Murakal

See juhtus juba juuli keskpaigas, kui me murakal käisime. Üks murakavärvi liblikas tuli marju üle lugema. See võis ka olla muidugi murakahaldjas.

Folgilt ostetud liblikamäärajast aga selgus, et ta on TÄPIK. Täpsemaks määramiseks oleks pidanud juba tiiva alla vaatama.

Murakasaak jäi aga eelmise aastaga võrreldes kesisemaks.

Europeade Tartus 21-24.juuli

Käisime Europeade lõppkontsrdil. Väga armas oli. palju toredaid rahvariideid. Rahvariided on mind lapses saati köitnud. Mitte ainult Eesti omad. Neid ju on nähtud küll. Lapsena tantsupidudel käies ma ootasin ikka kannatamatult, milla vennasrahvad esinema hakkavad ja minu edetabelit juhtisid alati aserbaidzaani naised. Nad ju meenutasid printsesse oma kleitidega.
Ega seekord ka pettuma pidanud. Oli maid ja rahvaid, keda kunagi varem näinud polnud. Juuresoleval pildil on Taani memmed ja taadid. Vot jah... just. Üks tähelepanek tekkis küll. Nimelt põhjamaade rahvatantsijate seas ikka naljalt alla 65 aastast ei leidnud. Tundub, et Rootsis, Norras, Taanis ja Soomes on rahvatants vanavanemate hobi. Sellest ka tantsude tempovalik, selline eakohane. Noh et süda väga puperdama ei hakkaks. Tore ikka.
Teine võluv seltskond oli minu arust Shoti "keskealiste tantsuklubi". Milline pöiasirutus! Naistel nagunii, aga just keskealistel õllekõhuga meestel. Jalas sellised paremat sorti võimlemissussikesed.
Samal ajal kõigil tantsijatel võluv-kelmikas naeratus näol (võimalik, et wisky joomisest) ja saateks mängis muidugi ehtne Shoti torupill.

Kuigi ma teistele Europeade üritustele ei jõundud, jäi mul lõppkontserdi põhjal üritusest väga hea mulje. Järgmine on Itaalias Padovas. Miks mitte ise osa võtta?

Kindlustusseltskonna laul

Kindlustusseltskond võib nüüd rõemsaste laulda:

Karistagem Eesti rahvast kolmekordse maksuga,
sest et Eesti rahvas vahest paneb ikka matsu ka
ühine meil olgu püüe ühisraha karmaga
kostku võimsalt meie hüüe
"Eesti, Eesti, äga sa!"

Sel aastal on ilmataat olnud armuline ja meie kilpleht on saanud rahus õitseda, külma ilma võtmata.

Taevaisa hoolitseb selle eest, et ümbrus puhas ja valge välja näeks, valgendades vahepeal hallitama kippuvaid lumehangi järjekindlalt.
No näis, kui kaua ta jaksab. Varsti on ikka läbu majas. Haaaa!

Tead sa - toomingate aeg läks liiga ruttu
tead- ma tahan seda aega tagasi...

Niimoodi laulab Jää-äär 2009. Ma ikka imestan kui häid plaate on müügil, millest midagi ei räägita. Plaadi nimi on öö on öö.
Mõtisklesin nende I.Hirve sõnade üle. Kas on võimalik, et kui toomingate ja sirelite õitsemise aeg kestab 5 kuud, kas siis peaks tüütuks minema? Vaevalt küll.
Aga kuidas kõlaks selline luuletus:

Tead sa - talveaeg läks liiga ruttu
tead - ma tahan seda aega tagasi.

Kõlab õudsalt või isegi provokatiivselt. Ebaloomulikult.

Küll mind tüütab ära üks ja seesama vaade aknast 5 kuud järjest. Kohe saab 4 kuud täis ja ega aprillis ka kohe veel kõik haljendama löö. Ainult see lumi, mis detsembris oli kohev ja valge on nüüd "old and gray" või on hoopis jää. Eriline vaheldus küll.

Vanarahvas ütleb, et palju head paha on.
Kas iluga saab liiale minna? Sõltlaseks hakata? No ja siis. Ma ei saa sellest vanarahva moraalist aru.

Jaapan on kaugel

jaapan on kaugel
jamade jaoks pole ju
jaapanit vaja

Teekond Kihnu

Jäätee Kihnu

See Kihnu projekt oli meil küll "tehtud mõeldud". Tavaliselt me ikka planeerime asju ontlikult. Reedel, kui jäätee Kihnu avati, ütles Neeme, et teoreetilislet oleks võimalik ka Kihnus ära käia, kuna me olime just Pärnusse teel. Mina ühmasin selle peale mhm, aga ma ei mõelnud seda eriti tõsiselt.
Eesti asustatud saartest kollektsioonist oli mul puudu Osmussaare, Abruka, Kihnu ja Ruhnu. Eks ma põdesin ammu, et Kihnus pole käinud. Plaanisime ikka minna suvel. Isegi paadiga, kui õnne on. Nüüd tuli kõik nii äkki.
Ma arvan, et Kihnlased pole kunagi oma saarel nii palju autosid näinud. Eks liiklemine läkski raskeks, sest kitsad teed olid lume tõttu ju veel kistamad ja liikuda sai ühes suunas. Kui keegi vastu tuli, siis pidi natuke manööverdama.




Kihnu koer ei usu oma silmi.


Jäämäed Kihnu tuletorni juures.

Meie vaist juhtis meid õiges suunas. Ega seal muidugi variante palju pole. Saare keskel on kirik, rahvamaja ja vallamaja koos muusuemiga. Saare tipus on tuletorn. Mulle meeldis see, et kihnalsed suhtusid olukorda loominguliselt ja hoolimata puhkepäevast, oli muuseum avatud. Rahvast vooris saarele ikka meeletult. See on MAKSIMAALNE, ütleks Alef Strömm. Tuletornile lähenedes meenutas see juba mingit palverännakut.
Kui me kell 15 ankru hõivasime ja mandri poole startisime, ütles saarevaht, et täna on juba 120 autot saarelt lahkunud, aga keegi ei tea kui palju neid saarele tulnud on. Seda öeldes tähendas ta ka meie autonumbri oma kladesse.
Üle lume lagendiku kimades (60km/h) tundus, et see on mingi loodusfilm Antarktikast või Arktikast. See ei ole Eesti. Varsti jalutab mööda kari pingviine. Mõni hüljes oleks võinud ka olla või polaarhunt. Siis oleks veel eriti ebareaalne tunne olnud. Niigi oli väga reaalsuse ja ebareaalsuse piiripealne olemine: pilvitu taevas, soe päike, otsatu lumine väli ja jäämäed.

Uus tulgu parem!