tagasi. Teist korda ei tahaks tühjalt lonkida ja põdrakärbseid peast nokkida. Midagi võiks purki ka saada. Mõne põdra või seene.

Üldsegi on aeg kaasajastada rahvalaule.
Meie näiteks laulame Kuutrolliga aeg-ajalt:
"Kui mina hakkan alla võtma alleaa-alleaa,
siis jääb küla vaatama alleaa-alleaa..."
või siis,
"Igav on infota elada
hale olla ajaveebita ..."

Täna laulame

Täna laulame Karulaane jenkat. Aga selliste sõnadega, et "Trummilööjaks Ilves, nägu tähtsalt pilves, Rüütli paika seab". Ilves presidendiks? Ilves presidendiks! Muidugi, Aapo Ilves, kes siis veel!

Ma olen täiesti nõutu. Tahaks kohutavalt minna seenele. Postimehe andmetel pidi Lõuna-Eesti metsades olema metsikult seeni. Mina olen Põhja -Eestis ja lõunaosariikide seenekohti ei tea. Praegu turgatas pähe, et kohutavalt puudus on interaktiivsest seenekaardist internetis. Meil on ju suurepärane ilm.ee lehekülg, kus suvel on rannainfo kaart ja veetemperatuurid Eesti supelrandades ning talvel on lumekaart, milles lumepaksus kirjas. Praegu on seeneaeg, kullakesed! Miks ei võiks olla seeneinfo kaart? Kas näiteks Tamsalu läheduses üldse tasub metsa minna aga Peipsi pool? Või peab otsima seeni ainult Tartust lõuna poolt? Sellel kaardil võiks olla kirjas ka, mis seeni on leitud. Ega eestlane eriti palju seenesorte ei tunne, erinevalt venelasest, niiet väga kirjuks see kaart minna ei saa. Lihtalt tahaks teada, kus üldse on. Mul on mure, et ma ei tea kuhu Eesti otsa oma seenekporviga põrutan, kui vabad päevad tulevad. Mulle jubedalt meeldib seenil käia. Lihtsalt rahustav tegevus ja kuidas ma muidu järgmise aasta sünnipäevaks saaksin kitsemampli quiche'i teha?

Kas seente otsimiseks võiks abiks olla sademetekaart? Mmh, ah!

Hüpe minevikku

Ma käisin Narva-Jõesuus. Mitte ainult! Ma lausa elasin kaks päeva ja ööd Narva-Jõesuus puhkekodus "Karjakajakas". Ehtne venevärk. Vot ma ei leiagi ühte sellist head omadussõna, millega kirjeldada praegust Narva-Jõesuud. Võib-olla sürrealistlik oleks lähim omadussõna. Umbes 10 aastat tagasi õnnestus mul sinna esimest korda sattuda ainult korraks. Siis ma ei saanudku aru, kui kreisis kohas ma olen. Nüüd viis mind sinna erialaühingu suvekool. Haarasin kodust kaasa ka raamatukese "Narva-Jõesuu" 1969, kirjutanud J.Krivoshejev. Mu emal on terve riiulitäis niisusguseid raamatukesi a la mööda Võhandu jõge, siin ja sealpool Emajõge või siis Linnused ja Linnamäed jne jne. Kui nõukaaegne jama kõrvale jätta, siis ajalugu (küll tendentslikult kajastatud) on ikkagi olemas. Ning ohvrikivid ja muud poliitiliselt korrektsed objektid on kõik ära toodud. Raamtust loen, et tsaariajal puhkasid Narva -Jõesuus ju Venemaa parimad teadlased, kunstnikud ja heliloojad. See oli hiilgeaeg, kus ühel suvel käis mererannast läbi 13 000 puhkajat. Jutt jõuab Tsaikovskini. Tsitaat Tsaikovski kirjast ühele noormehele nimega Volodja Napravnik:" Mu kallis Volodja, Sa oled nii kitsi kirjadegaja hoiad liiga kangekaelselt kinni süsteemist:ainult vastata minu omadele......Aga muide, Sa oled armsaim inimene ja ma armastan Sind väga...". Raamatu autor tõlgendab seda nii: "kirjades Vladimir Napravnikule, kes paistis silma erakordse muusikalise andekusega, on tunda sooja isalikku sõprust noormehe vastu." Isalikku jeeee!! Ma kujutasin ette kuidas vaene poiss püüdis viisakalt vanamehest vabaneda.
Lugesin ja mõtlesin, et kas on tegemist püha lihtsameelsusega ja kirjanikul ei olnud Tsaikovski omasooiharusest halli aimugi või ikkagi on meelega just selline koht kirjast tsiteeritud? Oleks võinud ju võtta mõne teise kirja ja teise koha. See on ikka meelega ja küllap ta teadis.
Hiilgusega on aga Narva -Jõesuus nii, et see on varjusurmas. Tsaariaja hiilgusest on alles veel mõned puitpitsmajade jäänused. Need, mida sõda ei võtt, lähevad nüüd tuleroaks. Nõukaaja hiilgusega on jälle nii, et seda meenutavad männimetsa all 9 korruselised kolossid-majad/puhkekodud. Mõned pooleli ja teised lihtsalt tühjad. Jumal, kui need kõik valmis oleks saanud ja täis topitud, siis vist oleks sealt mitukümmendtuhat venemaa töölist suvel läbi käinud. Mererand on seal kahtlemata Eesti kõige pikem ja laiem ja liivasem ja inimtühjem. Selle taga ilus männimets ja selle sees hüljatud tornelamud. Meeletud! Õudustäratavad. Poolikutel on puud katusel ja muru kasvab kulmu peal. Mõnel näiteks on näha, et seda treppi pole ammu tallatud. Mis sellest, et majal on ukse kõrval silt "Tervisehall". Täitsa hall mis hall.

Narva-Jõesuu rand

Eesti kõige pikem ja ilusam liivarand. Mõõtsin ära ;-)

situ pappi raisk
jah palun miks ka mitte
raha ei haise

Kõva sõna

"Ega nad muidu üksteise kõri kallale ei läheks, kui armastust ei oleks."

Mart Laar, Terevisioon 31.08.2006

Internet teeb lapsed targaks...

... ja reklaam vanemad lolliks.

Minu isa oli ausus ise

Oli kunagi üks sellenimeline bänd. Võibolla tuleb uuesti kokku? Ja miks ka mitte. Sest ammu kadunud pildid, kus bändi liige Margo Mitt poseerib koos sponsoritega, tulid päevavalgele.

Aasta pidi olema siis 2003 kui ma käisin Viljandi Folgil fotokas kaelas ringi ja tegin pilte. Järsku kargas minu juurde Rohke Debelak, kes ütles, et "Minu isa oli ausus ise" valmistab plaati ette ja on vaja pilte teha koos sponsoritega. Mina jäin muidugi uskuma ja tegin kohe mitu pilti. Et ma tegin siis pilte "Zenidiga" esimest korda üle õige mitme aasta, ei julgenud muidugi kindla peale lubada, et sellest midagi välja tuleb.

Tuli küll, aga pärast ei osanud asjaosalisi kusagilt otsida. Ja mitme kolimisega kadusid valmistehtud pildid sootuks. Läks meelestki, et neid kunagi tehtud sai. Kuni tänavu tulid koristamise käigus tookord tehtud pildid välja. Siin nad siis on.

Ja palju õnne Margole sünnipäeva puhul!

EESTI TEATER

Aga selle pildi üle olen ma lihtsalt uhke.

Täiesti võimalik on ka nii puhata, et Eestist välja ei sebi või siis mööda Eestimaad sinna-tänna. Meil kahepeale on kokku kaks maakodu ja kaks linnakodu ja nende vahel on juba jahmerdamist küll. Lilled, basiilikud (6 sorti), oad, marjad ja kabatsokid... (kabatsokki keerutades kiirelt möödub aeg, hei!). Vahel tahaks ju lihtsalt puhata ka! Lugeda kasvõi raamatut! Isegi! Julgen tunnitsada, et kaks aastat tagasi alustatud noore Soome kirjaneiu raamat "Stalini lehmad", on nüüd läbi mis läbi. Mind ikka hämmastas see raamat heas mõttes küll. Need tema mälestused Nõukogude Eestist tekitasid muidugi äratundmisrõõmu ja seda rõõmu ka, et ta ei pannud pada. Kõike ta teab nii täpselt! Aga kust kõik need psisasjad metsavendlusest ja Siberi elust? Uskumatu! On ta oma vanaema jutte juba lapsena lindistanud?
Mina olin lapsena suur lindistaja. Mul oli lintmakk "Majak" ja minu suureks rõõmuks see TÖÖTAB veel. Hakkasin maal oma linte üle kuulama eesmärgiga leida üles lindistused minu vanaisa mäletsustega ja noh mõned ülesvõtted olid ju minust ka. Mida seal kõike ei ole?! Üks retroõhtu tuleks korraldada. Esimesed lindistused on juba aastast 1974: James Lasti orkestrit, Kukerpille, Kaarel Kilvetit ja populaarset Eesti estraadi, samuti vana-aastaõhtu raadiosaateid Vello Viisimaa, Sulev Nõmmiku ja Ervin Abeliga. Teismelisena võtsin mina DJ rolli üle ja lindistasin ära kõik "Soovisaated" raadiost kui ka "Meelejahutaja" naljad. Naljakamad telesaated sinna otsa. Ma mäletan, et veel 8ndas klassis polnudki kellelgi peale minu makki kodus või nad salgasid, igatahes klassiõhtule pidin mina oma maki käe otsas vedama ja siis oma soovisaatest lindistatud lugude järgi me tantsisimegi. Salasooviks oli saada raadiosaadete muusikaliseks kujundajaks või helirezissööriks, sest siis ma oleks pääsenud raadio arhiivide ligi. Oi ma oleks seal tuulanud.

Sellised tarbetud tarbesemed, nagu üksikud kruusid, olid nõukaajal väga levinud kingitused. Mitte, et ma ise Triibikule midagi muud sünnipäevaks oleks kinkinud. Hee! Kuid minu meelest tükimaad ilusama. Siiski, siiski on see seni kasutuseta ja vast 25 aastat seisnud kruus väga hea debüüdi teinud. Selle pildiga millegipärast aga seostus mul kohe Triibiku "kepijutt" Siguldast. Oi, oi mis ma leidsin Kuutrolli isa eeskojast! Alguses vaatasin, et ega ometi! Ja oligi - täiesti ehtne Sigulda kepp ja mitte mingi mängu, vaid korralik jalutuskepp kirjaga Sigulda.

Tundub, et suvepuhkus on läbi, mis läbi. Viimase nädalavahetusega sai seda kunstlikult veel pikendatud. Täitsa oligi selline tunne, et I'm on the road again. Kas aga virmalised kuuluvad ka suve juurde? Või antakse tuledega märku, et suvi hakkab lõppema. Jah just nii ongi. Laupäeva öösel vastu pühapäeva aga oli virmalisi näha.

Jah, võin küll autoelektrikuks hakata :-P
Igatahes õnnestus mul eile kõrvaldada viga, millega autoelektrik hakkama ei saanud. Jahutusventilaator töötab jälle. No vähemalt kahest üks, aga teine ongi läbi kärsanud. Ja ometi on mul kahtlus, et prantslased teevad meelega autod sellised, et neid võimalikult ebamugav remontida oleks. Et sa jumala eest ise ei prooviks, vaid ikka nende spetsialistidele tööd annaksid.

Kas neli sõrme on normaalne?

Viis, ikka viis.
Mina ei saa kah aru, miks nelipakis tänapäeval ikka veel neli õlut on, aga mitte viis.

Condolisa Rice

Kon tuu Liisa-raisk?!

Ma olen alati arvanud, et elu ise on naljakam, kui misiganes komöödiafilm. Parimad naljad on elus endas noh. Järgmine stseen toimus Viljandis Folgi ajal, aga mitte seoses sellega.
Ööbisisme aedlinnakese ühes paljudest aedadest. Pererahvas oli võtme meile usaldanud. Hommikul ainult Viljandile omase norrapärase reljeefiga aias olid vaarikad valminud. Oi kui suured. Unustasime ennast võõrasse aeda maiustama kui järsku.... ilmus mees. Mehe võiks klassifitseerida ühe mu ammuse sõbra väljamõeldud klassifikatsiooni järgi "nüriks härjaks". Mu sõbra arvates jagunevad inimesed laias laastus nürideks ja teravateks härgadeks ja tegelikult, olegem ausad, nii see on ka. Novot see "nüri härja" välimusega mees hõikas meie poole, et tal oleks NAIST VAJA, talle öeldi, et siin on NAINE. No "meie mehe" tüüpi mees oli muidugi ettekavatsetult kahemõtteline, aga mina sellele liimile ei läinud. Küsisime, et miks tal naist vaja on ja kes ütles, et siin on naine. Õigemini mina küsisin, sest Kuutroll vist tõstis ainult kulme nii ootamatu avalduse peale. "Tähendab ülevalt öeldi." (ma vaatasin taevasse, aga nali ei jõudnud pärale, no mis seal ikka). Tal olevat vaja naist, kes triigiks ära ta võlts Addidase dresspüksid, sest homme vaja minna Viimsisse ehitama ja teate küll, seal on meri lähedal ja külm aga need püksid (100% sünteetilised) on ju kortsus ja nii ei saa päälinna objektile minna, teate küll ju! Oleks vaja naist, kes triigiks. No missa kostad? Naist VAJA!!! Needed! Minu seletus, et ma pole sellist materjali enne triikinud ei veennud teda. Mees hakkas kohe seletama pikalt laialt, mis programmi ja auruga seda triikima peab, millega ta ennast vahele rääkiski. Sel mehel puudusid küll mõned näpud nagu saekaatrimeestele kohane, kuid KÄED olid ikka mõlemad alles, mistap ma soovitsain tal ise triikida. Paras aeg triikima õppida, kui naine kodust ära. Ahh, et mis ametit ta naine siis peab. Naine on elukutseline TRIIKIJA!!!!!! Nonii, mina proffidega võistlema ei hakka - see on ebaaus võistlus. Tunnistasin ennast ette lööduks ja triikimise alal täiesti lootusetuks juhtumiks. Et ega ma ei triigi OMA MEHE asju ka. Kuutroll kinnitas fakti kärmelt. Meil pole kodus midagi triikida, kõik on triikimist mittevajavast materjalist riided. Veenmine võttis aega. Meie mees oli umbusklik ja lootis mind ikka ära rääkida, aga ma jäin enda juurde. Elagu oma elu, ausõna. Meie tulime Folgile.

Pärnaõielõhn igal pool - Toomel, Jõe ääres, Kaubahalli ees pargis- saatis Gaudeamust, mis oli mu teine.
1988 aastal oli esimene ja seesama pärnaõielõhn ainult, et siis Vilniuses.
See on mul väga selgelt ninas. Ikka veel.