Kuutrollidel on sarved maas. Nii saab mööda tavatuid radu sõita, et esivanemate kalme ja talukohti otsida ja Kassinurme Linnamäele sattuda. Vähe sellest, lausa tegutsevasse taarausuliste Hiide eksida.
Ma ei mäleta (aga võib olla on see minu viga), et eelmistel aastatel oleksid linnud harrastanud sellist ekstreemsporti nagu "viimasel hetkel autonina eest läbi lipsamine". See on lausa patoloogiline ja valdav! Algul väiksemad linnud aga täna juba ka lausa tuvid. (Öösel nahkhiired muide!) Tekib tunne nagu ka linnud vajaksid oma adrenaliinilaksu või on see julgustükk, millega nad saavad omavahel hoobelda. A la vat täna lendasin niiii lähdalt auto nina eest läbi.
Kuid tahtsin ma kirjutada hoopis Eesti Balladidest. Noh nüüd on seal käidud ja ma pean ütlema, et minu meel küll liikus. Vihjates Mart Johansoni ütlusele, et kui rahva meelt koguaeg lahutada, siis ega see enam liigu ka. Peaaegu 2 tundi olin lummuses ja öösel nägin tagatipuks luupainajat (pole ammu sellist kogenud), mis oli raudselt EB järelkaja. Võimas elamus! Uskumatu, kuidas jaapani koreograafia lisab eesti regilaulule veel pinget ja tekib täiesti uus tase.
Üks nädal puhkust veel ees, näis mida see toob.