Edekabel

Mulle ka edetabelid meeldivad nagu Triibikulegi. Ainult lemmiklaulja ja ansambli küsimustele ma pole nõus vastama. Selle kohta on omaette skisofreeniline lugu mul rääkida. (teienkord)
Niisiis.
4 töökohta:
*Vasula Sohvoosi kartulivõtja nr.21
*Molekulaarbioloogia õppetooli katseklaasipesija
*Mikroobi- ja üldise Biokeemia
õppetoolis hallitusekülvaja (vanemlaborant)
*rasedate naiste sõeluja ( laborispetsialist)

4 filmi, mida ikka ja uuesti vaataksin:( seda ma olen harjutanud)
*"Neli pulma ja üks matus"
*"Inglise patsient"
*"A Room With A View"
*"Uksed sulguvad"

4 kohta, kus ma olen elanud:
*Tallinnas A.H.Tammsaare teel
*Tartus F.R.Kreutzwaldi tn
*Tamsalus A.Haava tn
*Tartus Tähtvere tn ( see ei sobi üldse eelneva kirjandusliku õhustikuga)

4 teleseriaali, mis meeldivad:
*Oru valitsejad
*Seks ja linn
*Kontor
*Pahad tüdrukud

4 saiti, mida iga päev külastan:
google.com
kodutriibik.blogspot.com
ilm.ee
astro.com

4 kohta, kus olen käinud puhkamas:
Sotsi
Hiiumaa
Pärnu
Rhodos

4 lemmiktoitu:
*oma tehtud kotletid ja türgioad
*praetud suvekõrvits
*murakamoos
*seenepizza veiniga
( mannavaht ka)

4 kohta, kus praegu tahaksin olla ( loomulikult siit ära)

*Kiisiku ja suuskadega metsas
*Tartus kamina ees tugitoolis veini ja Kuutrolliga
*Tamsalu aias (kasvõi üksi)
*Norras (suvel)

Kes 4 veel võiksid neljast asjast kirjutada:
Kuutroll võiks küll.
Paljud võiks aga neid pole siin ju.
Äkki Punane Hanrahan ?

Triibiku jutt tekitas minus kohe elevust. Ka MINU lemmikkirjandus olid vanad teatrialmanahhid. Ma veetsin kõik suved Tartus vanaema-vanaisa juures. Nende kelder kujutas endast mulle suurt avastamata maailma. Seal oli hulga pappkaste. Nendes oli palju vanu ajakirju, raamatuid. Ja veel milliseid ajakirju!! Eesti Naine alates aasast 1924, Maret, Taluperenaine ja ENSV Teatri aastaraamatud kuskil aastatest 1957 - 1961. Mul olid kõik tolle aja teatrite näitlejate nimed ja näod selged, sest ma vaatasin neid ajakirju ikka iga suvi. Eesti Naistes ma imetlesin ilusaid tualette ja reklaame. Jaa, reklaame. Reklaamid kaupadele ja kauplustele olid minu jaoks midagi täiesti arusaamatut. Tänu reklaamidele sain ma teada siis, et Tartu linnas oli enne sõda suur riidepood, mille omanik oli hr.Jänes. Vot nii. Viljar Jänese sugulane?
Põhjus, miks ma neid iga suvi korra vaatasin, oli praktiline: ma kartsin, et niiskus ja hallitus hävitab minu jaoks nii kalli vara. Selleks ma tassisin nad tavaliselt kuumal suvepäeval õuele ja laotasin päikese kätte. Need ajakirjad on tänapäevani alles muide.

Tuletikke laenamas..

Vanemuises!
Ma olen saanud nüüd kaks nädalavahetust järjest doosi vanemuise näitekunsti. Issand, ma ei mäletagi, millal ma viimati Taaralinnas teatris käisin. No eks see oli siis, kui ma seal elasin või olin sealt just lahkunud. Vaatasime kahte komöödiat- ugrimugri janti sel laupäeval ja eelmisel siis rafineeritud juudisoost ameeriklase Neil Simoni viimast tükki Sekstett a la carte. Mõlemad olid head. Kuigi Sekstett oli rohkem minu maitse. Aga müts maha Vanemuise ees, sest 1910 aastal kirjutatud komöödiat on väga raske tänapäeva inimsele naerdavaks teha. Nad said hakkama. Minuarust see laenatud soomlane oleks võinud vabal soome keelt rääkida, oleks veel parem olnud ja ma oleks paremini aru saanud ta jutust (kui nüüd üldse norida). Avastasin, et olen vaadanud kuu aja jooksul kahte soome! etendust- Jäneseaasta oli ju ka. MIs neid ühendab peale Soome? Esiteks peaosas on kodanik nimega Vatanen ja teiseks laval on soome saun. Sellest viimasest ma saan aru aga miks Vatanen. On selles nimes midagi?
Enne seda olen oma elus vist näinud veel ainult ühte soomlaste lavateost ja see oli Parveposidid Draamateatris VÄGA ammu. Lapsena. Oi minu kodus on alati palju teatris käidud. Esiku peeglilaual seisid permanentselt teatripiletid (see on mul silme ees), sest teatris käidi vähemalt kord kuus. Kunst kuulus siis rahvale.

Täna kuulsin tõestisündinud lugu, et üks poiss (Kaisa sõbranna tuttav) oli veetnud 8 tundi liftis kinni. Öösel!! Mobiilita!! Ainsaks kaaslaseks Dostojevski "Kuritöö ja karistus". Kõlab tragikoomiliselt? Muide mina ka umbusaldan lifte. Eriti neid nõukogudeaegseid. Olen elus nendega väga vähe sõitnud ja Mustamäe haiglas oli ka esimene mõte, et äkki saaks trepist. Kusjuures ma polegi seal treppe näinud. Kaheteistkümnendale korrusele ronida on aga päris hullumeelne.
Minu jubedaim elamus liftidega on pärit sellest ajast, kui ma kuuenda klassi plikana lastekooriga Moskvasse sain. Meid kutsuti pioneerisaatesse laulma ja salvestused olid Ostankinos maeiteamitu päeva. Elama pandi aga Inturisti hotelli. Mäletate küll ju, mis asi on Inturisti hotell? See oli vist põhiliselt ida-sakslasi täis. Hotellil oli 18 korrust ja meie rahvas jaotus vist ühtlaselt seitsme korruse vahel. Tubadesse pandi tähestiku järgi (meid oli vast 70 last)ja see tähendas, et 6-nda klassi jumbu võis vabalt abituriendiga ühte tuppa saada. Suured hakkasid kohe muidugi korraldama ja ümber tõstma ning lõpuks ma avastasin ennast toast, kus peale minu kedagi polnud. Kartsin kohutavalt ja otsustasin, et pean ülejäänud kahte tühja voodisse ka kedagi leidma, muidu mind tõstetakse jälle kuhugi kolmandaks. Nii ma siis jooksin mööda treppe 17-ndalt 10-ndale ja tagasi. Vahepeatustega. Korduvalt. Ma ei saanud aru, mis süsteemiga need liftid töötavad. Ma polnud enne selliseid näinud ja minuarust liikusid need kahtlaselt vaikselt ja need olid koguaeg ida-sakslasi täis aga välismaalastega kontakteerumine oli keelatud ju. Kui ma tiimi lõpuks kokku sain, olin lausa närvivapustuse äärel. Ma mäletan, et värisesin üle keha. See reis pani pitseri mu mällu igaveseks ja mitmes mõttes. Liftidesse suhtun siiamaani ettevaatlikult.

Mõistatus

Mulle kohe mitte ei meeldi lahendamata mõistatused. Üks suurim on meie peres praegu Kiisiku haigus. Mis see siis oli/on? Ega võitlus pole veel lõppenud, sest madal palavikuniru kestab, aga noh põletikku enam pole. Inimene käis trennides ja puha ning kukkus jalalt 40 palavikuga voodisse ja 5 päeva pärast hingamisaparaadi alla kaheksaks päevaks. Kas haiguslukku kirjutatakse: tundmatuks bakteriks jäädasooviv bakterisiksus? Minu pealekäimisel võeti viiruskülvid aga see oli nädal peale haigestumist. Saadi kätte kaks kurjamit (paragripp ja RS-viirus) aga need olid ilmselt pisisulid. Põhimees oli ammu jehhat tõmmanud. Arvamusi on erinevaid. Arst nr. 1 ütleb, et see oli Legionella pneumophila ja kaks viirust, arst nr. 2 arvab, et Streptococc ja kaks viirust, arst nr.3 arvab, et kolm viirust (lisaks eelmistele AB gripp) ja ei ühtegi bakterit. Täiesti jabur olukord. Mida nad ikkagi kirjutavad haiguslukku? Raske pneumooniaga haigel tuleks ikkagi kohe võtta nii rögakülvid bakteritele kui viiruskülvid. Ka laupäeval! Bakterid ja viirused ei pea puhkepäevi. Need kaks kaotatud päeva oleksid võinud väga saatuslikuks saada ja tegid ilmaasjata Kaisa olukorra nii raskeks. Ma ütlen!!
Ilmselt on selliseid situatsioone liiga harva, et ravijuhendit muuta. Siit moraal: ära püüa teistest erineda, sest 90% pneumooniaid allub penitsiliiniravile, nagu mulle öeldi.

Pulmad või pulma?

Eks see Kiisku haigus oli üks paras pulma, ütleks soomlane. No aga Kiisiku saime nüüd intekast üldpalatisse putitatud. Ta lihtsalt edeneb nii kiiresti. Saab juba hakkama endaga ka ilma hapnikumaskita.
Eks juba vanarahvas öelnud, et pulmadeks saad terveks. No nii ongi. Pulmadeks oli vaja terveks saada.
Nüüd läheb juba lepasema reega kosumiseni. Kilod tagasi!