Tänaseks on see muidugi juba vana nali, aga see on lugu sellest kuidas ma sain alles nüüd vanas eas teada, kuidas on soome keeles sõna "püsilokid".
Lugu selline, et Kaisa sõitis Saksamaale ja sattus umbkeelse vanapaari hoole alla. Miks ma küll sellise variandi peale ise ei tulnud (olen ju ise Bremenis täpselt samas olukorras olnud) ja talle saksa-eesti vestmikku kaasa ei pannud, mõtlesin ma ahastades kui esimene kurb SMS saabus. Triibik, tark filoloog, oleks kohe laenanud mulle saksa-eesti vestmikku, kus on lause: Palun tehke mulle poldilokid (ha-ha-haaa). Asi oli seda kurb-naljakam, et vanapaar olidki mõlemad JUUKSURID. Nii mees kui ka naine. Iga kah selline, et poldilokke peaks mäletama. Triibiku jutu peale tegin kodus vestmike riiulil inventuuri ja leidsin sealt vähemalt 2 soome -eesti vestmikku, kuid mitte ühtegi saksa-eesti oma. Asi seegi, mõtlesin ma, ja asusin neid huviga lugema. Aastaarv 1966 andis lootust, et kohe hakkab nalja saama. Esimeseks võtsingi selle juuksuriteema. Ei olenud poldilokke! Oli hoopis kemiallinen permanentti. Jumalauta! Kas tõesti pole soomlastel püsiloki jaoks paremat sõna kui permanentti? Nendel, kes isegi sõna "telefon" ei tunnista!
Vestmikud on tegelikult lahedad raamatud. Peegeldavad hästi ajastut.
Näiteks see vestlus hambaarsti juures: "Mul on tarkusehamba sööbija, mida tuleks ravida." Ahaa, Sööbik ja Pisik! Kes neid siis ei tunne? Alles soomekeelsest variandist selgub, et see on labane mäda.
Või siis laused: "See kunsthammas on lahti läinud. Kas te saaksite selle ajutiselt kinnitada?" ja "Plomm on välja tulnud" näitavad selgelt Nõukogude inimese hammaste halba seisukorda.
"Oi kui hea raamat", ütleksin ma selle peale.
Loo puänt on aga see, et saksa-eesti vestmik oli Kaisal kaasas. Mul on veel arenguruumi ja aega oma last tundma õppida.