2007-07-30

Et siis jälle folk

Neljapäeval kohtasin oma kursaõde, kellele ütlesin, et homme läheme mehega folgile. Oi mina massiüritustel ei käi, ütles tema. Massiüritustel? Jäin mõttesse. Avastasin, et ma pole kunagi mõelnud folgist, kui massiüritusest. Massidega seostub mul ainult laulupidu.
Kuna ma olen igal aastal kohal, siis ilmselt pole märganud kuidas üritus paisub salaja. Sel aastal panin ja sain seda oma seljaga valusalt tunnetada. Lugu on nüüd nii, et istekoha saamiseks ka murul, kust vähegi näeb lavale, peab olema kohal pool tundi!!! enne konterdi algust. Mina näiteks ei suuda terve päeva püstijalul olla oma nõrga selja pärast. Festival aga kaotab mõtte, kui ma pean iga platsi peal olema pool tundi enne kontserdi algust ja mitmele kontserdile ma üldse nii jõuan. Vägilaste kontserdil laupäeval ma lülisin juba täiega kui enam ka seisuruumi ei olnud. Istusime Kuutrolliga siis kuskil müüriaugus, kust midagi ei näinud ja jõime mõrult oma salaja sissesmuugeldatud veini. Vein ka ei maitsenud. Pühapäeval tekkis väike paanikahoog, et kas ma pean folgilt seekord lahkuma ilma muusikalist elamust saamata. Tõesti, ma polnud kuulnud veel ühtegi esinejat, kelle peale mul ihukarvad püsti tõuseks või silm kella sihverplaati ei otsiks. Muidugi folk pole ainult muusika, folk on ka melu ja palju tutvaid. Selle koha pealt ei saa kurta. Kui poleks tuttavaid, ei liikunuks ka info, et Tsiili rändmuusik Fernando Stern annab lisakontserdi pühapäeval. See on raudselt elamus, ütles mu tuttav ja jooksis ise piletisappa. Nii oligi. Ma sain oma kauaoodatud doosi kätte. Mees oli muusik suure algustähega. Ei teinud tükitööd nagu hispaanlane Eliseo Parra. Ahh eks see ole see värk ka, et kui sa oled esinejast ikka 100 m kaugusel siis siis oledki tast 100m kaugusel igas mõttes. Siseüritustel ma aga põhimõtteliselt pole käinud. Ilmaaegu. Ma juba panin plaani, et 10 aasta pärast käin ainult tubastel kontsertidel, kus on kuiv ja muretu ja vahetu kontakt.

Kuidas saab aga ennast häirida lasta vee otsalõppemisest välikemmergute ees või saslõkitossust toidutänaval? Siit lugesin. Imelikud probleemid. Kui on massiline väliüritus, siis ma isegi ei tule selle peale, et keegi peaks mulle kraanikausid väljakule tooma. Niisked salvrätid on selleks mul alati kotis. Ilmaaegu need välikätepesulad sinna toodi. Nüüd sai vesi otsa ja tekkis probleem, millist enne pole nähtud.

Afterfestival
Palve korraldajatele:
Palun ärge rõõmustage selle üle, et müüsite jälle 200 piletit rokem kui eelmine aasta. Varsti ma enam ei tule.
Palun tehke nii, et platsi peal saaks osta kultuurselt topsikese veini, mitte ainult pudeliga a 130 eeki.
Asi päädis sellega, et otsides omale joomkaaslasi, et pudelit jagada) sattusime tõelise joodiku otsa, kes ütles nutikalt, " miks te siit ostate, rumalad! Poes on sama pudel 75 eeki". Poes, mees, oli saba tänavale. Mistap, ei tasu ühte pudelit ostagi. Osteti KOLM!!! Kontserdile aga oma alkagooliga ei saa. Minna aga tahaks. Valati kaks pudelit Eviani 1,5 liitrise plastipudelisse. Kolmas peideti ära (pärast leiti jälle üles). Järgnevast ma juba kirjutasin eespool.
Lõpetaks nüüd Baskini sõnadega: poleks poolikut old, poleks mitte mingit rõõmu.
Siin ma siis nüüd olen oma Eviani pudeliga ja täitsa svipsis nagu Triibik, kes sai maakoduomanikuks.

2007-07-16

KUBBSPEL e. Kuubimäng


Meie oleme ristinud selle mängu "Rüütlimäng".
Kui kellelgi on veel tekkinud huvi selle Gotlandilt pärit põneva murumängu vastu, siis ma panen siia mõned lingid mängureeglite ja mängutegemise õpetustega.
Me ise nägime päris palju vaeva, et mingitki infot leida.

Selle mänguga saab korraga tegevust kasvõi 12 inimest ja kõigil on koguaeg põnev ja siin pole vaja jõudu kasutada.

Huvitav, miks seda Eestis nii vähe tuntakse? Gotland ju siinsamas.
Kas keegi on veel seda mänginud ?

2007-07-15

Murakad on ülevalmis

Nädal tagasi me peresisesel foorumil oli teema: "Kas murakas on valmis?"
Kuidas seda teada saada?
Üks võimalus on minna vara turule ja vaadata, kas keegi müüb või uurida turumuttidelt, kas on nähtud kedagi müümas murakaid.
Teine võimalus on ennustada vaarikate järgi. Nad valmivad enamvähem koos. Mõlemat moodi sai uuritud ja järeldusele jõudtud, et VARA VEEL.
Kuid kolmas võimalus ei tulnud üldse pähe: otsida blogidest ja foorumitest. Nüüd ma siis leidsin paraja viite. Nüüd siis!!
Neljas võimalus oli vaadata eelmise aasta moosipurgisildilt kuupäeva, aga tänavaasta see ei tulnud kõne alla, kuna tänavaasta on kõik varem valmis.
Oma seitsmesse fakti ma oleks võinud ka vabalt panna, et mul/meil on oma murakakoht.
Täna hommikul siis trotsides vihma me alusatsime pealetungi. Meie murakakoht on väga raskesti ligipääsetavas kohas. Kõigepealt on vaja läbida dzungel (see on tõesti liaanidega läbipõimunud tihnik), siis forsseerida jõgi ja lõpuks sumada roostikus. Kohale jõudes aga ootab ees auhind- ilus raba ja murakad. Ja neid ikka oli kohe palju. Vat kui nüüd blogi ei peaks (mälu on ju lühike), arvaks, et rohkem kui ei kunagi varem.
Kahjuks on murakapeenar seal üsna kitsas rabaserv ja ma ütleks, et ega peale meie sinna midagi ei jäänud ja ega peale meie sinna vist üldse ühegi teise inimese jalg astunud ei olnud.

2007-07-12

Ma pean kaheks päevaks Rootsi lendama.
Bagaazi
nagu polekski aga mingid hügeeni ja ilutarbed on ikka vaja kaasa võtta. Ühesõnaga tuleb käsipagas, aga sellega on ju igavene kamm. Instruktsioonid Est Airi kodulehelt loetud, hakkasin oma ilu- ja hügeenitarbeid 1 liitri suurusesse kilekotti toppima. Iga totsik või tuub peal olema alla 100ml. Kõik klappis kuni tuli juuksegeel- 200 ml. Andke andeks, neid ei olegi võimalik 100 ml kaupa osta. Ilmselt tuleb dekanteerida ümber, mõtles laboritöötaja minus. Leidsin tühja shampoonipudeli mahuga umbes 10 ml. Selle ma vinnasin Londonist ühest hotellist. Väikseid pudeleid läheb alati vaja. Juuksegeel ummistas selle väikese suu ilusti ära ja ei liikunud edasi mitte muhvigi. Vaat, et hakkas juba kõvastuma. Jätkasin paaniliselt otsinguid ja leidsin natuke suurema pudelikese ihupiimaga (25 ml). See tuli nüüd seest välja pesta. No sellega vedas. Geel oli nõus sellest august totsiku sisemuse poole liikuma.
Niimoodi vannitoas jahmerdades mõtlesin, et ilmselt seda need terroristid taotlesidki, et normaalsed inimsed viidaksid oma aega nõmedustega ja neil on hea meie üle irvitada. Mul oli täitsa tunne, et üks terrorist istus kusagil ventilatsiooni augu taga ja piilus ja itsitas. Ma olen täitsa kindel, et varsti mõeldakse mingi uus lollus välja, kui see nali ära tüütama hakkab.

2007-07-11

Me käisime Pärnus ja sattusime tagasiteel bussis verbaalse ahistaja küüsi. Ma ütleks, et isegi terroristi. Koha sisse võtnud meie ees, alustas ta mobiiliga vestlust, mis ei lõppenudki ära. Kui me olime jõudnud Sauga jõeni, siis oli mul millegipärast juba kahtlus, et ta räägib Tallinnani välja, sest see jutt oli täiest mõttelage ajatäide. Teisel pool oli ilmselt tibi, kellega ta oli ehk nädalavahetusel "Sunsetis" kohtunud ja nüüd oli vaja elu eest keelt (ehk mobiiltelefoni) kõrva ajada. Kuskil Märjamaa lähedal me vahtisime juba Kuutrolliga üsna abitult ringi, et kas ei tule kuskilt mingit päästvat tegeviust, mis sunniks tal kõne katkestama. Ka kohvi suutis ta tellida ja juua ilma kõne katkestamata. Aga teema, mis nii suurt vaeva vääris, oli abiellumine. Kuid mitte niisama. Mehehakatisel olid suured plaanid - abielluda langevarju hüppe pealt. Kuupäevaks 08.08.08. Eesmärk oli pääseda Õhtulehe kaanele ja rekordite raamatusse ka kui veab. Peaasi olid ajalehed. Teisel pool vist ei tahetud hästi nõusse jääda, sest mees ikka veenis ja moosis ja meelitas ja keelitas. Ikka uuesti ja uuesti. Sama viis, samad sõnad. Haruteeristiks oli mul juba süda paha sellest langevarjujutust. Mul oli ammu tahtmine teda ajukasvajaga hirmutada, aga tema jutu järgi otsustades oli tal tugev ajukahjustus juba nagunii olemas. Vana -Pääskülas ma spetsiaalselt vaatasin, kas ta katkestab jutu bussist väljumiseks või mitte. Isegi katkestas. Ehk sai aku viimaks ometi tühjaks. Bussist ronis välja väike masajalgene (O-jalgne) päss, kes kõndis vaarudes nagu ahv üle tee. Siilisoeng ja mustad dressid. Ilmselt harjutab juba kuskil langevarjuhüppeid.

Õnneks ei jäänud see intsident domineerivaimaks elamuseks Pärnu reisist. Mis oleks võinud vabalt juhtuda, kui me poleks videomakki kaasa võtnud. Nüüd ma tegin oma elu esimese video ja ega mind ei ole ka vist üle paari minuti varem filmitud. Ma ei teadnudki milline ma kõrvalt vaadetes olen. Alles nüüd sain teada. Olin arvanud hullemat. Vat kui pikad aastad elanud endast kehval arvamusel. Nüüd algab uus lehekülg. Tuleb videosari "Rännud Huntidega".

2007-07-10

Ma pean aga kohe hoiatama Sind, Triibik ja teisi ketikirjasõpru, et meie blogisse kogu teie üritus sumbub (mitte, et mulle ei meeldiks osaleda), kuna ma pole eriti agar blogosfääris seikleja. Käin ja loesklengi umbes seitsmes blogis.
Kuid alustagem:
1. Ma ei oska autot juhtida. Mõtlen ikka, et peaks kursustele minema (selle kopeerisin Triibikult, sest nii on)

2. Ma ei oska klaverit mängida. Tahaks osata (nagu Triibik, no mis teha). Lisaks ei oska ka muid pille. Olen õppinud vanaisalt kannelt ja Endel Loitmelt kitarri. Kumbagi ei mäleta mängida. Ma olen seda terve elu väga põdenud, et pilli ei oska. Nooti tunnen ja laulan noodist ka. Hääleulatus on hästi lai. Kompenseerimaks oma puudujääke, panin tütre plokkflööti õppima. Küll ta veel tänab mind selle eest.

3. Sügavat vett ei karda, aga kõrgust olen vanemaks saades kartma hakanud. Kõrguskartus on mul ikka täitsa patoloogiline. Viimati Hermanni kindluses Narvas, ma olin näost kaame kui ringi peale sain torni otsas. Kõpu tuletornis roomasin ka mööda platvormi sisemist serva. Kõrgusest alla vaadates tõmbab maa mind enda poole.

4. Ma olen Islandil käinud. See oli üks mu unistustest.

5. Ma ei ole kunagi suitsu teha proovinud.

6. Mul on tugevad biovoolud ja anne mõtte jõul mõjutada sündmuste kulgu. Kui ma seda esimest korda kogesin, siis valdas mind õud. Nüüd olen harjunud. Spooky!

7. Mul on sünnipäevakaim - inimene, kes sündis üsna samal ajal kui mina ja kellega me oma juhtumisi elus võrdleme ja ahhetame ja imestame. Kui temal midagi juhtub, siis juhtub mul varsti sama asi. Näiteks oli nii, et kui temal oli iraanlasest meestuttav, siis veeretas saatus mu teele iraani/itaaliaverd meeskodaniku. Meie isadel on sama elukutse ja meie maakodud olid 5 km kaugusel juba enne tuttavaks saamist. Kui tema laps satub intensiivi, siis aasta pärast satub minu laps intensiivi. Kui ta jääb haigeks, jään ka mina haigeks. Sealjuures me peaaegu ei kohtu, aga meil on mingi kummaline side.

Kindlasti tulevad mul pärast selle postituse ilmutamist palju paremad faktid meelde.

2007-07-02

Laulupidu

Laulupidu tuli sel aastal teisiti. Mina kuulasin ja Kiisik laulis. Siiamaani oli vastupidi.
Ma küll vaikselt lootsin, et saame koos mõnele laulupeole, aga mis teha, kui tal eelmises koolis polnud kooli koorigi. No eks on nendel laulupidudel ikka käidud ka. Täitsa huvitav on vahel ise kõrvalt vaadata. Tegin mitu järeldust. Üks, et tegelikult on kaks pidu- lauljatel seal kaare all on üks pidu ja kuulajatel teine. Kuulajatele on laulupidu põhjus suguvõsa kokkutulekuks. Söögid, joogid, piknikutekk ja juttu jätkub kauemaks. Ma pidin oma emagi korrale kutsuma, et juhtumisi tuleb lavalt praegu üks üsna ilus laul, mida võiks kuulata. Ruumiga oli tänavaasta kitsas. Muru peal ei saanud isegi jalgu välja sirutada ja naabri jalad olid otse minu tagumiku all, kuid õnneks juhtusid tulihingelised laulupeolised olema, kes kõiki laule kaasa püüdsid laulda ja kommentaarid, et kuidas seda laulu ja kus on lauldud, olid nii südantliigutavad.

Kiisiku esmamuljet saab lugeda tema blogist: "Laulupidu oli massive massive. Polnud NII võimas nagu Lupetta lubas, aga no okei, küllalt".

No mida ma lubasin? Verd, higi ja pisaraid? Kruvisin vist ootused liiga kõrgele. Pisaraid ei tulnudki.
Nojah ma ei osanud teda hoiatada ebamugavustest, mis minu jaoks on niivõrd loomulik laulupeo osa ja mida korduvalt on kogetud. Saigi ise oma nahal ära proovida. Võimas oli ikka. Mina ei tea, miks just Chalice "Minu inimesed" mulle nii hinge on läinud. Seekord kohe rohkem kui "Mu isamaa" või T. Mägi " Palve". Täitsa võimas, et endiselt patriootilisi tundeid tekitavaid laule osatakse kirjutada.