Ma otsustasin süüa nii palju maasikaid, et isu oleks kadunud kohe tükiks ajaks. Soovitavalt aastaks.
Nüüd ma olen hästi kursis maasikahindadega nii Tartu, Viljandi kui ka Pärnu turul:
2. juuli Tartus 40 eeki kilo,
3.juuli Viljandis 60 eeki,
täna (5.juuli) Pärnus 30 eeki (väiksemat sorti).
Kui me üleeile Tartust äikesega võidu Pärnu poole ajama panime, siis juba Võrtsu lähedale jõudes, ma mõtsin, et Viljandis teeme maasikaostupeatuse. Minu loogika ütles, et seal võiks olla hind odavam kui Tartus. Tee äärest ostma ei hakanud. Turult ikka.
Viljandi turul oli enne äikesepilve saabumist 1 müüja ja ta müüs maasikaid, te ei usu, 60 eeki kilo. Minu jutt, et Tartus on juba 40 ja okei 50-ga võtame tema viimase kilo ära, teda ei morjendanud. Tädi raius ikka oma: 50-ga ei anna ja seda ühte (viimast kilo) pooleks ka ei tee. Mingeid ostjate horde ma läheduses ei märganud, kõik letid olid inimtühjad, pilv lähenes, aga tädi jäi endale kindlaks, nagu Zoja Kosmodemjanskaja.
Alla ei anna.
Kilot poolitada ei saa, sest tal pole KAALU. Minu jutu peale, et ma ei jaksa tervet kilo poolvalmis hapusid maasikaid ära süüa, ta vist korra "libastus" ja jäi nõusse tegema kilo marju silma järgi pooleks. Andsin talle 30 eeki ja tulin ära autosse. Aknast aga jälgisin huvi mängu (oleks isegi filminud, kui oleks taibanud) edasi.
Tädi jäi oma poole kilo maasikatega sinna ja mitte keegi tema marjadest huvitatud polnud. Pilv lähenes, tädi muutus rahutuks ja lõpuks jättis marjad letile ja lahkus.
No vat ON Säärane Mulk, mõtlesin ma. No on MULK. Kas tõesti ahnus on NII SUUR? Läks kümmet krooni püüdma ja jäi kolmekünest ilma. Kas elu pole tõesti elunäinud (silmaga kuskil 70ndates) inimesele õpetanud, et parem varblane peos kui maasikas leti peal.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar