Bussid on muutunud ohtlikuks

Kui ma elaksin kuskil NY-s või Londonis, siis ma kahtlustaks praegu raudselt terrorismi. Kuidas on võimalik, et ma satun ühel aastal kaks korda olukorda, kus linnadevaheline buss kärssama läheb? Kui ma ütlesin, et Taistoga ma enam ei sõida, siis ei tähendanud see seda, et Sebe bussiga peaks õnnetus juhtuma. No see Taisto ei saanud juulis veel Tallinnas "Tselluloosi mäestki" üles, kui kõik vingu mattus. Eile oli aga märksa karmim värk. 47km enne Tallinnat avanes seni teadmata põhjusel CO2 gaasiga täidetud tulekustuti. Alumine korrus oli täis suitsu/gaasi ja see rahvas seal oli tegelikult üsna meeleheitlikus olukorras. Nii võib pilt inimesel üsna kiiresti tasku minna. Tegelikult aga ei saanud alguses keegi arugi, mis toimub. Igaks juhuks röögatas bussijuht: "Buss põleb! Kõigil kiiresti lahkuda!" Ohh jumal, mis siis teisel korrusel lahti läks! Kogu see rahvas tahtis litsuda ennast korraga läbi selle pisikese trepipilu alla. Mina olin otse trepi kõrval. Kujutasin sekundite vältel ette stseeni kuidas filmides viimane (või ka ainuke) inimene saab välja kohe-kohe plahvatama hakkavast bensiinimootoriga liikurist ja samal hetkel lendab kõik vastu taevast ja peategelane ehk mina paiskun lööklainest mitu meetrit eemale ja jään ellu. No see jäi ära seekord. See paiskumine, ma mõtlen. Kuid ma jõudsin pimedale maanteele nii, et kõik mu asjad olid seal maas laiali, sest ega riidesse panna polnud aega. Haarasin kõik välgukiirusel ja käsikaudu. Pärast selgus, et oma mütsi asemel olin võtnud eesistuva noormehe kollase pusa. Oma pleieri sain kätte kellegi kena neiu käest ja kõrvaklapid olid otse mu kingade all. Tähendab ma seisin nende peal. Jalad värisesid all.
Üsna ruttu oli selge, et tuld ei olnudki, oli ainult suits. Kõik kamandati kiiresti bussi. Noormehel oli oma kollase pusa üle heameel. Hoidsin seda õues ka ikka kaenlas. Enda istme alt aga leidsin kellegi magnetkaartidest pungil tengelpunga. Huvitav, palju asju sinna maantekraavi maha võis jääda selle paanika pärast?
Nii väga tahaks öelda, et mina enam Sebega ei sõida aga millega ma siis sõidan üldse?
Ma olen küll suur rongifänn aga meie rongiliiklus ei anna erilist valikuvabadust oma aja planeerimisel.

Võtkem näiteks Tartu

"Tõeliselt mõnusat vana Tartu tunnet pakub tänapäeval ka veel Supilinn, eriti kui hakata sinna minema mööda Tähtvere tänavat..... Esimeseks veidi tolmunud pärliks on mäeveerul lösutav kunagine Karl August (!!)Söödi maja, eest krohvitud madal ja vastu maad ühekorruseline, taga aga mäeveerul viinapuuväätidesse kasvanud mitu korrust."

"Moodne kodu" on selle ajalehe nimi. On selline lisa EE vahel. Ega ma seda lugeda küll kunagi ei viitsi aga ilusaid värvilisi pilte vahel vaatan. Rubriigi arhitektuur ilmselt üsna noor ajakirjanikukene on kindlasti ilumeelega neiu, ma ei kahtle, aga no nii palju faktivigu ühes lauses. Lugemist alustasin suure õhinaga, ohhoo meie maja ja siis tolksti- Karl August, ühekorruseline, viinapuuväätides mitu korrust. My ass!! Ega siis kõik ärkamisaja kirjanikud ja heliloojad ei ole Karl Augustid. Tahvel on ukse kõrval. Maja on kahekorruseline ka juba tänavapoolt ja mis väätidesse kasvanud? Kulla Piret Õunapuu, kas sa ise kohal käisid?
Mitte "Okasroosikese-unes Tartu" vaid "Okasroosikese-unes ajakirjanik" peaks selle artikli nimi olema.

Tänaseks on see muidugi juba vana nali, aga see on lugu sellest kuidas ma sain alles nüüd vanas eas teada, kuidas on soome keeles sõna "püsilokid".
Lugu selline, et Kaisa sõitis Saksamaale ja sattus umbkeelse vanapaari hoole alla. Miks ma küll sellise variandi peale ise ei tulnud (olen ju ise Bremenis täpselt samas olukorras olnud) ja talle saksa-eesti vestmikku kaasa ei pannud, mõtlesin ma ahastades kui esimene kurb SMS saabus. Triibik, tark filoloog, oleks kohe laenanud mulle saksa-eesti vestmikku, kus on lause: Palun tehke mulle poldilokid (ha-ha-haaa). Asi oli seda kurb-naljakam, et vanapaar olidki mõlemad JUUKSURID. Nii mees kui ka naine. Iga kah selline, et poldilokke peaks mäletama. Triibiku jutu peale tegin kodus vestmike riiulil inventuuri ja leidsin sealt vähemalt 2 soome -eesti vestmikku, kuid mitte ühtegi saksa-eesti oma. Asi seegi, mõtlesin ma, ja asusin neid huviga lugema. Aastaarv 1966 andis lootust, et kohe hakkab nalja saama. Esimeseks võtsingi selle juuksuriteema. Ei olenud poldilokke! Oli hoopis kemiallinen permanentti. Jumalauta! Kas tõesti pole soomlastel püsiloki jaoks paremat sõna kui permanentti? Nendel, kes isegi sõna "telefon" ei tunnista!
Vestmikud on tegelikult lahedad raamatud. Peegeldavad hästi ajastut.
Näiteks see vestlus hambaarsti juures: "Mul on tarkusehamba sööbija, mida tuleks ravida." Ahaa, Sööbik ja Pisik! Kes neid siis ei tunne? Alles soomekeelsest variandist selgub, et see on labane mäda.
Või siis laused: "See kunsthammas on lahti läinud. Kas te saaksite selle ajutiselt kinnitada?" ja "Plomm on välja tulnud" näitavad selgelt Nõukogude inimese hammaste halba seisukorda.
"Oi kui hea raamat", ütleksin ma selle peale.
Loo puänt on aga see, et saksa-eesti vestmik oli Kaisal kaasas. Mul on veel arenguruumi ja aega oma last tundma õppida.

Suveniir Poolast

Poola mehed on korduvkasutuses. Väike remont ja teisele ringile.

Nägin poes Kohukest! Uongi olemas. Vahtisin kohukeste külmleti ääres kauem kui tavaliselt ja muigasin. Kõige vähem oli ostetud just neid Hoolivaid Kohukesi. Hind 2.80 on kallim kui Säästukohukesel aga odavam, kui enamik teisi. Ega mina talle ka kätt külge pannud. Kohe sihuke tunne, et määrib.

Biorobotite programmeerimine, vol. 1

Imestasin minagi koos teistega veidrate kohukesereklaamide üle. Keskerakonna kohukesed võivad ju olla tüütud ja muidu vastikud, aga kindlasti mitte lollid. Kuidas nad saavad siis nii tobeda reklaami teha, et "isegi 11 aastane laps saab aru, et tegemist on poliitilise reklaamiga"? See mõistatus vaevas mind viimasel ajal üha enam, tungides isegi unenägudesse, kus hakkas osalema veidral kombel ninasarvikut meenutav loom, kes pidevalt Buratiinot taga ajas. Kuni ma kohtasin üht tunnustatud biorobotite programmeerijat, kes mulle asja ära seletas.

"Lihtne," ütles see ka Harju Loogilise nime all tuntud tegelane. "Loomulikult nad eitavad igasugust seost. See pole ka nii märgatav, et võiks ilma pikema jututa maha kraapida. Nad pidid arvestama sellega, et see tekitab suuremat sorti meediakära."

"Nojah, aga ekspertiisid, kohtusse kaebamine..." vaidlesin vastu. "Ükski erakond ei saa lubada seda, et teda enne valimisi nii tobeda asja eest kohtusse kaevataks!"

"Kohtu veskid jahvatavad aeglaselt," vastas ta. "Seni kuni vaidlused käivad, ei ole mingit alust reklaami maha võtta."

"No aga kasu see mainene vaevalt et toob?"

"Pole vajagi. Peaasi, et meedia töötab."

"Aga pärast? Kui ikka leitaksegi, et tegemist oli eksitava või poliitilise reklaamiga?"

"Kui," vastas Harju Loogiline rõhutatult. "Ja mis siis?"

"Noh, ma ei tea... tulemused tühistatakse?"

"Just. Ja siis..."

"Tulevad kordusvalimised."

"Tulevad jah," sattus Loogiline nüüd õhinasse, "ja see võibki olla nende eesmärk."

"Kuidas nii? Mis kasu nad sellest saavad? Keegi ei hakka ju selliste lollide poolt hääletama," arvasin mina.

"Vastupidi," väitis Harju Loogiline. "See on just koht, kus hakkab mängima biorobotite programmeerimine. Mida sa rohkem mäletad, head või halba?"

"No ikka vist head."

"Novot. Inimestel ei ole ka mõne aja pärast vahet, kas mälestus on pigem halva või pigem hea varjundiga. No purjus sa ju oled olnud vahest, eks?"

Ma sain aru, et tegemist on pigem retoorilise küsimusega. "Näed nüüd," jätkas ta. Palju on sul meeles seda, kui halb oli peale purjutamist olla?"

"Ega ei ole küll. See on ikka meeles, et lahe pidu oli."

"Nojah, muidu sa ju peale esimest korda rohkem ei jooks," muigas ta. "See on nagu..." ma nägin, kuidas ta pingutas, et sobivat võrdlust leida. "... nagu astelpaju siirup. Senikaua kuni segad, on kõik ühtlane, aga lased seista, on selge vedelik peal ja paks põhjas. Samamoodi on inimestega: neile jääb meelde ainult erakonna nimi, aga mitte asjaolud, mis on aja jooksul settinud."

"Ja kui kodrusvalimisteni jääb piisavalt palju aega, siis Kohukesed võidavadki?"

"Jah. Pole üldse võimatu, et nad selle peale välja lähevadki."

"No aga mida siis teha?"

"Eh," lõi Harju Loogiline käega. "Siin pole midagi teha. Muidugi, kui oleks nii nagu sportlastega, et dopingu kasutanu diskvalifitseeritaks, siis oleks teine asi. Aga selles osas, paraku, sport ja poliitika on täiesti erinevad asjad."

Massimõrvar

Mis õudus kuubis see on?
"Maailma iga teine inimene on nakatunud ühe vähkitekitava kõhubakteriga, mis põhjustab sama suurt kahju nagu malaaria, tuberkuloos või aids. Meedikud nõuavad, et kiiresti töötataks välja vaktsiin tapjamikroobi hävitamiseks."

Kas EPL-i arvates on vaja ilmtingimata paanikat tekitada. Miks kasutada sõnu massimõrv ja tapjamikroob? Ahjaa, selle loogika järgi, et kõik mikroobikandjad surevad vähki, peaks iga teine inimene maailmas surema maovähki. Kuigi ma ei tohiks üldse tegelikult siin nuriseda. Ma juba kujutan ette kuidas järgmisest kuust alates Helicobacter pylori analüüsi tellimused lakke kargavad. Peaks kohe reaktiivi kaks korda rohkem tellima.
Lõunalauas tekkis meie ajutrustil kohe äriplaan. Teeme Helicobacterile soodushinna ja paneme kodukale kuulutuse " Tapjabakteri tuvastamine nüüd soodushinnaga" vms.
Ärge ikkagi teadust puudutavaid artikleid päevalehtedest lugege või kui loete siis väikse reservatsiooniga. Tõde on kuskil seal olemas aga sellest loost seda välja ei loe ja nii hullud need asjad tegelikult ei ole.