On mitmeid asju, mida ma ei jõua ära imestada. Osad neist on halvad ja käivad minu kohta. Halba sünnib sellest vast ainult mulle endale aga... ma ütlen saladuskatte all, et mul on raamatuteluegmisega halvasti. Võib olla, ma olen ise asja ära rikkunud ja sellest kultuse teinud. Tuju läheb kohe nukraks kuidas mõni muudkui loeb kahe lapse, haltuura, mehe ja ametliku töö kõrvalt raamatuid nagu loogu (ei tulnud paremat võrdlust). Mul on mingi tardumus ja seisund on süvenenud aastatega. Vanasti ei valmistanud raamatutelugemine suuremaid raskusi, aga nüüd on sada rituaali, mida on vaja täita, enne kui saab lugeda. On vaja sellist vastavat atmosfääri. Korralikult raamatuid lugeda saan ma inimestest eraldatud kohas (mitte kodus) ja parim koht selleks on Haldi nina tipus kivi taga Hiiumaal. Sinna saab aga aina harvem. Mul on konsentreerumisraskused. On niivõrd vähe raamatuid, mis paneksid mind ümbritsevast välja lülituma, aga kuna ma pole kodus mitte kunagi üksi, siis on see võimatu. Pealegi kummitavad kodus tegemata tööd. Ja mis seal salata, ma loen ikka jube aeglaselt, aga ei hakka ka sellepärast lugemismeetodit vahetama. Jääb üle puhkus. Kuid siiski mitte alati. Puhkuse ajal ootavad mind erinevad aiad ja inimesed külla. Nii ma siis kablutan külast külasse ja/või tosmeldan oma aias. Need hetked, mis ma sõidan rongiga ühest linnast teise, teisest kolmandasse ja kolmandast jälle esimesse tagasi, kuluvad enamasti a) oma mõtete mõtlemisele( millalgi peab ju), b)ajakirjandusele ehk uudistega kurssi viimisele, c) muusikakuulamisele.
Raamatuga voodisse minna on peaaegu mõtetu. Ma ei saaks enne uinumist ühte lehte ka läbi loetud. Kuid raamatud, mida ma tahaksin lugeda, on kõik valmis pandud riiulisse. Aga ma ei kujuta ette millal ja kus? Kas vaja minna puhkekodusse lugema?

Mul on maakodus vist mutantmaasikad. Ei nad karda keda kuraditki: ei külma, ei umbrohtu. Mida vähem nende eest hoolt kanda, seda võimsamini vohavad. Õigemini tuleb hoolt kanda selle eest, et maasikad oma väätidega kõike muud elusat enda ümber ei lämmataks. I mean it.. Paljud kurdavad, et sel aastal võttis külm maasikad ära. Ohh, minul on nad sel aastal eriliselt väge täis ja varem valmis kui muidu. Täpsemalt siis 23.juuni leidsin kolm valmis maasikat ja mu maakodu ei ole Setumaal vaid Lääne-Virumaal. Mure suure maasikasaagi ees on tõsine. Seda maasikamoosi ei söö meil keegi või ei oska me seda hästi teha. Sellest tuleb kolmveerandpurki siirupit, mille peal ujuvad keedumaasikad. Öäk! Sügavkülmikul on aga kindel maasikakvoot peal.

Minu maakodus on muidu ilmatu tore aga Jaaniõhtu ma pigem seal ei oleks. Kuigi sel aastal oli vihma tõttu vaikne, ei või iial teada. Naabreid on meil tihedalt (ikkagi alev) ja muusikaeelistused väga erinevad. Meil puudub aias ka tegelikult lõkkekoht, kui aus olla. Sestap läksime Kuutrolliga kindla peale välja ja otsustasime veeta Jaaniku tema isakodus, mis asub selle Kalevipoja künnivaoharjal. Teate ju küll seda kohta?! Seal on vaikene ( tavaliselt), kaks talu järjest on põhilise aja aastast jumala tühjad. Aga mitte nüüd, kus sa sellega. Naabri õue peal loendasime ära seitse autot ja jaanituli oli igaks juhuks kolmes korduses. No olgu pealegi, aga miks see muusika nii kõvaste peab mängima õues. Kas nii on julgem metsa keskel olla?
Imelikke asju juhtub Jaanilaupäeval. Rongid on puupüsti täis ja suurem hulk rahvast läheb maha sellistes kummalistes kohtades nagu näitkes Kiltsi, kust tavaliliselt tuleb üks inimene peale ja kaks läheb maha. On tunda, et maa kutsub. Ainult, et maal on tegelikult juba muusika olemas. Ja üldsegi, mis sellel vaikusel viga on?

kahekümneesimene juuni

Mina mäletan oma lapsepõlvest, kui Tartus oli 21.juuni tänav. Sellest oli alatasa juttu, sest kahekümneesimese juuni tänaval oli piimapood ja saiapood. Need olid olulised poed. Rahvaköök oli Pirogovi tänaval vist. Sealt sai mannerguga suppi Lihakraami sai Jakobi mäe alt, kui Turuhoonesse ei viitsinud minna. Vot nii. Toidu kokkuotsimisele kulus ikka nõukaajal tükk päeva, sest selvepoode oli vähe. Põhiliselt tuli oodata erinevate poodide leti taga järjekorras. Oma lapsepõlve suved ma veetsin kõik Tartus (kuigi puhkused tuleb veeta Viljandis aga..) ja suvel polnud ju Tartus kottigi teha. Toidupoodides ja surnuaial käimine oli suur vaheldus peenarde rohimisele.
Aga ikka see 21.juuni! Tookord mõtlesin, et miks ometi nii totakas tänavanimi on välja mõeldud aga kui see Rüütliks ennistati, siis kasutasin ise veel tükk aega inertsist kahekümneesimesejuunit ja mu vanaema ütles kuni surmani: Kas sa said selle või tolle asja kahekümneesimesejuunitänavalt?
Ei saa mainimata jätta, et oli ka esimese mai tänav.
Loogiliselt võttes saaks ju nimetatada linnas ära 365 tänavat ilma suurema pingutuseta.
Täna algas suvi! Juba nädal aega kuumuse käes vaevlejaid see teade eriti ei eruta. Mitte nii, kui kevade algus. Ega sellise ilmaga poleks vist viitsinud keegi revolutsiooni ka teha, kui näiteks 1940 aastal oleks olnud vilus 30 kraadi. Kahjuks ei olnud ja vaat, mis sellest jamast sai. Sai see, et rahvaköögist sai mannerguga suppi (mis pole üldse paha) ja hakkliha pärast pidi seisma järjekorras. Muust lihast me ei räägigi.

T88 on kurjuse ema. 6IGE! Mul ei ole enam mitte millekski muuks aega kui t88ks. N2dalavahetustel olen aga arvutist t2pselt 105 km kaugusel ja ongi hea, sest arvuti on j2llegi saatanast nagu kr2supea kook. Selles m6ttes, et ta tekitab s6ltuvust.
On olnud imelikke aegu, kui j2rele m6elda. N2iteks m6ned aastatd tagasi oli mul periood, kus mul polnud aega teenitud raha kulutada, sest ma olin koguaeg t88l ja raha j2i alles.
Need numbrid siin t2htede sees on american keyboardi t6ttu selles kuramuse linuxi shminuksis, mida ma olen sunnitud kasutama armsa Windoosa haigestumise t6ttu.
Ei tea kust see lapsuke selle viiruse nyyd j2lle yles korjas? Sai ju teist hoitud ja kasitud kyll hoolega. Huvitav kui mitu tulemyyri ja kui mitu viiruset6rjeprogrammi Windoosas on piisav, et poleks vaja p6deda ja p6etada?

on vana Tallinn
nii iidne et tal puudub
sootuks tulevik