Puhkus käes ja ajataju kohe kadunud

Muidu on kõik tore aga ma ei saa ju enam regulaarselt oma lemmikseriaali Meie salajane elu ETV-st vaadata. Puhkuse fenomen minuarust ongi selles, et puudub kindel ööpäevane rütm, puudub rutiin. See teeb kogu olemise kaootilisek ja vahest on tunne, et mitte midagi ei saa tehtud, sest ajalimiiti pole. Mul peab ikka koguaeg programm peal olema vist. Lapsepõlves aga oli hoopis vastupidi. Suvepäevad Tartus vanaema juures olid nii rutiinsed ja igavad. Päeva suursündmuseks oli kl.10.30 kuuldemäng Vikerraadiost ja kaks korda nädalas soovikontsert vist kl.22. Selle kava oli isegi Raadiolehes olemas nii, et ma sain juba ette teada , kas õhtul ikka "Kuldrannakest" ka lastakse või mitte. Nojah, muidugi kl.20 võis vene multifilme telekast tulla, aga suvel muid lastesaateid ei pruukinud üldse olla kui 3 multikat ja kõik. Kogu meelelahutus niisiis kestis napilt 20 minutit päevas. Ma mäletan, et üksvahe oli nii surmigav, et enne magama minekut ma lootsin, et ehk näen unes midagi põnevat. Unenägu oli siis päeva ainust excitement. No olid ikka ajad.
Tegelikult tahtsin ma lühidalt öelda vaid seda, et vaadake ikka seda suurepärast sarja, kus üks tegelane hiljuti ütles geniaalse mõtte: "Miks on inglise keeles ütlemine The world is my oyster.... Auster on vastik hall ollus, kes seda ikka nii hirmsasti ihaldab? Hoopis paremini kõlab The world is my lobster". Jutt jumala õige! Aga selle ütlemisega meenub mulle jälle alati 80-ndate pop- ansambel "Frankie goes to Hollywood", kelle laulus on just need sõnad ja küll ma murdsin omal ajal pead, et mida paganat see absurd tähendab. The world is my oyster! Ega ikka ei ole küll.

Ahtalehine sininokk

Mul on praegu väga kahtlane tunne, et ma leidsin hirmus haruldase taime. Tema nimi on ahtalehine sininokk ehk Sisyrinchium montanum. Nime Sisyrinchium pani talle Carl Linne ja see tähendab kreeka keeles iiriselaadne taim. Ta elutseb kõigi siniste silme all Tallinnas Hiiul, selle maja ees, mille uksest ma iga päev sisse-välja käin. Teda on muidugi raske märgata, sest ta on väike ja vähemalt 4 aastat rohimata" lillepeenar" tema ümber on heaks maskeeringuks. Aga juba eelmine nädal oli mul tunne, et ma pean sinna vaatama. Nagu keegi oleks hõiganud mind. No nagu selles vene multikas, kus okastaim hüüdis "juua, juua!". Siis mulle meenusid Alice'i vestlused lilledega "Peeglitaguses maailmas" ja nende selgitused selle kohta, miks enamus lilli ei suhtle. Aga sellepärast, et nad magavad, on vastus. Magavad, sest peenar (flowerbed) on enamasti liiga pehme. No ega ma ikka kaasasündinud intelligentsist seda poleks teadnud, kes ta on. Lihtsalt mitu aastat on Hiiumaal käies mu kursaõde uhkusega teatanud, et on leidnud harulduse ja nüüd on see annaalides (vt.võhumõõgaliste sugukond) ka kirjas. Eesti Loodusest aga lugesin hoopis, et ta on lausa musta nimekirja kandidaat ja potensiaalselt ohtlik kohalikule floorale. Esialgu vähe muidugi. Kas lüüa nüüd kella ja teatada ZBI-sse või mitte? Alustan vist Hiiumaale helistamisest. Saab siis imet näha. Kuid ta on tõesti nunnu ja ahtalehine sinisilm sobiks talle poole paremini nimeks.
( veel armsaid pilte ; ka hind )
Ahjaa, ma olin just hetk enne lillega kohtumist avastanud, et ma kõnnin mööda Haldja tänavat. Kummaline.

Loomi ikka liigub

Tore on lugeda Postimehest lugu sellest, kuidas me karuga kruiisilaeval möllasime. Tegelikult karu käis selle idee välja. Tuli hommikul minu juurde ja ütles, et täna lähme laeva! Karu on suhteliselt ülbe tüüp, sellepärast näiteks talle ei taheta hästi ka mobiiltelefoni anda. No milleks karule mobiil?
Jah, ma oleks pidanud ikka koju jääma, sest vaat, mis jama sellest tuli. Lõpuks ma mõtlesin, et teen veel ühe pronksist koera pea, no nii nagu Tauno Kangro neid teeb, aga ei tulnud hästi välja. Jätsin selle sinna laeva. Üks inimene oli hommikul leidnud ja arvanud, et tema koera oma aga polnud tühjagi.
Sügisel ma lähen poegadega uuesti laevareisile.

Tänan Puhhi ja Edvinit heade mõtete eest.

Vi(g)hastatud sõjamehed

Kas teate, et on olemas selline ühing nagu "Eesti Vigastatud Sõjameeste Ühing"? Ma küll ei taipa, miks on vaja vigastatud ja vigastamata sõjamehed (kas neid ongi) lahus hoida. Kuid kiiresti öelduna ja raadiost, kostub see täpselt kui Vihastatud Sõjameeste Ühing. Me mõlemad kolleegiga kuulsime ÜHTEMOODI ja jäime hetkeks nõutult otsa vaatama. Siis ma taipasin kuid hilja, sest nalja oli juba nabani. Juba ma kujutasin ette elukutselist sõjameest, kes on käinud nii Bosnias kui Iraagis missioonil, kulutanud oma aega, kuid pole saanud veel ühtegi pauku lasta korralikus sõjategevuses. Kas see võiks ühe sõjamehe täiega vihale ajada? Issand, mis mõtted.

Rabarbrikook

Võtke ometi rabarbrikooki! ;-)
Kirjutan siia nüüd sõna sõnalt, nagu ajakirjas oli:
Kuna kook sisaldab hapukoort ja muna, peaks seda säilitama külmkapis-juhul muidugi, kui seda nii kauaks jätkub. Ja külalised küsivad garanteeritult retsepti (indeed, sellepärast ma kirjutangi).
VAJA LÄHEB:
Põhi: 2 kl jahu, 150 g võid, 2 sl suhkrut, 1/2 tl soola, 1 tl vanillsuhkrut
(mina nii usin ka ikka ei ole. Põhjaks kasutasin poe muretainast ja oli hea küll)

Täidis: 500g rabarbrivarsi, 2 sl jahu, 1/4 tl soola, 3/4 kl suhkrut, 1/4 tl jahvatatud muskaatpähklit, 1-2 muna ( ma panin 2 , sest mune on meil laialt käes), 250 g hapukoort, 1 tl vanillsuhkrut

Kate: 1/3 kl suhkrut, 1/3 kl jahu, 1 tl jahvatatud kaneeli, 2 sl võid.
VALMISTAMINE:
Näpi koogi põhja koostisosad tainaks (juhul kui teed taina ise), suru 24 cm läbimõõduga koogivormi põhjale ja külgedele, aseta külma. Sega kokku jahu, sool, suhkur ja muskaatpähkel ning puista eraldi kausis segatud muna, hapukoor ja vanillsuhkrusegule juurde. Koori rabarber ja haki umbes 1 cm pikkusteks tükkideks, sega täidise hulka. Vala täidis koogipõhjale ning lase 200 kraadises ahjus 15 min. küpseda. Siis vähenda kuumust 175 kraadini ning küpseta veel 30 min. Võta kook ahjust välja, lisa kuumust uuesti 200 kraadini, näpi katteks kokku suhkur, jahu, kaneel ja või ning raputa koogile. Aseta kook veel 10-ks minutiks ahju. Enne söömist lase jahtuda.
AED 5/2003

Igatahes väga hea vaheldus sellele tavalisele rabarbrikoogile.

Juubelil

"Sööge torti kallid kaimud, võtke sülti, tädi Maimu" - umbes nii laulis kunagi G.Graps. Mulle see koht väga meeldis, sest kõik mu lapsepõlve sugulaste sünnipäevad olid ikka seesama "võtke sülti" värk. Siis ma olin kindel, et teistmoodi ei saagi olla. Kogu aeg tuleb mõõdutundetult imestada, et kas tõesti oma tehtud. EI VÕI OLLA!
Nii oligi:
-"aga Taara puiestee nurgapoest saab sama head pasteeti"
-"mitte mingil juhul, ma isegi sinepit ei osta poest. Meil kodus keegi poesülti ei söö. Mu lapsed küsivad alati, kas seapraadi saab kui me tuleme. Nii häid kapsaid ei oska keegi teha. Mädarõigas on loomulikult oma tehtud".
-"Oi ma sooviksin retsepti, ma sooviksin retsepti", miilustab sünnipäevalapse abikaasa läheduses istuv naabritädi. Teine lauaots aga itsitab omale pihku ja tsiteerib tuntud "Meelejahutaja" nalja- Kas tõesti oma villitud kurgisoolvesi! Selle peale võtame! :-)

Selle peale tõuseb emeriitprofessor ja peab kõne sellest, kuidas meie suguvõsa geenid on ikka kõige paremad ( andku naabrid andeks) ja kust on pärit nimi "Rõõmusoks"( legendi mõtles ta ise välja) ja hurjutab sugulasi, et piisavalt kinnisvara Tartu linnas pole suudetud tagasi saada. Olgu öeldud, et emriitprofessorit vaevab aastakümneid krooniline alkoholism.
"Ärge pange tähele", vabandab naine, "ta ajab segast". Peale kolmandat pitsi viina, ei tunne austet emeriitprofessor enam ära oma kõrval istuvat vennatütart, minust rääkimata.
Kõnet peab sünnipäevalaps ise. Kõne ei jõua kuhugi välja. Tseremooniad pole veel sellega lõppenud. Siis tulevad leinaminutid lahkunud vanemate auks.

Järg jõuab aia kiitmiseni.
-"Kas tõesti oma juuritud õunapuud? Selle peale võtame! ", tahaks öelda aga ma ei ütle.
Kas teate kuidas saada Arnold Rüütlilt "parima koduaia preemia"? Tuleb oma isa istutatud õunapuud kõik välja juurida vabandusega, et NEED OLID SEEST MÄDAD ( mis sellest, et kandsid õunu) ja rajada suur muruaed, kuhu ühtlaselt on tipitud väljamaised ilupõõsad. Ja pool elupuuhekki ka välja. Mis sellel teisel poolel siis viga oli?

Kes parasjagu perenaise sööke või klanitud aeda kiita ei märka, sõna ei saa üldse.

Mul on korraga tunne, nagu meie pere oleks aadlisuguvõsa must lammas, kes ei ole osanud seisusekohaselt elada (loe: kinnisvara ning metsa omastada, välismaa sugulastele ühemõtteliselt külje alla ujuda ja nõukaajal riigi tagant varastada).
Kadakasakslus kõige ehedamal kombel. Piinlik on naabrite ees. Teised lauasolijad teavad niigi kes on kes ja mis on mis. Milleks selline komejant? Kogu rahvas oli ju kokku aetud selleks, et muruniiduki rahast tuli puudu ning pole ju mõtet elada klanitud aias ja uhkes majas kui keegi seda ei näe. Mina narr arvasin, et onu tahtis meid tõesti näha.

Taevas on madalal

Kesk-põhja Norras on taevas madalal. Ma mõtlesin tükk aega, millest see tingitud on. Nidarose katedraali lähedusest? Lihtsalt madalatest pilvedest, millest tilkuv seenevihm ei kvalifitseeru kohalike jaoks sademeteks? Võib-olla. Aga ehk lihtsalt sellest, et kuigi Päike käib siin pika tee, ei tõuse ta ometi eriti kõrgele. Päike on taevas madalas, ja ongi taevas madal.

.

Ilma lõi ikka klaariks ja tuju kah. No pärast seda kogust shampust, mis sisse sai joodud ja Kaisa tehtud torti ja Nele lauldud laulu telefonis.
Ma pole kunagi varem saanud sünnipäevaks niipalju sügislilli: levkoid, tsinniad, lilleherned, tageetesed. Nüüd enam aastaegadest ei hoolita. Hollandi kasvuhooned huugavad aastaringselt. Mulle aga meeldiks ikka, et lillede valikust aimuks parasjagu käimasolev kuu. Piibelehed on ikka üle kõige.

Vana hea Kreisiraadio kasette kuulata on ka väga tervendav. Umbes 2-3 korda aastas tuleb mul õudne kihk neid kuulata. Võtsin huupi ja sattus lugu sellest kuidas Svensson istub türmis ja Alev Strömmm naeratab, sest Svensson on pätt ja kaabakas, kes varastas SAAB-i tehase tühjaks. "Rõõmusõnum, rõõmusõnum ja neratus on minu näol. Hambad on mul nüüd ära vahetatud ja korras ja naeratada võin ma nüüd suure suuga. Või nagu ütlevad ruotslased- HUNDI SUUR AVAL NAER ON ILUSAM KUI JÄNESE HIRNUMINE."

Tõepoolest - hambad on mul ära vahetatud.

Lastekaitsepäev

Õues 8 Cº ja lausvihm, mis algas eile.
Palju õnne sünnipäevaks!
Ärge kunagi võtke puhkust 1.juuni kanti, üheksal juhul kümnest sajab vihma. Mina juba tean seda.
Järsku haaras mind suur kurbus nagu igal 1.juuni hommikul, kui ma pean tööle toiduabi vedama. Seljakott jookidega selga, kilekott söökidega näppu ja kuhu see vihmavari panna?
Ahh, mis vihmavari? Tuul ju kõva. Igatahes voolas bussipeatusse jõudes minu pähemaalitud nägupidi alla vihmavesi ja nutt oli kurgus. Ega keegi nagunii vahet aru ei saanud, on see vihm või pisarad. Mul hakkas endast ikka nii hale. Kas tõesti pole mul Tallinnas autoga sõpra, keda saaks süümepiinadeta paluda ennast sünnipäeval tööle sõidutada? No ei ole. Kel pole autot, kes on kaugel, kel omad mured, omad kohustused ja vahemaad suured, mida Tartlased ettegi ei kujuta. Aga üks sõber siiski meenus, kuid hilja juba. Ja mul hakkas veel haledam, et ma nii hilja sellele mõttele tulin ja enda eest ikka üldse hoolitseda ei oska. Nüüüüüüüh! Lahistasin terve tee tööle minnes. Viimane kord, kui ma ennast sünnipäeval töökaaslastele süüa/juua vedades katkestan. Kellel siin pidupäev on, ah? Neil või mul? Ei mingit tunnet. Võtan hoopis vaba päeva.