Kas teist keegi aru sai,
kuhu Ruhnu karu sai?

Mina ei saa enam midagi aru. Minuarust käis kevadel jutt, et see on Läti karu, kes ujus Eestisse aga nüüd selgub, et vist hoopis Eesti karu, kes ujus Lätti. Olgu kuidas on, peaasi, et ta pole Vene karu ja see on üsna selge. Vene karukogukonnal on geneetilised erinevused, lohutab Postimees.
Üks on kindel, et Eestis on 600 karu ja Lätis 8 (luuserid). Huvitav kuidas seda piiri suudetakse hoida, et kas see on meie piirivalve hea töö tulemus. Piir peab hästi.

Sõprus oktoobris

see on meeletu
müümise kunst ja veelkord
kaks kolme vastu

Tänu Triibikule sain lõpuks vastuse küsimusele: miks ma ei suuda lugeda üle ühe raamatu aastas. SEST, ma koristan liiga palju. Mul on valida kahe aia, kahe korteri ja ühe maja vahel. Muidugi on teoreetiline variant koristada veel ühes majas. Okei, okei ma ei ole nendes korterites ja majades ju päris üksi. Teised ikka koristavad ka, aga ma tunnen endal selles koristusaktsioonis päris suurt osa ja vastutust. Tegelikult on nii, et kui tuba on korras siis tekib harmoonia ja rahutunne, isegi turvatunne. Igatahes meeletu rahulolu ja selline zen-olek. Aga kui korrast ära, siis ma ei saakski mitte millelegi keskenduda. Sihuke rahutu olemine on. Ei oskagi seletada. Kuskil kuklas vasardavad kõik tegemata kodutööd ja ma ei saa sinna mitte midagi parata.

Nüüd ma tean, mis mul aiast veel puudu on. Küll ma olen seal käinud ringi ja mõelnud, et midagi nagu oleks veel vaja. Vot sellist multifunktsionaalset pesakasti oleks vaja. Ja seda ja ja seda. Ma tahaks kohe näha, kas varesed jätavad meie õunad puu otsas rahule või mitte. No see minibaar linnupuuris on muidugi TASE! Kõnnid aias rehaga ringi, väike lonks viina aga milleks need martsipanmunad, ma ei saa aru. Kas nad peavad lindu lolliks vä? Ja need loomad! See annab Kreisraadiole silmad ette küll. Nagu Ants Kantoss, kes tok-tok-tok topiseid teeb. Aga kui nüüd arutleda, siis minibaari kasutus langeb ikka väga ebasobivale ajale- kuskil oktoobrist aprillini ainult. See pole just kõige mõnusam aeg Eesti kliimas. Niiet 399 krooni jääb alles.
Kas Saksamaal tõesti on selliste aiakaunistuste järgi nõudmine, mind hakkas kohe huvitama.

nädala mõtted

Head mõtted, need tulevad Rain Simmulilt:
Esimene: "Ma kardan, et inimene ei muutu ajakirjandust lugedes õnnelikumaks. Lehelugemine võtab aja mingi lihtsa ja loomuliku arvelt".
Täpselt! Just minu mõte. Sellepärast ma ei loe lehti enam ammu muul ajal kui ajal, mis nagunii raisatud näiteks rongi- või bussisõidule ehk siis kohvijoomisele. Sest üliharva loen ma sealt midgagi tõepoolest endale vajalikku.
Teine: "Kui on võimalik kellelegi eneseusk tagasi anda, siis püüdke seda teha." Siin pole midagi lisada.

Superkoolitus

IN VAIN WE TRUST

Saateviga

Kas teil on olemas oma nö. kultusetendus - teatrietendus, mille tekst on suurest vaatamisest pähe kulunud? Jajah, paljud ütlevad siinkohal kindlasti "Armastus kolme apelsini vastu", aga minul on selleks etenduseks "Saateviga". Vähe sellest! Argielus see tekst lausa segab mind ja aeg ajalt ma kipun rääkima "saatevea keeles". See kõik algas juba kui ma olin 13 aastane. Sellest ajast saati on meil kodus käibel killud a la 'kala on üllatus' või, et 'kas inimene tõesti ei tunne, kui ta istub telelehe otsas' või, et 'kuidas võivad koid ühe smokingi ära süüa' või, et 'riietuda tuleb alati vastavalt aastaajale'. Mul on lapsepõlvest sõbranna, kellega me võidu Saatevea repliike "tulistasime" ja pidime naeru kätte surema. Siiamaani kohtudes küsime, et 'kas sa kala kõrvale kartulisalatit tegid' ja 'kas see on jõe või järve karpkala'. Kuid ega mul peale oma pere ja tema kellegi muuga seda nalja visata pole. Vahest ma lähen kodus sujuvalt Saatevea tekstile üle ja saan aru Kuutrolli juhmist näost, et midagi läks vist jälle nihu. Noh nüüd on ta selle etenduse ära näinud, sest Ugala võttis selle tüki oma mängukavva. Eks ma ikka kartsin pettuda, kuid pelgasin hullemat. Ei olnud viga. Näiteks Vanda osatäitja Triinu Meriste ja Saci osatäitja Maria Soomets olid isegi omaaegsetest Paluverist ja Hellenurmest paremad. Ka kunagine Ivo Eensalu oma mõmmihabemega ei sobinud kuidagi 18 või 19 aastast mängima. Justnimelt 18 võ 19, sest etenduse ajal me ei saagi teada, kui vanaks ta sai.

Uhh tegelikult ma olin terve esimese vaatuse lausa pinges, umbes nagu lapsevanem, kelle lapsele on antud lasteaia jõluetenduses peaosa. Kas on ikka tekst peas ja kas nali tuleb ikka välja. Nojaaah. Ega ikka ei tulnud küll. Alguses olin kohe pahane, sest osa teksti oli välja jäetud, kuid see polnud peamine. Hoopis halvem on see, et komöödia lavastamine ei ole käkitegu. Puudusid vajalikud pausid, et nali mõjuda jõuaks, et inimene aru saaks, mis nüüd öeldi. Kohe sõitis teine tegelane talle oma repliigiga sisse. Nagu kiire oleks kuhugi. Ruttu, ruttu lõpu poole. Ma pidin mitu asja pärast Kuutrollile üle seletama, et ta aru saaks, kus see naerukoht siis oli. Tähendab, et selles etenduses ei olnudki, aga tegelikult pidi olema. Niiviisi. Samas ma ju ei tea, kumb koosseis (1979 aasta või 2006 aasta) originaalitruum oli. Igatahes teises vaatuses ma rahunesin ja suutsin juba asja nautida ja naerda ka. See, kel tükiga nii isiklikku seost pole, võib julgelt vaadata. Olgu öeldud veel, et kõige nõrgem osatäitmine oli Leila Sääliku pereema ja Ott Aardam pingutas härra Kristost mängides üle, muud hullu polnudki. Vat lavastajakätt oli vähe tunda. Matvere on tore laulja, saatejuht ja näitleja, aga lavastajaks siiski õpitakse, mitte ei hakata.

Et mis siis on selle tüki võlu? Aga vat see, et tegevus toimub 1969 aasta Ungaris, kuid sellest pole üldse aru saada. Samahästi võiks olla see 1979 aasta Eesti või 2006 aasta Eesti. Teema on igihaljas.

Isegi "madin Palestiinas" on alles. Hirrrrmus madin.