See Kihnu projekt oli meil küll "tehtud mõeldud". Tavaliselt me ikka planeerime asju ontlikult. Reedel, kui jäätee Kihnu avati, ütles Neeme, et teoreetilislet oleks võimalik ka Kihnus ära käia, kuna me olime just Pärnusse teel. Mina ühmasin selle peale mhm, aga ma ei mõelnud seda eriti tõsiselt.
Eesti asustatud saartest kollektsioonist oli mul puudu Osmussaare, Abruka, Kihnu ja Ruhnu. Eks ma põdesin ammu, et Kihnus pole käinud. Plaanisime ikka minna suvel. Isegi paadiga, kui õnne on. Nüüd tuli kõik nii äkki.
Ma arvan, et Kihnlased pole kunagi oma saarel nii palju autosid näinud. Eks liiklemine läkski raskeks, sest kitsad teed olid lume tõttu ju veel kistamad ja liikuda sai ühes suunas. Kui keegi vastu tuli, siis pidi natuke manööverdama.
Kihnu koer ei usu oma silmi.
Jäämäed Kihnu tuletorni juures.
Meie vaist juhtis meid õiges suunas. Ega seal muidugi variante palju pole. Saare keskel on kirik, rahvamaja ja vallamaja koos muusuemiga. Saare tipus on tuletorn. Mulle meeldis see, et kihnalsed suhtusid olukorda loominguliselt ja hoolimata puhkepäevast, oli muuseum avatud. Rahvast vooris saarele ikka meeletult. See on MAKSIMAALNE, ütleks Alef Strömm. Tuletornile lähenedes meenutas see juba mingit palverännakut.
Kui me kell 15 ankru hõivasime ja mandri poole startisime, ütles saarevaht, et täna on juba 120 autot saarelt lahkunud, aga keegi ei tea kui palju neid saarele tulnud on. Seda öeldes tähendas ta ka meie autonumbri oma kladesse.
Üle lume lagendiku kimades (60km/h) tundus, et see on mingi loodusfilm Antarktikast või Arktikast. See ei ole Eesti. Varsti jalutab mööda kari pingviine. Mõni hüljes oleks võinud ka olla või polaarhunt. Siis oleks veel eriti ebareaalne tunne olnud. Niigi oli väga reaalsuse ja ebareaalsuse piiripealne olemine: pilvitu taevas, soe päike, otsatu lumine väli ja jäämäed.
