Ma olen alati arvanud, et elu ise on naljakam, kui misiganes komöödiafilm. Parimad naljad on elus endas noh. Järgmine stseen toimus Viljandis Folgi ajal, aga mitte seoses sellega.
Ööbisisme aedlinnakese ühes paljudest aedadest. Pererahvas oli võtme meile usaldanud. Hommikul ainult Viljandile omase norrapärase reljeefiga aias olid vaarikad valminud. Oi kui suured. Unustasime ennast võõrasse aeda maiustama kui järsku.... ilmus mees. Mehe võiks klassifitseerida ühe mu ammuse sõbra väljamõeldud klassifikatsiooni järgi "nüriks härjaks". Mu sõbra arvates jagunevad inimesed laias laastus nürideks ja teravateks härgadeks ja tegelikult, olegem ausad, nii see on ka. Novot see "nüri härja" välimusega mees hõikas meie poole, et tal oleks NAIST VAJA, talle öeldi, et siin on NAINE. No "meie mehe" tüüpi mees oli muidugi ettekavatsetult kahemõtteline, aga mina sellele liimile ei läinud. Küsisime, et miks tal naist vaja on ja kes ütles, et siin on naine. Õigemini mina küsisin, sest Kuutroll vist tõstis ainult kulme nii ootamatu avalduse peale. "Tähendab ülevalt öeldi." (ma vaatasin taevasse, aga nali ei jõudnud pärale, no mis seal ikka). Tal olevat vaja naist, kes triigiks ära ta võlts Addidase dresspüksid, sest homme vaja minna Viimsisse ehitama ja teate küll, seal on meri lähedal ja külm aga need püksid (100% sünteetilised) on ju kortsus ja nii ei saa päälinna objektile minna, teate küll ju! Oleks vaja naist, kes triigiks. No missa kostad? Naist VAJA!!! Needed! Minu seletus, et ma pole sellist materjali enne triikinud ei veennud teda. Mees hakkas kohe seletama pikalt laialt, mis programmi ja auruga seda triikima peab, millega ta ennast vahele rääkiski. Sel mehel puudusid küll mõned näpud nagu saekaatrimeestele kohane, kuid KÄED olid ikka mõlemad alles, mistap ma soovitsain tal ise triikida. Paras aeg triikima õppida, kui naine kodust ära. Ahh, et mis ametit ta naine siis peab. Naine on elukutseline TRIIKIJA!!!!!! Nonii, mina proffidega võistlema ei hakka - see on ebaaus võistlus. Tunnistasin ennast ette lööduks ja triikimise alal täiesti lootusetuks juhtumiks. Et ega ma ei triigi OMA MEHE asju ka. Kuutroll kinnitas fakti kärmelt. Meil pole kodus midagi triikida, kõik on triikimist mittevajavast materjalist riided. Veenmine võttis aega. Meie mees oli umbusklik ja lootis mind ikka ära rääkida, aga ma jäin enda juurde. Elagu oma elu, ausõna. Meie tulime Folgile.

Pärnaõielõhn igal pool - Toomel, Jõe ääres, Kaubahalli ees pargis- saatis Gaudeamust, mis oli mu teine.
1988 aastal oli esimene ja seesama pärnaõielõhn ainult, et siis Vilniuses.
See on mul väga selgelt ninas. Ikka veel.

Räägiks siis ka suvelavastustest. Tahtsin praegu olla andekas ja kirjutada "suvelabastustest" aga vat ei ole põhjust. Vaatasime kahte etendust ja labane polnud kumbki. Küll aga on labased mõned kriitikud meil, kes on kutsutud lehtede juurde hoolega suvelavastusi kritiseerima. Ühe hävitava kriitika tõttu lõime põnnama ja jätsime "Koidula" vaatamata. Nii mahategevat kriitikat juhtub harva lugema, viimati vist siis, kui tuli välja kultusfilm "Malev". Siis mõned väga kultuursed inimesed nagu härra Ruus ja teised tegid filmi maatasa. No lähemal vaatlusel selgus, et "Koidula" kriitika kirjutajal oli sama perekonnanimi. Aga kui olime selle kriitika läbi lugenud jäime mõttesse, et mis siis konkreetselt halvasti oli. Mingeid näiteid ei toodud. Lihtsalt talle ei meeldinud. Aga kuna konkurents on tihe, siis lülitusime kohe ümber ja läksime vaatama etendust "Sõit" Hansahoovis (Tartus). Viimati sain vist nii ohjeldamatult naerda "Jäneseaasta" etendusel. Siin peab küll omalt poolt täiendama, et kohalike oludega kursisolemine pole absoluutselt vajalik, aga vähemalt nelja kohaliku keele oskamiseta läheb nali kaduma. Ega see etendus kõrgkultuur tõesti pole, aga labane ka mitte. Täiesti korralik meelelahutus ja tegelikult natuke kurb isegi, kui mõtlema hakata. Aga see pole kohustuslik.
Teine kord sattusime Reiu jõele, kus mängiti Tätte etendust "Latern". See oli samuti rahvalik jant, aga südamlik ja täitsa mõõdutundega tehtud. No Tätte on Tätte tahaks nüüd ühmata. Kahjuks peab tunnistama, et Tättest on jah mingi sihuke haruldane loom tehtud, et tema näitamise eest aina suuremaid summasid kasseerima hakatakse. Eelmisel aastal oli seda etendust mängitud Laulasmaal ja see ei maksnud üle 100 krooni. Tükk on ju vaevalt tunnine. Nüüd tunnitast Tätte lausa avalikult ja irooniliselt, et see on siin tegelikult "Õhtu Tättega" ja laulis viis laulu ka. Kohe 200 eeki kukkus. Ja ega ma teda ei süüdista - see oli Kaljuste idee, sest kõik toimus "Nargen festivali" raames.
Ja lõppu siis veel näide ühest eriti pöördes teatrikriitiku arvustusest etendusele "Kuningas Ubu". Lugesime seda Pärnus. Kõik lugesid ja ahmisid õhku. Mees mitte ei varjagi, et ta siin ei hakka midagi põhjendama, sest missa lollidele ikka põhjendad. Kobige kohe seda etendust vaatama, sest muidu te pole kultuursed ja kõik. Mees paneb vist silmad kinni vaatamata, mida ta kirjutab ja kas see üldse käib konkreetse tüki kohta või on hoopis teatriloo õpiku ümbrejutustus. Kas ma pean julgema selle põhjal otsustada, kui härra Keil ütleb, et talle kohutavalt meeldis. Päriselt ka. Muu pole oluline.
PS! Gaudeamus, kui kolme Baltimaad (ja mitte ainult)ühendav sündmus, jäi üleriigilistest lehtedes peaaegu kajastamata. Sitta kah. Mingi laulupidu. 50 aastat. Keda see kotib?

Kui on kuum

Kui on kuum, siis on kama, mis eestlased söövad.