Pidasime Pirgu mõisas T kammerkoori sünnipäeva, kus iga laulja pidi ütlema toosti. Midagi sünnipäevalapse kiituseks. Järg ei jõudnudki minuni ja tegelikult ma vaikselt lootsin ka, et ei jõua. Mitte, et mul midagi öelda ei oleks olnud vaid, et ma pole oraatori tüüp. Ma ei naudi eriti kõnepidamist. Mu mõte jookseb ummikusse, kui kõik korraga oma pilgud minule suunavad.Kuid see jäi mind vaevama. Öösel voodis mõtlesin ikka toosti välja ja panen selle nüüd siia.
Minu jaoks on T kammerkoor olnud grupiteraapia vorm. Mitte ainult muusikateraapia vaid ka naeruteraapia. Tagant järgi ma ütleksin, et siis kui ma liitsusin selle segase seltskonnaga olin ise parasjagu üsna depressioonis. Võib olla siis ma ise seda niimoodi ei osanud sõnastadagi. Mu eneseusk ja hinnang oli paari eelmise aastaga tambitud kuhugi rohujuure tasandile. Seda tänu mu isikliku elu seikadele ja eelmise koori dirigendile. Õnneks ta enam ühtegi koori kuuldavasti ei dirigeeri.
T kammerkoor on kindlasti kujundanud mu huumorimeelt ja julgust oma arvamust avaldada kõva häälega, vaielda, kui ma leian, et õigus võib olla hoopis minul. T kammerkoor, see on palju häid ja hästi pretensioonituid inimesi. Ilma selleta oleksin ma igavam ja mornim inimene, palju väiksema sõpruskonnaga. Kuigi vast mitte surnud. Ei hakka liialdama ka.
