Rünnak koolile - ellujäänute lugu, oli see, mis imselt inspireeris tänaöist unenägude kirjutajat. Tegevuspaigaks oli määratlemata suur ruum, ehk midagi kaubanduskeskuse taolist, ja piirajateks ilmselt islamistid. Rahvast oli sees palju ja igasugust, paljudel olid relvad. Nii mõnigi tuttav keerutas mõtlikult kumminuia peos. Anti mullegi automaat - vana hea AK74 - pihku. Mingil hetkel hakkasid piirjajad ühest uksest sisse tungima, kasutades lauluraamatutega varustatud neegrinaiste abi. Liikusin ukse juurde olukorda kindlustama, aga kuna kumbki pool oli võrdselt relvastatud, hakati pidama rahuläbirääkimisi. Mul oli hea meel, et oli kaasas pastapliiats, millega lepingut allkirjastada.
Läbirääkimiste käigus leidsid piirajad, et peavad kontrollima meie moraalset kindlust, ja hakkasid esitama konksuga küsimusi. "Kas kallistada tuleb lapsi või asju?" oli nende esimene küsimus, "Asjad võivad katki minna," täpsustasid nad abivalmilt. Ikka lapsi. Õige vastus.
"Kas te mõnikord vahetate telekal kanaleid ilma puldita, minnes üle toa teleka juurde?" See küsimus ajas mind naerma. "Mul on vana vene telekas, sellel ei saagi puldist kanaleid vahetada," "mul ei olegi telekat," lisas keegi omaltpoolt. Sellest ei saanud nad hästi aru, et kuidas on võimalik, et lääne inimestel ei ole puldiga telekat. Aga pikapeale hakkas see neilegi nalja tegema ja koos naermisega uni ka lõppes.
Huvitav, mida veel Astrid Kannel Iraagis tuua võib.
1 kommentaar:
See telekapuldi lugu on kuidagi tuttav, rubriigist "Kaalujälgimine"? Kas polnud mitte kunagi selline soovitus? ;-)See on ju täiesti loogiline
Postita kommentaar