2009-12-22

2009-12-19

Ma olen piparkookide suhtes väga valiv. Üldiselt ma armastn seda tainast rohkem kui piparkooke. Tavaliselt ostan ma enne jõule paki või kaks tainast ja siis söön selle ära. Neeme pakkus veel, et šikim oleks ka laiali rullida ja siis vormidega figuurid välja lõigata ning siis ära süüa. Äkki glasuuriks ka veel enne? Mkm, see on juba liig.
Seega siis piparkookide suhtes olen valiv ja nüüd tänu Triibikule sain teada, et Marmitoni omad pidid olema kõige paremad. Ma siis Jõuluõhtuks ostan paki neid. Muidugi juhul, kui ma need ära tunnen.

2009-12-12

Minu sisemine naine

What the f...!?, tahtaks kohe hüüda nende kirjade peale, mis mu meilposti on hakanud imbuma.
Keegi mulle tundmatu naine on maeitea kust saanud mu e maili ja lisanud mingisse listi, kust ma saan regulaarselt kord nädalas kutseid kummalistele kokkusaamistele.

Kirjad algavad lausega
"Kutsun teid võtma aega endale ja tulema mõnulema naisenergiatesse" ja
"Riietus vali mugav ja Sinu seesmist naist toetav".

Selline jaburus kisub kohe suu naerule, aga kui neid kirju tuleb iga nädal, siis enam varsti pole naljakas.

Mina, kes ma pole eluski käinud pediküüris ja kaks korda elus maniküüris, olen küll viimane, kes läheb sisemist naist toetama. Ometi ma ei arva, et ma pole naiselik. Ma lihtsalt ei vaja selle siemise naise toestamist sellist tegevustega. Ma pigem hoian selle pealt raha kokku ja ostan omale veel ühe paari kingi. Ma muide lugesin kokku, et mul on rohkem kui 15 paari kingi ehk siis rohkem kui Evelin Sepal. Haaa!
Juuksuris ma muidugi käin tihti. Seega mu sismine naine vajab üsna vähe toatamist- mees, kingad, juuksur ja nagu rohekm polegi.

Sellega meenus mulle võrratu näidend "Meeste varjupaik", kus selgitati, et meestel on hobid, aga naistel on selle asmel nende sisemaailm, millega tegeleda.

"Töötoas sukeldume naispooluse sisemaailma energeetikasse praktiliste harjutuste kompleksidega...."

Appi, ma saan tõsise kompleksi seda lugedes. Kui ma seda kõike rumalaks pean, äkki ma polegi naine?

2009-12-07

Lapse täiskasvanuks saamisel on üks häid omadusi see, et ei pea päkapikutama. See on ikka üsna vastutusrikas ja koormav ülesanne.
Nüüd kui laps oma elu peal, saab päkapikutamisega ka ise hakkama. Mitt, et pikud enam ei käi. Ohhhoo, käivad küll, aga ilma minu kaasabita. Tudengineiud kahepeale saavad hakkama. Ikka vastastikku. Ma olen nii aru saanud.
Vat kus harjumusel on jõud. Traditsioonid on muidugi toredad ja, mis seal paha on kui tahetakse mingit osa lapsepõlvest kinni hoida.

Täitsa huvitav on mõelda, kauaks seda päkapikutamise huvi veel jagub?

2009-12-03

"Noh kas oled nüüd rahul", peaks ma endalt küsima.
"Said omale kõlava nimega diagnoosi nagu Polkovniku lesk".
Iliolumbaar ligamendi rebend või venitus. Kõlab ju uhkelt!
Ei tea kuidas see rebend võiks ladina keeles olla?

Mõni inimene kohe ei saa tavalisi haigusi põetud. Ikka on vaja midagi sellist, mida iga arst ära diagnoosida juba ei suuda. See on nüüd neljas diagnoos ja ma loodan, et lõplik. Igatahes see sobib paremini kui eelmised.

Muidugu ma ei tea kas see diagnoos mu 9 kuud kestnud piinad ka lõpetab, kuid nüüd ma tean täpselt milliseid liigutusi ma ei tohi teha ja millised harjutused aitavad mul terveks saada. Enne vehklesin ka, aga läks aina halvemaks.
No ja muidugi elastikside. Lihtne kuid geniaalne. Nagu mulle see ümber puusade tõmmati, läks kohe kergemaks. Jumal küll, miks keegi varem selle peale ei tulnud?