Ongi käes! Ei mitte unenägu Iraagist vaid tõsielu. Vägisi aga tuli mul SEDA uudist kuuldes naer peale. No ausõna, nagu Kreisiraadio see saade, kus oli tülinorimise õpetus. See kõlas nii: kõige lihtsam viis suuremat tüli ja paanikat tekitada on, kui minna hästi rahvarohkesse kohta ja hüüda " No nüüd on tüli majas!!" ja kohe tekib sagin. Ilmselt on terroristid seda saadet kuulanud. Igatahes õnnestus neil väga edukalt suurt tüli tekitada väga väikeste vahenditega. Inimesed on võimelised ennast ise surma saatma kui paras atmosfäär luua. Lausa kõrgem pilotaaz.
No mida järgmisena?

Rünnak koolile

Rünnak koolile - ellujäänute lugu, oli see, mis imselt inspireeris tänaöist unenägude kirjutajat. Tegevuspaigaks oli määratlemata suur ruum, ehk midagi kaubanduskeskuse taolist, ja piirajateks ilmselt islamistid. Rahvast oli sees palju ja igasugust, paljudel olid relvad. Nii mõnigi tuttav keerutas mõtlikult kumminuia peos. Anti mullegi automaat - vana hea AK74 - pihku. Mingil hetkel hakkasid piirjajad ühest uksest sisse tungima, kasutades lauluraamatutega varustatud neegrinaiste abi. Liikusin ukse juurde olukorda kindlustama, aga kuna kumbki pool oli võrdselt relvastatud, hakati pidama rahuläbirääkimisi. Mul oli hea meel, et oli kaasas pastapliiats, millega lepingut allkirjastada.

Läbirääkimiste käigus leidsid piirajad, et peavad kontrollima meie moraalset kindlust, ja hakkasid esitama konksuga küsimusi. "Kas kallistada tuleb lapsi või asju?" oli nende esimene küsimus, "Asjad võivad katki minna," täpsustasid nad abivalmilt. Ikka lapsi. Õige vastus.

"Kas te mõnikord vahetate telekal kanaleid ilma puldita, minnes üle toa teleka juurde?" See küsimus ajas mind naerma. "Mul on vana vene telekas, sellel ei saagi puldist kanaleid vahetada," "mul ei olegi telekat," lisas keegi omaltpoolt. Sellest ei saanud nad hästi aru, et kuidas on võimalik, et lääne inimestel ei ole puldiga telekat. Aga pikapeale hakkas see neilegi nalja tegema ja koos naermisega uni ka lõppes.

Huvitav, mida veel Astrid Kannel Iraagis tuua võib.

Pärnamäeränk

Nõiutud mets.

Mis on selle moodustise nimi Hiiumaal ja kuidas nimetatakse Muhumaal?

Ristna väike sadam...

Ristnas on koguaeg tormine meri muide. See ongi suurte lainete kodu.

Hiiumaa

"Hiiumaa, Hiiumaa - põliste hiidlaste maa". Nagu oleks selline laul olemas olnud. Ilmaga nüüd küll ei vedanud aga me ei jätnud ka jonni. Käis pidev kemplemine vihmapilvedega. Kuupealt kukkunud Kuutrolli on muidugi lihtne üllatada-näita talle kas Ristna suuri merelaineid, Kassari kabelit või Reigi kirikut, kõik on uus ja huvitav. Rudolf Tobiase majamuuseumis saime teada, et K.E.Sööt ja R.Tobias olid väga head sõbrad ja suured kirjavahetajad. Neid postkaarte seal ikka jagus. Ikka saadetud isand Söödile Saksamaalt. Nüüd küsimus suurele ringile. Kas Tsaaririigi ajal võis Tähtvere tänav olla kasvõi lühikest aega Aleksandri tänav? K.E.Söödi maja asub Tähtvere 5 aga kirjad olid saadetud Aleksandri 5 majja. Majanumbri kokkulangevus on hämmastav.
Hiiumaa laidude kaitsealal aga askeldavad laidude haldajad (haldjad) Rita ja Andres ikka vanas vaimus. Õnnestus meilgi Saarnaki laid läbi joosta, ikka vihmaga võidu. Samal ajal, kui lambaomanikud oma uted üle lugesid ja neile meelde tuletasid, et pidu jätkub veel vaid septembri lõpuni. Siis on kojutulek. Ma oleks kohe tahtnud lammaste pikki nägusid näha. Lõpetusesk soovitus läpakaomanikele: kui teie auto aku ei ole kõige uuem, siis jätke WIFI alal internetti minnes auto tööle! Alati pole käimatõmbajaid varnast võtta.

Kuutrollidel on sarved maas. Nii saab mööda tavatuid radu sõita, et esivanemate kalme ja talukohti otsida ja Kassinurme Linnamäele sattuda. Vähe sellest, lausa tegutsevasse taarausuliste Hiide eksida.
Ma ei mäleta (aga võib olla on see minu viga), et eelmistel aastatel oleksid linnud harrastanud sellist ekstreemsporti nagu "viimasel hetkel autonina eest läbi lipsamine". See on lausa patoloogiline ja valdav! Algul väiksemad linnud aga täna juba ka lausa tuvid. (Öösel nahkhiired muide!) Tekib tunne nagu ka linnud vajaksid oma adrenaliinilaksu või on see julgustükk, millega nad saavad omavahel hoobelda. A la vat täna lendasin niiii lähdalt auto nina eest läbi.
Kuid tahtsin ma kirjutada hoopis Eesti Balladidest. Noh nüüd on seal käidud ja ma pean ütlema, et minu meel küll liikus. Vihjates Mart Johansoni ütlusele, et kui rahva meelt koguaeg lahutada, siis ega see enam liigu ka. Peaaegu 2 tundi olin lummuses ja öösel nägin tagatipuks luupainajat (pole ammu sellist kogenud), mis oli raudselt EB järelkaja. Võimas elamus! Uskumatu, kuidas jaapani koreograafia lisab eesti regilaulule veel pinget ja tekib täiesti uus tase.
Üks nädal puhkust veel ees, näis mida see toob.

12-nes Viljandi Folk

Kui üldse elus, midagi kindlat on, siis on see Viljandi Folk. See on järele proovitud ja garanteerib alati positiivse elamuse. Igatahes Eesti Psühhiaatrite Selts soovitab. See pole võimalik, et sealt pettununa ja kurvana naastakse. Kui elamus ei saabu alati lavalt siis võib see saabuda vabalt kahe lava vahelt. See ongi Folgi fenomen, et Folk on seal õhus ümberringi. Olen küll täiesti nõus Andrei Hvostoviga, kes viimases EE-s avaldas arvamust justkui oleks kohati tundnunud, et hoopis ennustatud tromb olnud Folgi põhiesineja. Õnneks seda ei saabunud, küll aga olid kohal kõik muud esinejad: nunnud taadid Prantsusmaalt oma naljajuttudga, kolm kirglikku viiuldajat Norrast, šoti bänd ja moldova virtuoosid. Ma ei saa midagi teha aga ma olen ikka absoluutselt norra rahvamuusika fänn. Valkyrien Allstars'i esimestest nootidest alates olin nende "ande vang".