Kõva sõna

"Ega nad muidu üksteise kõri kallale ei läheks, kui armastust ei oleks."

Mart Laar, Terevisioon 31.08.2006

Internet teeb lapsed targaks...

... ja reklaam vanemad lolliks.

Minu isa oli ausus ise

Oli kunagi üks sellenimeline bänd. Võibolla tuleb uuesti kokku? Ja miks ka mitte. Sest ammu kadunud pildid, kus bändi liige Margo Mitt poseerib koos sponsoritega, tulid päevavalgele.

Aasta pidi olema siis 2003 kui ma käisin Viljandi Folgil fotokas kaelas ringi ja tegin pilte. Järsku kargas minu juurde Rohke Debelak, kes ütles, et "Minu isa oli ausus ise" valmistab plaati ette ja on vaja pilte teha koos sponsoritega. Mina jäin muidugi uskuma ja tegin kohe mitu pilti. Et ma tegin siis pilte "Zenidiga" esimest korda üle õige mitme aasta, ei julgenud muidugi kindla peale lubada, et sellest midagi välja tuleb.

Tuli küll, aga pärast ei osanud asjaosalisi kusagilt otsida. Ja mitme kolimisega kadusid valmistehtud pildid sootuks. Läks meelestki, et neid kunagi tehtud sai. Kuni tänavu tulid koristamise käigus tookord tehtud pildid välja. Siin nad siis on.

Ja palju õnne Margole sünnipäeva puhul!

EESTI TEATER

Aga selle pildi üle olen ma lihtsalt uhke.

Täiesti võimalik on ka nii puhata, et Eestist välja ei sebi või siis mööda Eestimaad sinna-tänna. Meil kahepeale on kokku kaks maakodu ja kaks linnakodu ja nende vahel on juba jahmerdamist küll. Lilled, basiilikud (6 sorti), oad, marjad ja kabatsokid... (kabatsokki keerutades kiirelt möödub aeg, hei!). Vahel tahaks ju lihtsalt puhata ka! Lugeda kasvõi raamatut! Isegi! Julgen tunnitsada, et kaks aastat tagasi alustatud noore Soome kirjaneiu raamat "Stalini lehmad", on nüüd läbi mis läbi. Mind ikka hämmastas see raamat heas mõttes küll. Need tema mälestused Nõukogude Eestist tekitasid muidugi äratundmisrõõmu ja seda rõõmu ka, et ta ei pannud pada. Kõike ta teab nii täpselt! Aga kust kõik need psisasjad metsavendlusest ja Siberi elust? Uskumatu! On ta oma vanaema jutte juba lapsena lindistanud?
Mina olin lapsena suur lindistaja. Mul oli lintmakk "Majak" ja minu suureks rõõmuks see TÖÖTAB veel. Hakkasin maal oma linte üle kuulama eesmärgiga leida üles lindistused minu vanaisa mäletsustega ja noh mõned ülesvõtted olid ju minust ka. Mida seal kõike ei ole?! Üks retroõhtu tuleks korraldada. Esimesed lindistused on juba aastast 1974: James Lasti orkestrit, Kukerpille, Kaarel Kilvetit ja populaarset Eesti estraadi, samuti vana-aastaõhtu raadiosaateid Vello Viisimaa, Sulev Nõmmiku ja Ervin Abeliga. Teismelisena võtsin mina DJ rolli üle ja lindistasin ära kõik "Soovisaated" raadiost kui ka "Meelejahutaja" naljad. Naljakamad telesaated sinna otsa. Ma mäletan, et veel 8ndas klassis polnudki kellelgi peale minu makki kodus või nad salgasid, igatahes klassiõhtule pidin mina oma maki käe otsas vedama ja siis oma soovisaatest lindistatud lugude järgi me tantsisimegi. Salasooviks oli saada raadiosaadete muusikaliseks kujundajaks või helirezissööriks, sest siis ma oleks pääsenud raadio arhiivide ligi. Oi ma oleks seal tuulanud.

Sellised tarbetud tarbesemed, nagu üksikud kruusid, olid nõukaajal väga levinud kingitused. Mitte, et ma ise Triibikule midagi muud sünnipäevaks oleks kinkinud. Hee! Kuid minu meelest tükimaad ilusama. Siiski, siiski on see seni kasutuseta ja vast 25 aastat seisnud kruus väga hea debüüdi teinud. Selle pildiga millegipärast aga seostus mul kohe Triibiku "kepijutt" Siguldast. Oi, oi mis ma leidsin Kuutrolli isa eeskojast! Alguses vaatasin, et ega ometi! Ja oligi - täiesti ehtne Sigulda kepp ja mitte mingi mängu, vaid korralik jalutuskepp kirjaga Sigulda.

Tundub, et suvepuhkus on läbi, mis läbi. Viimase nädalavahetusega sai seda kunstlikult veel pikendatud. Täitsa oligi selline tunne, et I'm on the road again. Kas aga virmalised kuuluvad ka suve juurde? Või antakse tuledega märku, et suvi hakkab lõppema. Jah just nii ongi. Laupäeva öösel vastu pühapäeva aga oli virmalisi näha.

Jah, võin küll autoelektrikuks hakata :-P
Igatahes õnnestus mul eile kõrvaldada viga, millega autoelektrik hakkama ei saanud. Jahutusventilaator töötab jälle. No vähemalt kahest üks, aga teine ongi läbi kärsanud. Ja ometi on mul kahtlus, et prantslased teevad meelega autod sellised, et neid võimalikult ebamugav remontida oleks. Et sa jumala eest ise ei prooviks, vaid ikka nende spetsialistidele tööd annaksid.

Kas neli sõrme on normaalne?

Viis, ikka viis.
Mina ei saa kah aru, miks nelipakis tänapäeval ikka veel neli õlut on, aga mitte viis.

Condolisa Rice

Kon tuu Liisa-raisk?!

Ma olen alati arvanud, et elu ise on naljakam, kui misiganes komöödiafilm. Parimad naljad on elus endas noh. Järgmine stseen toimus Viljandis Folgi ajal, aga mitte seoses sellega.
Ööbisisme aedlinnakese ühes paljudest aedadest. Pererahvas oli võtme meile usaldanud. Hommikul ainult Viljandile omase norrapärase reljeefiga aias olid vaarikad valminud. Oi kui suured. Unustasime ennast võõrasse aeda maiustama kui järsku.... ilmus mees. Mehe võiks klassifitseerida ühe mu ammuse sõbra väljamõeldud klassifikatsiooni järgi "nüriks härjaks". Mu sõbra arvates jagunevad inimesed laias laastus nürideks ja teravateks härgadeks ja tegelikult, olegem ausad, nii see on ka. Novot see "nüri härja" välimusega mees hõikas meie poole, et tal oleks NAIST VAJA, talle öeldi, et siin on NAINE. No "meie mehe" tüüpi mees oli muidugi ettekavatsetult kahemõtteline, aga mina sellele liimile ei läinud. Küsisime, et miks tal naist vaja on ja kes ütles, et siin on naine. Õigemini mina küsisin, sest Kuutroll vist tõstis ainult kulme nii ootamatu avalduse peale. "Tähendab ülevalt öeldi." (ma vaatasin taevasse, aga nali ei jõudnud pärale, no mis seal ikka). Tal olevat vaja naist, kes triigiks ära ta võlts Addidase dresspüksid, sest homme vaja minna Viimsisse ehitama ja teate küll, seal on meri lähedal ja külm aga need püksid (100% sünteetilised) on ju kortsus ja nii ei saa päälinna objektile minna, teate küll ju! Oleks vaja naist, kes triigiks. No missa kostad? Naist VAJA!!! Needed! Minu seletus, et ma pole sellist materjali enne triikinud ei veennud teda. Mees hakkas kohe seletama pikalt laialt, mis programmi ja auruga seda triikima peab, millega ta ennast vahele rääkiski. Sel mehel puudusid küll mõned näpud nagu saekaatrimeestele kohane, kuid KÄED olid ikka mõlemad alles, mistap ma soovitsain tal ise triikida. Paras aeg triikima õppida, kui naine kodust ära. Ahh, et mis ametit ta naine siis peab. Naine on elukutseline TRIIKIJA!!!!!! Nonii, mina proffidega võistlema ei hakka - see on ebaaus võistlus. Tunnistasin ennast ette lööduks ja triikimise alal täiesti lootusetuks juhtumiks. Et ega ma ei triigi OMA MEHE asju ka. Kuutroll kinnitas fakti kärmelt. Meil pole kodus midagi triikida, kõik on triikimist mittevajavast materjalist riided. Veenmine võttis aega. Meie mees oli umbusklik ja lootis mind ikka ära rääkida, aga ma jäin enda juurde. Elagu oma elu, ausõna. Meie tulime Folgile.

Pärnaõielõhn igal pool - Toomel, Jõe ääres, Kaubahalli ees pargis- saatis Gaudeamust, mis oli mu teine.
1988 aastal oli esimene ja seesama pärnaõielõhn ainult, et siis Vilniuses.
See on mul väga selgelt ninas. Ikka veel.

Räägiks siis ka suvelavastustest. Tahtsin praegu olla andekas ja kirjutada "suvelabastustest" aga vat ei ole põhjust. Vaatasime kahte etendust ja labane polnud kumbki. Küll aga on labased mõned kriitikud meil, kes on kutsutud lehtede juurde hoolega suvelavastusi kritiseerima. Ühe hävitava kriitika tõttu lõime põnnama ja jätsime "Koidula" vaatamata. Nii mahategevat kriitikat juhtub harva lugema, viimati vist siis, kui tuli välja kultusfilm "Malev". Siis mõned väga kultuursed inimesed nagu härra Ruus ja teised tegid filmi maatasa. No lähemal vaatlusel selgus, et "Koidula" kriitika kirjutajal oli sama perekonnanimi. Aga kui olime selle kriitika läbi lugenud jäime mõttesse, et mis siis konkreetselt halvasti oli. Mingeid näiteid ei toodud. Lihtsalt talle ei meeldinud. Aga kuna konkurents on tihe, siis lülitusime kohe ümber ja läksime vaatama etendust "Sõit" Hansahoovis (Tartus). Viimati sain vist nii ohjeldamatult naerda "Jäneseaasta" etendusel. Siin peab küll omalt poolt täiendama, et kohalike oludega kursisolemine pole absoluutselt vajalik, aga vähemalt nelja kohaliku keele oskamiseta läheb nali kaduma. Ega see etendus kõrgkultuur tõesti pole, aga labane ka mitte. Täiesti korralik meelelahutus ja tegelikult natuke kurb isegi, kui mõtlema hakata. Aga see pole kohustuslik.
Teine kord sattusime Reiu jõele, kus mängiti Tätte etendust "Latern". See oli samuti rahvalik jant, aga südamlik ja täitsa mõõdutundega tehtud. No Tätte on Tätte tahaks nüüd ühmata. Kahjuks peab tunnistama, et Tättest on jah mingi sihuke haruldane loom tehtud, et tema näitamise eest aina suuremaid summasid kasseerima hakatakse. Eelmisel aastal oli seda etendust mängitud Laulasmaal ja see ei maksnud üle 100 krooni. Tükk on ju vaevalt tunnine. Nüüd tunnitast Tätte lausa avalikult ja irooniliselt, et see on siin tegelikult "Õhtu Tättega" ja laulis viis laulu ka. Kohe 200 eeki kukkus. Ja ega ma teda ei süüdista - see oli Kaljuste idee, sest kõik toimus "Nargen festivali" raames.
Ja lõppu siis veel näide ühest eriti pöördes teatrikriitiku arvustusest etendusele "Kuningas Ubu". Lugesime seda Pärnus. Kõik lugesid ja ahmisid õhku. Mees mitte ei varjagi, et ta siin ei hakka midagi põhjendama, sest missa lollidele ikka põhjendad. Kobige kohe seda etendust vaatama, sest muidu te pole kultuursed ja kõik. Mees paneb vist silmad kinni vaatamata, mida ta kirjutab ja kas see üldse käib konkreetse tüki kohta või on hoopis teatriloo õpiku ümbrejutustus. Kas ma pean julgema selle põhjal otsustada, kui härra Keil ütleb, et talle kohutavalt meeldis. Päriselt ka. Muu pole oluline.
PS! Gaudeamus, kui kolme Baltimaad (ja mitte ainult)ühendav sündmus, jäi üleriigilistest lehtedes peaaegu kajastamata. Sitta kah. Mingi laulupidu. 50 aastat. Keda see kotib?

Kui on kuum

Kui on kuum, siis on kama, mis eestlased söövad.

On mitmeid asju, mida ma ei jõua ära imestada. Osad neist on halvad ja käivad minu kohta. Halba sünnib sellest vast ainult mulle endale aga... ma ütlen saladuskatte all, et mul on raamatuteluegmisega halvasti. Võib olla, ma olen ise asja ära rikkunud ja sellest kultuse teinud. Tuju läheb kohe nukraks kuidas mõni muudkui loeb kahe lapse, haltuura, mehe ja ametliku töö kõrvalt raamatuid nagu loogu (ei tulnud paremat võrdlust). Mul on mingi tardumus ja seisund on süvenenud aastatega. Vanasti ei valmistanud raamatutelugemine suuremaid raskusi, aga nüüd on sada rituaali, mida on vaja täita, enne kui saab lugeda. On vaja sellist vastavat atmosfääri. Korralikult raamatuid lugeda saan ma inimestest eraldatud kohas (mitte kodus) ja parim koht selleks on Haldi nina tipus kivi taga Hiiumaal. Sinna saab aga aina harvem. Mul on konsentreerumisraskused. On niivõrd vähe raamatuid, mis paneksid mind ümbritsevast välja lülituma, aga kuna ma pole kodus mitte kunagi üksi, siis on see võimatu. Pealegi kummitavad kodus tegemata tööd. Ja mis seal salata, ma loen ikka jube aeglaselt, aga ei hakka ka sellepärast lugemismeetodit vahetama. Jääb üle puhkus. Kuid siiski mitte alati. Puhkuse ajal ootavad mind erinevad aiad ja inimesed külla. Nii ma siis kablutan külast külasse ja/või tosmeldan oma aias. Need hetked, mis ma sõidan rongiga ühest linnast teise, teisest kolmandasse ja kolmandast jälle esimesse tagasi, kuluvad enamasti a) oma mõtete mõtlemisele( millalgi peab ju), b)ajakirjandusele ehk uudistega kurssi viimisele, c) muusikakuulamisele.
Raamatuga voodisse minna on peaaegu mõtetu. Ma ei saaks enne uinumist ühte lehte ka läbi loetud. Kuid raamatud, mida ma tahaksin lugeda, on kõik valmis pandud riiulisse. Aga ma ei kujuta ette millal ja kus? Kas vaja minna puhkekodusse lugema?

Mul on maakodus vist mutantmaasikad. Ei nad karda keda kuraditki: ei külma, ei umbrohtu. Mida vähem nende eest hoolt kanda, seda võimsamini vohavad. Õigemini tuleb hoolt kanda selle eest, et maasikad oma väätidega kõike muud elusat enda ümber ei lämmataks. I mean it.. Paljud kurdavad, et sel aastal võttis külm maasikad ära. Ohh, minul on nad sel aastal eriliselt väge täis ja varem valmis kui muidu. Täpsemalt siis 23.juuni leidsin kolm valmis maasikat ja mu maakodu ei ole Setumaal vaid Lääne-Virumaal. Mure suure maasikasaagi ees on tõsine. Seda maasikamoosi ei söö meil keegi või ei oska me seda hästi teha. Sellest tuleb kolmveerandpurki siirupit, mille peal ujuvad keedumaasikad. Öäk! Sügavkülmikul on aga kindel maasikakvoot peal.

Minu maakodus on muidu ilmatu tore aga Jaaniõhtu ma pigem seal ei oleks. Kuigi sel aastal oli vihma tõttu vaikne, ei või iial teada. Naabreid on meil tihedalt (ikkagi alev) ja muusikaeelistused väga erinevad. Meil puudub aias ka tegelikult lõkkekoht, kui aus olla. Sestap läksime Kuutrolliga kindla peale välja ja otsustasime veeta Jaaniku tema isakodus, mis asub selle Kalevipoja künnivaoharjal. Teate ju küll seda kohta?! Seal on vaikene ( tavaliselt), kaks talu järjest on põhilise aja aastast jumala tühjad. Aga mitte nüüd, kus sa sellega. Naabri õue peal loendasime ära seitse autot ja jaanituli oli igaks juhuks kolmes korduses. No olgu pealegi, aga miks see muusika nii kõvaste peab mängima õues. Kas nii on julgem metsa keskel olla?
Imelikke asju juhtub Jaanilaupäeval. Rongid on puupüsti täis ja suurem hulk rahvast läheb maha sellistes kummalistes kohtades nagu näitkes Kiltsi, kust tavaliliselt tuleb üks inimene peale ja kaks läheb maha. On tunda, et maa kutsub. Ainult, et maal on tegelikult juba muusika olemas. Ja üldsegi, mis sellel vaikusel viga on?

kahekümneesimene juuni

Mina mäletan oma lapsepõlvest, kui Tartus oli 21.juuni tänav. Sellest oli alatasa juttu, sest kahekümneesimese juuni tänaval oli piimapood ja saiapood. Need olid olulised poed. Rahvaköök oli Pirogovi tänaval vist. Sealt sai mannerguga suppi Lihakraami sai Jakobi mäe alt, kui Turuhoonesse ei viitsinud minna. Vot nii. Toidu kokkuotsimisele kulus ikka nõukaajal tükk päeva, sest selvepoode oli vähe. Põhiliselt tuli oodata erinevate poodide leti taga järjekorras. Oma lapsepõlve suved ma veetsin kõik Tartus (kuigi puhkused tuleb veeta Viljandis aga..) ja suvel polnud ju Tartus kottigi teha. Toidupoodides ja surnuaial käimine oli suur vaheldus peenarde rohimisele.
Aga ikka see 21.juuni! Tookord mõtlesin, et miks ometi nii totakas tänavanimi on välja mõeldud aga kui see Rüütliks ennistati, siis kasutasin ise veel tükk aega inertsist kahekümneesimesejuunit ja mu vanaema ütles kuni surmani: Kas sa said selle või tolle asja kahekümneesimesejuunitänavalt?
Ei saa mainimata jätta, et oli ka esimese mai tänav.
Loogiliselt võttes saaks ju nimetatada linnas ära 365 tänavat ilma suurema pingutuseta.
Täna algas suvi! Juba nädal aega kuumuse käes vaevlejaid see teade eriti ei eruta. Mitte nii, kui kevade algus. Ega sellise ilmaga poleks vist viitsinud keegi revolutsiooni ka teha, kui näiteks 1940 aastal oleks olnud vilus 30 kraadi. Kahjuks ei olnud ja vaat, mis sellest jamast sai. Sai see, et rahvaköögist sai mannerguga suppi (mis pole üldse paha) ja hakkliha pärast pidi seisma järjekorras. Muust lihast me ei räägigi.

T88 on kurjuse ema. 6IGE! Mul ei ole enam mitte millekski muuks aega kui t88ks. N2dalavahetustel olen aga arvutist t2pselt 105 km kaugusel ja ongi hea, sest arvuti on j2llegi saatanast nagu kr2supea kook. Selles m6ttes, et ta tekitab s6ltuvust.
On olnud imelikke aegu, kui j2rele m6elda. N2iteks m6ned aastatd tagasi oli mul periood, kus mul polnud aega teenitud raha kulutada, sest ma olin koguaeg t88l ja raha j2i alles.
Need numbrid siin t2htede sees on american keyboardi t6ttu selles kuramuse linuxi shminuksis, mida ma olen sunnitud kasutama armsa Windoosa haigestumise t6ttu.
Ei tea kust see lapsuke selle viiruse nyyd j2lle yles korjas? Sai ju teist hoitud ja kasitud kyll hoolega. Huvitav kui mitu tulemyyri ja kui mitu viiruset6rjeprogrammi Windoosas on piisav, et poleks vaja p6deda ja p6etada?

on vana Tallinn
nii iidne et tal puudub
sootuks tulevik

Uno ja Alexi sõprusest

Kahjuks olen ainult korra näinud seda reklaami, kus Uno ja Alexi sõprus avalikuks tehakse. Reklaamib bensiinifirmade ühinemist. Esiti ikka ehmatas. Tegelikult on ta väga heas vormis vanameister. Minu jaoks on Uno koguaeg olnud ühevanune. Eatu! Oli jahmatav kuulda, et minust 20 aastat nooremad, ei tea teda üldse. Kas Kroonikast oleks abi? Vast mitte. Mina usun täiesti, et ta võib sellist kometit teha, nagu see reklaam. Teha ja mitte põdeda. Uno on naljahimuline, natuke lapsemeelne, kohutavalt optimistlik ja dzentelmenlik.
Mina olen ka Uno sõber. Vast ainult siis kui ta Prostamol Unot reklaamima hakkaks, oleksin pettunud. Aga seda ta ei tee. Onju Uno!

On täna Tartus vihm ja torm
ja vahel paistab päike morn
õhtul pildikasti vaatan
kuid jutustab seal keegi saatan
kes "osa jõust, mis kõikjal tõstab pead
ja kurja kavatseb, kuid korda saadab head"

küll lendab nurka kilekotist märss
suu kisub viltu, kipra tõmbub kärss
kuid tee mis tahad - ikka kostab värss

ja kõnnin vastu eha õue
kuid ei pista siiski põue
seda fotoaparaati
mis hüva pilti teinud
ammust ajast saati
vaid seljakotti satub alp
hall digitaalne seebikarp
mis piriseb ja piniseb
ja taeva eresinise
asemel jääb
auk